Meeleheitel rindereporter annab teada, et neab maapõhja kõik inimesed, kes on seotud sellega, et eesti keele eksam on nii pikk. Ma olen hullumas. Huvitav on see, et ma pole kindlasti mitte hüperaktiivsusele kalduv inimene. Aga see sunniiviisiline ühel kohal istumine on füüsiliselt raske. Ma ei räägi sellest, et igav või tüütu on, ma räägin raevust, mis mu sees tuure kogub. Ma tõesti ei ole nõus minema Euroopasse bussireisile. Ja see pole snobism, vaid kaasasündinud hälve.
Aga rindeteated siis ka esmase emotsiooniga - lugemisosa on igav :D Mingis mõttes väga sarnased tekstid, kuigi žanriliselt on ilukirjandusest teaduseni. Küsimused on see-eest jõledad. Ühe variandi puhul sügasin küll kukalt ja mõtlesin, et just seda oleks tore hinnata, saaks ehk isegi lõpuks küsimusest aru. Kaks varianti neljast on minu meelest täitsa sooritatavad, üks on selline nibin-nabin ja üks siis lootusetu. Aga kirjandi teemavaldkonnad on küll mõnusad, kirjutada annab nii homodest, Ukrainast kui ka "Ekke Moorist" - igaühele midagi.
Eks ükskord selgema peaga kirjutan uuesti. Siis juba möödunud lahingust :D
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Wednesday, April 30, 2014
Tuesday, April 29, 2014
Noored ei ole hukas
Päeva kommentaar tuleb ühelt esimese aasta õpilaselt:
Üldse kohtusin täna toredate ja heade inimestega, kes jagasid minuga palju ilusaid mõtteid. Kui ma aga pärast 10-tunnist tööpäeva uksest välja astusin, tundsin küll, et see läks tugevalt oma pere arvelt. Sest noormees oli alles lasteaias ja jalgrattapoodi me ei jõudnud ja ma teadsin, et kodus suudan ma ainult lapiti maas vedeleda, nii et mingisugusest kvaliteetajast ei saa juttugi olla. Ehk lepitab universumit see, et ma lugesin õhtuks terve peatüki "HP-d" pojale ette.
Homme on siis tähtis päev. Sellega seoses on mul pisut vastakad tunded. Aga natuke põnev on ka - mis ülesanded ikkagi sel aastal tulevad. Ja siis muidugi see mõte, millist ülesannet ise tahaks parandada.
Olen tõesti väga vähe puudunud, sest pole haige olnud ja millegi muu pärast ma ei puudu. See, et tulemas on raske töö või ma ei oska seda, ei ole minu jaoks põhjus puudumiseks. Mind on kasvatatud nii, et kui olen midagi valinud, siis ka vastutan selle eest.Annaks jumal või ükskõik kes oskust kasvatada oma pojast nii vastutustundlik noormees!
Üldse kohtusin täna toredate ja heade inimestega, kes jagasid minuga palju ilusaid mõtteid. Kui ma aga pärast 10-tunnist tööpäeva uksest välja astusin, tundsin küll, et see läks tugevalt oma pere arvelt. Sest noormees oli alles lasteaias ja jalgrattapoodi me ei jõudnud ja ma teadsin, et kodus suudan ma ainult lapiti maas vedeleda, nii et mingisugusest kvaliteetajast ei saa juttugi olla. Ehk lepitab universumit see, et ma lugesin õhtuks terve peatüki "HP-d" pojale ette.
Homme on siis tähtis päev. Sellega seoses on mul pisut vastakad tunded. Aga natuke põnev on ka - mis ülesanded ikkagi sel aastal tulevad. Ja siis muidugi see mõte, millist ülesannet ise tahaks parandada.
Monday, April 28, 2014
Eriti eluline
Tegin ajaviiduks mingit tobedat testi, mis määras, millises linnas ma elada võiks. Sain Amsterdami :) Mu õde just tuli sealt ja arvas, et see on linn, mis võiks mullegi meeldida. Järjest enam läheb mõte sinnakanti, et peaks hakkama maad kuulama.
Pilt siit
Praegu mõtlen muidugi rõõmuga muidugi sellele, et juba nädala pärast tuleb Strasbourgi-tripp. Meil on kaasas paar udu. Ja lisaks on kogu meie juhendajate seltskond paras udutajate kooslus, nii et potentsiaali sel ettevõtmisel on. See on tore osa, et ma olen nii umbes märtsist alates väikeste ajavahemike tagant hr H-le meenutanud, et ma lähen mõneks ajaks ära. Ja veel sel nädalavahetusel suutis ta üllatuda :D Mõned ikka oskavad elada nii, et nad ei koorma end üleliigse informatsiooniga. Erinevalt minust, kes ma suutsin täna tervet hulka inimesi üllatada teadmisega, millised punktid üks eelmise aasta lõpetaja eesti keele eksami eest sai. Tegelikult mäletasin ma seda küll üksnes seetõttu, et need punktid tundusid mulle uskumatult kõrged selle konkreetse inimese kohta. Aga ikkagi, ma puutusin temaga kokku ühel tsüklil, mis ei olnud eesti keel. Ja ikka mäletasin. Nii et faktimälu on mul jätkuvalt hea.
