Aastalõpu kokkuvõte - detsember 2013

Sel aastal otsustasin teha blogipõhise kokkuvõtte - mida ma olen aasta jooksul nii oluliseks pidanud, et kirja panna, kes on siin kaasa rääkimas käinud, mis on minu meelest kõige paremad postitused ja muu selline värk. Eks paistab, kuidas õnnestub. Täna on siis igatahes detsembri päev.

2013. aasta detsember oli minu blogiajaloos väga oluline, sest sinnamaani olin ma suhteliselt omaette, oma perele ja tuttavatele kirjutav isend, kes isegi ei mõelnud, et tema tekste võiks väga keegi võõras lugeda. Kuigi ma ise elasin kaasa paljudele kirjutajatele ja paar püsivat võõrkommentaaroit oli. Detsembris aga leidsin endas julguse liituda leheküljega blog.tr.ee, mis suurendas vaatajanumbreid.

Kõik kulges rahulikus tempos, kui detsembri esimeses pooles tegi Indigoaalne postituse headest blogidest, mis ei ole otsa saanud. Üllatuslikult oli seal pehkindpriimula (praegu vaatasin, et issand küll, ma olen seal ühes grupis ikka tõsiste tegijatega, kellega ma ise ei oleks ennast iialgi julgenud ühte seltskonda paigutada). See suurendas omakorda vaatajanumbreid.

Aga asi ei piirdunud sellega. Ühel hetkel avastasin oma blogi malluka blogrollist ja see oli päris juba päris jahmatav :D Vaatjanumbrid tõusid lakke ja ma olin väga segaduses. Ma ei kirjutanud ei siis ega ka praegu väga palju laiatarbekaupa, rohkem selline omaette nokitsemise värk.

Pärast seda ei ole mu blogi enam kunagi päris sama olnud :D Kuigi malluka blogrollis pole mind enam ammu, jättis see pooleaastane episood oma jälje.

Sisulise poole pealt oli terve hulk toredaid postitusi, mida ma üldse ei mäletanud. Väga meeldis mulle uus mõte või arusaam, mis on aastaga ainult süvenenud, naerma ajas Hitler-nunnu postitus, aga kõige olulisem postitus eelmise aasta detsembris oli kindlasti prl Vaprakese haiguslugu. Ka täna, aasta hiljem seda lugedes meenus kogu see kurbus, masendus, jõuetus. Meenus hirm, et see ei lõppegi kunagi, sest kõike oli juba nii palju olnud, nii pikalt - oli olnud lootus, et kõik on möödas, ja siis jälle tagasilangus. Aasta 2014 lõpuks võin vist küll öelda, et see haigus on seljatatav, prl Vaprake käib koolis, toitub normaalselt, käib normaalselt trennis, on üks tavaline teismeline oma suurte probleemidega, mis pärast kõike läbielatut on meeldiv. Vähemalt kõrvaltvaataja jaoks, tema enda jaoks need probleemid kindlasti nii meeldivad pole :D

Ja et lõpetada postitus veelgi positiivsemates toonides - uue aasta lubadus õppida ära sokikanna kudumine on peaaegu täidetud, sest just eile käis mul külas mu ema, kelle valvsa pilgu all ma oma elu teise (või kolmanda? koolis pidi ju ikka kaks sokki kuduma) sokikanna valmis nikerdasin.