Elu on jätkuvalt suviselt chill, täna käisin rattaga tööl. Ilma mägedeta ja koos piduritega oleks muidugi mõnusam olnud. Kolmapäeval peaks ratta korda saama, siis võin ausalt ringi kimama hakata.
Praegu mõtlen muidugi rõõmuga muidugi sellele, et juba nädala pärast tuleb Strasbourgi-tripp. Meil on kaasas paar udu. Ja lisaks on kogu meie juhendajate seltskond paras udutajate kooslus, nii et potentsiaali sel ettevõtmisel on. See on tore osa, et ma olen nii umbes märtsist alates väikeste ajavahemike tagant hr H-le meenutanud, et ma lähen mõneks ajaks ära. Ja veel sel nädalavahetusel suutis ta üllatuda :D Mõned ikka oskavad elada nii, et nad ei koorma end üleliigse informatsiooniga. Erinevalt minust, kes ma suutsin täna tervet hulka inimesi üllatada teadmisega, millised punktid üks eelmise aasta lõpetaja eesti keele eksami eest sai. Tegelikult mäletasin ma seda küll üksnes seetõttu, et need punktid tundusid mulle uskumatult kõrged selle konkreetse inimese kohta. Aga ikkagi, ma puutusin temaga kokku ühel tsüklil, mis ei olnud eesti keel. Ja ikka mäletasin. Nii et faktimälu on mul jätkuvalt hea.
Elu on jätkuvalt suviselt chill, täna käisin rattaga tööl. Ilma mägedeta ja koos piduritega oleks muidugi mõnusam olnud. Kolmapäeval peaks ratta korda saama, siis võin ausalt ringi kimama hakata.
Sunday, April 27, 2014
Lugemiselamus sihtasutuselt Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks
Jumal teab, kuidas ja miks, aga sattusin lugema brošüüri "Kuidas tunda ära homoliikumise valed ja need ümber lükata".
Ma ei suuda siiani uskuda, et selline asi on päriselt eesti keeles olemas. Mul ei olegi midagi öelda, lõug vajus lihtsalt maani ja silmad läksid punni. Eks ma olen varem ka homoseksuaalsuse vastaseid üllitisi silmanud, aga 50 lehekülge oli kenal pühapäeva hommikul kuidagi liiga panniga pähe kogemus.
Aga noh, juba E.A. Poe ütles, et lugemise juures on oluline saada elamus, vahet pole, kas tegemist on positiivse või negatiivse kogemusega. Nii et lugemiselamus oli see kindlasti.
Ma lähen kaevan selle peale mõned peenrad või midagi.
Ma ei suuda siiani uskuda, et selline asi on päriselt eesti keeles olemas. Mul ei olegi midagi öelda, lõug vajus lihtsalt maani ja silmad läksid punni. Eks ma olen varem ka homoseksuaalsuse vastaseid üllitisi silmanud, aga 50 lehekülge oli kenal pühapäeva hommikul kuidagi liiga panniga pähe kogemus.
Aga noh, juba E.A. Poe ütles, et lugemise juures on oluline saada elamus, vahet pole, kas tegemist on positiivse või negatiivse kogemusega. Nii et lugemiselamus oli see kindlasti.
Ma lähen kaevan selle peale mõned peenrad või midagi.
Saturday, April 26, 2014
Lugedes noortekaid...
... tunnen end vanana :D
Juhtus kuidagi nii, et sattusin erinevatel põhjustel järjest mitut noorsooromaani lugema, nii et aeg on küps üldistuseks.Või siis tegelikult väga ei tahagi üldistada, sest sõna, mida kasutaksin kõiki raamatuid kokku võtvalt, oleks igav. Aga nii karm ma ka olla ei taha, nii et jagan ikka iga raamatu kohta oma emotsiooni ka.
Esiteks Kaja Sepp "Hetk enne homset
2012. aasta noorteromaanivõistluse võidutöö. Nii et ootused olid kõrgel. Kokkuvõtteid on netis erinevaid, ma ei hakka ümber jutustama, raamatu tutvustus ise on selline: Teismelise Erle pere kolib pärast ema uut abielu maale ja ema jääb lapseootele. Maal tekib Erlel kohalikest noortest uus sõpruskond, puhkeb armastus, aga ka konfliktid. Eraldi liiniks kasvab noorte soov pääseda superstaarisaatesse ning sellest tekivad uued võimalused ja probleemid. Kuidas kasvada pereks? Kes on tõelised sõbrad ja kelle peale võib loota?
Positiivse poole pealt võib välja tuua täiesti normaalse keelekasutuse, isegi dialoogid olid täiesti kabedad. Mulle meeldis ka see, kui realistlikult oli välja toodud noore linnatüdruku sattumine maale, kõik tema üllatused näiteks selles osas, et meil siin Eestis elavad inimesed, kellel pole kodus automaatpesumasinat. Või kuidas sõita autoga nii, et ei panegi turvavööd peale. See meenutas mulle kangesti seda, kui ma ise maale kolisin ja sain aru, et meie maja on kogu küla peale ainus, kus on vesi ja kanalisatsioon. Või et keegi ei liiguta kulmu ka, kui pärast pudelit viina sõidab naabrimees rahumeeli autoga koju. Selle viimase peale liigutasin mina siiski kuni lõpuni kulme (mul on päris hea kulmutöö muuseas). Kui järele mõelda, siis see võib olla ka üks põhjustest, miks ma lõpuks enam pidudel väga oodatud polnud. Ühesõnaga, see oli minu jaoks väga veenev. Veel oli tore, et tegelased olid tublid inimesed. Kuigi põhipere oli moodne kärgpere, olid nad selgelt eluga toimetulevad inimesed, kes omavahel suhtlesid. Maalapsed olid ka toredad, õppisid kutsekas. Mingisugust ülemäärast joomist ja seksimist polnud, tavaline noorte värk, väike siider, väike suudlus.
Negatiivse poole pealt pean tunnistama, et Superstaari-liin jäi minu jaoks arusaamatuks. Või kuidagi võõrkehaks selles loos. Jäi pealiskaudseks minu jaoks. Ja minu jaoks puudus selles raamatus pinge. Mul ei tekkinudki raamatut lugedes tunnet, et ei saa lugemist lõpetada, tahaks veel ühe lehekülje, veel ühe peatüki. Lihtsalt üks lonks vett. Kokkuvõttes võib ju öelda, et positiivset oli rohkem, nii et noored võivad lugeda küll.
Teiseks Jaanika Vaht "Vabanemine"
Noorteromaanivõistluse äramärgitud töö. Raamatut tutvustatakse nii: Mai on 17-aastane tüdruk, kes hoidub omaette ja suunab tunded sissepoole. Ühel päeval päästab ta enesetappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassivend. Poiss pöörab tüdruku sisemaailma pea peale. Õppides klassivenda tundma, mõistab Mai, millest tal vajaka on ning mil suunas liikuda, et minevikuvarjudest vabaneda.
See oli raamat, millega ma tõsiselt vaevlesin. Minu arust ei juhtunud siin mitte midagi. Ja kuigi ma lugesin seda mitte väga kaua aega tagasi, on mul tõsiseid raskusi meenutamisega. Lisaks on siin terve hulk olukorrakirjeldusi, mis ei saa olla. Selles stiilis, et poiss veab tüdrukut jalgratta pakikal, tüdruku põsk on vastu poisi selga. Ja siis vaatab noormees tüdruku poole (jumal küll, niiviisi sõidab ju teab millele otsa) ja tüdruk vaatab tüüb imeilusatesse silmadesse. Kuidas??? Kui tal on põsk vastu poisi selga? Ja kuna süžeed minu meelest polnudki, siis ma sattusin kogu aeg selliste asjade otsa, mis absoluutselt ei aidanud lugemiselamuse saavutamisele kaasa. Tahaks tasakaalu mõttes midagi positiivset öelda, aga no ei tule. See on näide raamatust, kus ei ole noortekatele tihti ette heidetud jõhkrat joomist ja vägistamist, aga midagi asemele ka pole antud. Meenutab mulle toda korda, kui ülikoolis oli meil teaduskonna jõulupidu ja tekkis mässumeelne idee korraldada alkovaba pidu. Meil muidu läks asi ikka hullult pöördesse tavaliselt. Ja siis oligi pidulik jõulusöök. Ja see oli nii igav, sest midagi alkoholi asemel ei olnud, nii et pidu läks kiirelt edasi Illegaardi. Selle raamatuga oli minu jaoks samamoodi. Kahjuks ei suutnud ma kiire otsinguga leida ka ühtki tõsiselt positiivset arvamust.
Kolmandaks Mare Sobolotny "Peaaegu inimene"
Kokkuvõte on selline: Mare Sabolotny noorsooromaan „Peaaegu inimene“ jutustab 15-aastasest Grettenist, kes peab oma töötu ema ja iseenda ülalpidamiseks hakkama tööle baaris ettekandjana. Sellest tekivad õpiraskused koolis. Pärast mitme lähedase inimese surma ning pettumist oma isas, kes ühtäkki tema ellu ilmub, otsustab Gretten alustada elu nullist – hoopis teises kohas ja hoopis teise inimesena.
Alustasin selle raamatuga teatava kõhklusega hinges, sest sama autori esimene raamat "Kirjaklambritest vöö" on minu jaoks täiesti arusaamatu fenomen. Minu jaoks ei olnud see ei veenev ega hästi kirjutatud, aga noored loevad ja vaimustuvad. Ja kirjaklambrit lugesin ma kunagi ammu, mil ma veel hädapärast oleksin vist noorte hulkagi kuulunud. Nii et kõhklus oli hinges. Keeleliselt on parem küll kui mälestus esimesest raamatust. Aga dialoogid on ikka veidrad. Kõik räägivad ühtemoodi ja mingitel segastel asjaoludel kasutatakse tihti võtet, kus otsekõnele ei eelne saatelauset, mis tähendab, et ma peaks nagu aru saama, kes mida ütleb. No ei saanud. Tegelased olid minu jaoks väheveenvad, keeldun elamast maailmas, kus sellise suhtumisega emad on olemas ja kus nende alaealised lapsed hiljem leiavad, et see on normaalne. Oleks lugu rääkinud gümnaasiumi lõpetavast tüdrukust, ma oleks palju rohkem uskunud. Ühesõnaga lugesin ja vaevlesin jälle, kohutavalt paks raamat on ka. Pidevalt mingi arusaamatu draamatsemine. Ja siis tuli raamatu lõpp ja see oli nii äge! Tõsiselt. Puhtalt lõpu pärast annan sellele raamatule kõik andeks, sest see oli kõike eelnevat arvestades nii lahedalt üle vindi keeratud lahendus, et ... respect noh!
Ühel teisel päeval kirjutan välismasitest noortekatest ka.
Juhtus kuidagi nii, et sattusin erinevatel põhjustel järjest mitut noorsooromaani lugema, nii et aeg on küps üldistuseks.Või siis tegelikult väga ei tahagi üldistada, sest sõna, mida kasutaksin kõiki raamatuid kokku võtvalt, oleks igav. Aga nii karm ma ka olla ei taha, nii et jagan ikka iga raamatu kohta oma emotsiooni ka.
Esiteks Kaja Sepp "Hetk enne homset
Positiivse poole pealt võib välja tuua täiesti normaalse keelekasutuse, isegi dialoogid olid täiesti kabedad. Mulle meeldis ka see, kui realistlikult oli välja toodud noore linnatüdruku sattumine maale, kõik tema üllatused näiteks selles osas, et meil siin Eestis elavad inimesed, kellel pole kodus automaatpesumasinat. Või kuidas sõita autoga nii, et ei panegi turvavööd peale. See meenutas mulle kangesti seda, kui ma ise maale kolisin ja sain aru, et meie maja on kogu küla peale ainus, kus on vesi ja kanalisatsioon. Või et keegi ei liiguta kulmu ka, kui pärast pudelit viina sõidab naabrimees rahumeeli autoga koju. Selle viimase peale liigutasin mina siiski kuni lõpuni kulme (mul on päris hea kulmutöö muuseas). Kui järele mõelda, siis see võib olla ka üks põhjustest, miks ma lõpuks enam pidudel väga oodatud polnud. Ühesõnaga, see oli minu jaoks väga veenev. Veel oli tore, et tegelased olid tublid inimesed. Kuigi põhipere oli moodne kärgpere, olid nad selgelt eluga toimetulevad inimesed, kes omavahel suhtlesid. Maalapsed olid ka toredad, õppisid kutsekas. Mingisugust ülemäärast joomist ja seksimist polnud, tavaline noorte värk, väike siider, väike suudlus.
Negatiivse poole pealt pean tunnistama, et Superstaari-liin jäi minu jaoks arusaamatuks. Või kuidagi võõrkehaks selles loos. Jäi pealiskaudseks minu jaoks. Ja minu jaoks puudus selles raamatus pinge. Mul ei tekkinudki raamatut lugedes tunnet, et ei saa lugemist lõpetada, tahaks veel ühe lehekülje, veel ühe peatüki. Lihtsalt üks lonks vett. Kokkuvõttes võib ju öelda, et positiivset oli rohkem, nii et noored võivad lugeda küll.
Teiseks Jaanika Vaht "Vabanemine"
See oli raamat, millega ma tõsiselt vaevlesin. Minu arust ei juhtunud siin mitte midagi. Ja kuigi ma lugesin seda mitte väga kaua aega tagasi, on mul tõsiseid raskusi meenutamisega. Lisaks on siin terve hulk olukorrakirjeldusi, mis ei saa olla. Selles stiilis, et poiss veab tüdrukut jalgratta pakikal, tüdruku põsk on vastu poisi selga. Ja siis vaatab noormees tüdruku poole (jumal küll, niiviisi sõidab ju teab millele otsa) ja tüdruk vaatab tüüb imeilusatesse silmadesse. Kuidas??? Kui tal on põsk vastu poisi selga? Ja kuna süžeed minu meelest polnudki, siis ma sattusin kogu aeg selliste asjade otsa, mis absoluutselt ei aidanud lugemiselamuse saavutamisele kaasa. Tahaks tasakaalu mõttes midagi positiivset öelda, aga no ei tule. See on näide raamatust, kus ei ole noortekatele tihti ette heidetud jõhkrat joomist ja vägistamist, aga midagi asemele ka pole antud. Meenutab mulle toda korda, kui ülikoolis oli meil teaduskonna jõulupidu ja tekkis mässumeelne idee korraldada alkovaba pidu. Meil muidu läks asi ikka hullult pöördesse tavaliselt. Ja siis oligi pidulik jõulusöök. Ja see oli nii igav, sest midagi alkoholi asemel ei olnud, nii et pidu läks kiirelt edasi Illegaardi. Selle raamatuga oli minu jaoks samamoodi. Kahjuks ei suutnud ma kiire otsinguga leida ka ühtki tõsiselt positiivset arvamust.
Kolmandaks Mare Sobolotny "Peaaegu inimene"
Alustasin selle raamatuga teatava kõhklusega hinges, sest sama autori esimene raamat "Kirjaklambritest vöö" on minu jaoks täiesti arusaamatu fenomen. Minu jaoks ei olnud see ei veenev ega hästi kirjutatud, aga noored loevad ja vaimustuvad. Ja kirjaklambrit lugesin ma kunagi ammu, mil ma veel hädapärast oleksin vist noorte hulkagi kuulunud. Nii et kõhklus oli hinges. Keeleliselt on parem küll kui mälestus esimesest raamatust. Aga dialoogid on ikka veidrad. Kõik räägivad ühtemoodi ja mingitel segastel asjaoludel kasutatakse tihti võtet, kus otsekõnele ei eelne saatelauset, mis tähendab, et ma peaks nagu aru saama, kes mida ütleb. No ei saanud. Tegelased olid minu jaoks väheveenvad, keeldun elamast maailmas, kus sellise suhtumisega emad on olemas ja kus nende alaealised lapsed hiljem leiavad, et see on normaalne. Oleks lugu rääkinud gümnaasiumi lõpetavast tüdrukust, ma oleks palju rohkem uskunud. Ühesõnaga lugesin ja vaevlesin jälle, kohutavalt paks raamat on ka. Pidevalt mingi arusaamatu draamatsemine. Ja siis tuli raamatu lõpp ja see oli nii äge! Tõsiselt. Puhtalt lõpu pärast annan sellele raamatule kõik andeks, sest see oli kõike eelnevat arvestades nii lahedalt üle vindi keeratud lahendus, et ... respect noh!
Ühel teisel päeval kirjutan välismasitest noortekatest ka.
Friday, April 25, 2014
Peeter Jürgens
Me käisime eile teatris. "Lovesong. Ühe armastuse lugu"
Lugu ei olnud ju väga eriline. Pigem lihtne - on noored ja armunud. Ja siis ühtäkki on nad vanad ja ... Aga mulle nii meeldis. Üks asi oli see, et noored ja vanad olid korraga laval, põimusid pidevalt omavahel, äkkmeenutused minevikust ja ootamatud ettenägemised tulevikku. Ja lood ja juhtumised, mis on alati kaasas. Ka siis, kui vahel meelest lähevad.
Hästi eluline, natuke valus, aga samas nii loomulik. Kuidas esimene tüli on midagi sellist, kus tegelikult on mõlemal natuke naeru vihase näo taga. Ja kuidas elu läheb nii, et järgmised tülid on juba kibedusega. Ja kuidas lõpuks polegi enam tüli. Sest lihtsalt pole mõtet.
Minu jaoks oli siiski õhtu kõige parem osa Peeter Jürgens. Ta suutis mind panna pisaraid valama ka tookord, kui vaatasime "Vanasid ja noori" 50-kraadises kuumuses, eile õhtul õhurikkas teatrisaalis siis seda enam. Kõik, mida ta laval tegi, oli nii ilus ja valus, nii kaasahaarav, nii usutav.
Tundsin, et tahaks talle kingituse saata. Et ta ka teaks. Aga mida saadetakse vanematele meesnäitlejatele? Lilli? Šokolaadi? Värskeid puuvilju?
Lugu ei olnud ju väga eriline. Pigem lihtne - on noored ja armunud. Ja siis ühtäkki on nad vanad ja ... Aga mulle nii meeldis. Üks asi oli see, et noored ja vanad olid korraga laval, põimusid pidevalt omavahel, äkkmeenutused minevikust ja ootamatud ettenägemised tulevikku. Ja lood ja juhtumised, mis on alati kaasas. Ka siis, kui vahel meelest lähevad.
Hästi eluline, natuke valus, aga samas nii loomulik. Kuidas esimene tüli on midagi sellist, kus tegelikult on mõlemal natuke naeru vihase näo taga. Ja kuidas elu läheb nii, et järgmised tülid on juba kibedusega. Ja kuidas lõpuks polegi enam tüli. Sest lihtsalt pole mõtet.
Minu jaoks oli siiski õhtu kõige parem osa Peeter Jürgens. Ta suutis mind panna pisaraid valama ka tookord, kui vaatasime "Vanasid ja noori" 50-kraadises kuumuses, eile õhtul õhurikkas teatrisaalis siis seda enam. Kõik, mida ta laval tegi, oli nii ilus ja valus, nii kaasahaarav, nii usutav.
Tundsin, et tahaks talle kingituse saata. Et ta ka teaks. Aga mida saadetakse vanematele meesnäitlejatele? Lilli? Šokolaadi? Värskeid puuvilju?
Tuesday, April 22, 2014
Hea on olla
Korraliku tiimitöö tulemusena saime tööd hinnatud. Mina vaatasin vormistust ja õigekirja :D Kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde. Ja minu juhendatav kaitses täna vastu kõiki loodusseadusi oma töö edukalt ära!
Muidu on ka ikka uskumatult mõnus, tunde on vähe, ilm on ilus, Ruudi on ka terve. Pooleteise nädala pärast laekuvad küll tööd, aga mõtlen juba mõnudega, milline rõõm on neid hinnata sellise tunnikoormuse juures. Eelmisel aastal oli mul ju mais 25 tundi. Ja kahe nädala pärast läheme juba Strasbourgi, nii et on, mille üle rõõmustada.
Pilvisema poole pealt on meie lasteaias esile kerkinu DRAAMA. Selline tõsine "mina-sinu-liivaauku-enam-ei-pissi''-draama, mis paneb mind ahastuses juuksed kakkuma ja universumilt küsima: "Mis mõtttttes?!?" Väikeste laste jonn on täismeeste kiusu kõrval ikka puhta nunnu nähtus.
Muidu on ka ikka uskumatult mõnus, tunde on vähe, ilm on ilus, Ruudi on ka terve. Pooleteise nädala pärast laekuvad küll tööd, aga mõtlen juba mõnudega, milline rõõm on neid hinnata sellise tunnikoormuse juures. Eelmisel aastal oli mul ju mais 25 tundi. Ja kahe nädala pärast läheme juba Strasbourgi, nii et on, mille üle rõõmustada.
Pilvisema poole pealt on meie lasteaias esile kerkinu DRAAMA. Selline tõsine "mina-sinu-liivaauku-enam-ei-pissi''-draama, mis paneb mind ahastuses juuksed kakkuma ja universumilt küsima: "Mis mõtttttes?!?" Väikeste laste jonn on täismeeste kiusu kõrval ikka puhta nunnu nähtus.
Friday, April 18, 2014
õpetaja nädalavahetusel vol 2
Mul on vaja nädalavahetusega läbi lugeda ja ära hinnata 11 äriplaani.
Ma võin (sündsat tagasihoidlikkust minetades) märkida, et uurismitööde lugemises ja hindamises olen ma päris osav. Aga ÄRIPLAANID?!?!
Mul on hea meel, et gümnasistile kohustuslik uurimistöö võib olla väga erinevat laadi. Aga etteantud hindamismudel ajab mind hulluks. Ja ma ei saa aru, kas asi on a) hindamismudelis, mis ei arvesta äriplaanide võimalikkusega (mis oleks kohatu, sest on ju selge, et majandussuuna õpilased teevad neid); b) äriplaanides (sest need on kohati täiesti seosetud ja põhjendamatute väidetega); c) minus (sest ma ei saa aru sõnades aktiva ja passiva. Ja mis viib mind põhiküsimuseni - miks mina ei saanud hinnata töid, millest ma aru saan)
*Tihub nurgas nutta
Ma võin (sündsat tagasihoidlikkust minetades) märkida, et uurismitööde lugemises ja hindamises olen ma päris osav. Aga ÄRIPLAANID?!?!
Mul on hea meel, et gümnasistile kohustuslik uurimistöö võib olla väga erinevat laadi. Aga etteantud hindamismudel ajab mind hulluks. Ja ma ei saa aru, kas asi on a) hindamismudelis, mis ei arvesta äriplaanide võimalikkusega (mis oleks kohatu, sest on ju selge, et majandussuuna õpilased teevad neid); b) äriplaanides (sest need on kohati täiesti seosetud ja põhjendamatute väidetega); c) minus (sest ma ei saa aru sõnades aktiva ja passiva. Ja mis viib mind põhiküsimuseni - miks mina ei saanud hinnata töid, millest ma aru saan)
*Tihub nurgas nutta
Monday, April 14, 2014
Tundmatu päritoluga täpid
Nii tore :S
Sain täna pärastlõunal lasteaiast kõne. Kodanik Ruudolf on jälle haige.
Me saame jälle harjutada logistika kõrgemat taset. Esialgu tundus, et kolme peale (mina, hr H ja pr Vanaema) saame hakkama. Pärast seda, kui ma avastasin noormehe kõhult tundmatut päritolu punased täpid, näib olukord keerukam. Lasteaias levisid nimelt poolteist nädalat tagasi tuulerõuged. Ruts pole neid põdenud.
Iseenesest olen ma muidugi seda meelt, et tuulerõuged tuleb läbi põdeda. Ja muidugi on hea, et see tundub juhtuvat praegu, mil mu koormus on väiksem kui veel nädal tagasi. Aga no ikkagi. Selle haigusega läheb ju pikalt, mis tähendab, et ma lähen halliks selle logistika peale, sest ma tõesti ei taha oma töölt puududa. Ja sedapuhku mitte rahalistel, vaid sisulistel põhjustel. Selline karjääritädi olen.
Muidugi võib ju olla, et poiss sõi eile külas käies kilo šokolaadi salaja ära ja nüüd on tal allergiline reaktsioon.
Sain täna pärastlõunal lasteaiast kõne. Kodanik Ruudolf on jälle haige.
Me saame jälle harjutada logistika kõrgemat taset. Esialgu tundus, et kolme peale (mina, hr H ja pr Vanaema) saame hakkama. Pärast seda, kui ma avastasin noormehe kõhult tundmatut päritolu punased täpid, näib olukord keerukam. Lasteaias levisid nimelt poolteist nädalat tagasi tuulerõuged. Ruts pole neid põdenud.
Iseenesest olen ma muidugi seda meelt, et tuulerõuged tuleb läbi põdeda. Ja muidugi on hea, et see tundub juhtuvat praegu, mil mu koormus on väiksem kui veel nädal tagasi. Aga no ikkagi. Selle haigusega läheb ju pikalt, mis tähendab, et ma lähen halliks selle logistika peale, sest ma tõesti ei taha oma töölt puududa. Ja sedapuhku mitte rahalistel, vaid sisulistel põhjustel. Selline karjääritädi olen.
Muidugi võib ju olla, et poiss sõi eile külas käies kilo šokolaadi salaja ära ja nüüd on tal allergiline reaktsioon.
Wednesday, April 9, 2014
Tuesday, April 8, 2014
Oksemaitseline oakomm - söödud!
Tegelikult oleks muidugi täpsem öelda, et olen oksemaitselise oakommi suhu pannud, katki hammustanud ja siis läkastades prügikasti juurde tormanud. See oli jälk. Ka mustusemaitseline oli ebameeldiv, aga selle suutsin siiski vapralt alla neelata. Välja sülitama olin sunnitud veel seebimaitselise kommi, sest see sindrinahk hakkas tõepoolest suus vahutama :D
Suurem osa kommidest olid siiski normaalsed, ma ei saa küll öelda, et väga äratuntava maitsega igakord, aga kui ma õiget vastust kuulsin, sain nõustuda. Näiteks sidrunimaitseline ajas mind alguses segadusse.
Prl K jagas oma elamusi nii intensiivselt, et suutsin lõpuks täiesti mõista, miks ta kohapeal olles lahinal nuttis.
Suurem osa kommidest olid siiski normaalsed, ma ei saa küll öelda, et väga äratuntava maitsega igakord, aga kui ma õiget vastust kuulsin, sain nõustuda. Näiteks sidrunimaitseline ajas mind alguses segadusse.
Prl K jagas oma elamusi nii intensiivselt, et suutsin lõpuks täiesti mõista, miks ta kohapeal olles lahinal nuttis.
Sunday, April 6, 2014
Maailm muudetud!
Kõigepealt tuleks fikseerida see, et meie saime selle, et sööklas ei kasutata enam plasttopse :) Ma olen nii rahul. Tõesti väike asi, aga loob hea tunde.
Teine tore asi viimastest päevadest on see, et prl Luisa Lotta käis külas, mis oli äärmiselt tore. Mina pidasin vastu umbes poole neljani, LL ja hr H jutlesid minu magamise taustal veel poole viieni. Nii see on, kui kohtud inimesega keskmiselt kord kvartalis. Mul on kahju, et mul polnud meeles pilte teha. Ma kujutan ette, et oleks saanud nii mõnegi meeleoluka fotojäädvustuse. Aga eks jääb niisamagi meelde.
Siis võtsin end kokku ja alustasin korralikult kevadhooajaga ning läksin jala tööle. Tähelepanuväärne osa on see, et pidin jõudma esimesse tundi. Muidu ei olekski märkimist väärt ettevõtmine. Tegelikult oleks aeg jalgratas talvekorterist välja ajada ja lasta ta korda teha. Piduriklotsid on läbi ja arvestades mu elukohta, on pidurid väga olulised. Mitte et ma jätkuvalt julgeksin liikluses sõita, nii et kui ma hakkan rattaga tööl käima, kavatsen teha seda ilgema ringiga. Minu elu on siiski olulisem :) Teine asi ratta juures on see, et meie linnas virutati just üks ratas niiviisi ära, et esiratas jäi kenasti alles. Et isegi rattalukk ei mõjunud. Mul on nii ilus veereja ka, et ma pean tast igatepidi pilte tegema, et vajadusel linn ja internet piltidega üle ujutada. Et kui ära varastatakse, oleks kergem jälitama asuda.
Ühed mu sugulased on parajasti Londonis ja lähevad ka Harry Potteri maale. Loodan, et nad toovad sealt kaasa hunniku Bertie Bottsi Every Flavour Beans´e ja Drooble´s´i nätsu :D
Teine tore asi viimastest päevadest on see, et prl Luisa Lotta käis külas, mis oli äärmiselt tore. Mina pidasin vastu umbes poole neljani, LL ja hr H jutlesid minu magamise taustal veel poole viieni. Nii see on, kui kohtud inimesega keskmiselt kord kvartalis. Mul on kahju, et mul polnud meeles pilte teha. Ma kujutan ette, et oleks saanud nii mõnegi meeleoluka fotojäädvustuse. Aga eks jääb niisamagi meelde.
Siis võtsin end kokku ja alustasin korralikult kevadhooajaga ning läksin jala tööle. Tähelepanuväärne osa on see, et pidin jõudma esimesse tundi. Muidu ei olekski märkimist väärt ettevõtmine. Tegelikult oleks aeg jalgratas talvekorterist välja ajada ja lasta ta korda teha. Piduriklotsid on läbi ja arvestades mu elukohta, on pidurid väga olulised. Mitte et ma jätkuvalt julgeksin liikluses sõita, nii et kui ma hakkan rattaga tööl käima, kavatsen teha seda ilgema ringiga. Minu elu on siiski olulisem :) Teine asi ratta juures on see, et meie linnas virutati just üks ratas niiviisi ära, et esiratas jäi kenasti alles. Et isegi rattalukk ei mõjunud. Mul on nii ilus veereja ka, et ma pean tast igatepidi pilte tegema, et vajadusel linn ja internet piltidega üle ujutada. Et kui ära varastatakse, oleks kergem jälitama asuda.
Ühed mu sugulased on parajasti Londonis ja lähevad ka Harry Potteri maale. Loodan, et nad toovad sealt kaasa hunniku Bertie Bottsi Every Flavour Beans´e ja Drooble´s´i nätsu :D
Thursday, April 3, 2014
Elektripirni vandenõu ("The light bulb conspiracy")
Seekordne dokfilm rääkis meile sellest, kuidas teadlikult toodetakse lühendatud eluajaga asju. Ehk miks meie asjad nii kärmesti kasutuks muutuvad. Muhe film oli.
Ühelt poolt on tööstusel loomulikult kasulik toota nõnda, et inimesed peaksid peagi oma vana asja välja vahetama. Teiselt poolt on meie praegused väärtushinnangud sellised, et me TAHAME pidevalt oma vanu asju välja vahetada, sest uued, paremad, moodsamad, ilusamad asjad tulevad nii kiiresti peale.
Kusjuures minu jaoks jäigi küsimuseks, kumb põhjustest vääramatum on. Ja vähemalt sama keeruline on küsimus, kuidas olukorda ülemaailmselt muuta ilma meie julgeolekut ohtu seadmata.
Aga nagu ikka oli filmijärgne diskussioon suurepärane, väga mõnus grupp oli koos. Ja tekkis mitu väga konkreetset ideed, kuidas üsna lihtsate vahenditega vähemalt meie koolis olukorda paremaks teha. Nii hea tunne on, kui arutelu ei jää üksnes sellesse õhtusse nende (väheste) inimeste ringi, kes kohal on, vaid juba järgmisel päeval hakkab midagi toimuma, midagi muutuma.
Näiteks otsustasime, et paneme töösse hädaabi jalgratta kitsikusse sattunud gümnasistile. Ja palume puhvetis müüa smuutisid mitte plasttopsides, vaid klaasides. Lihtsad asjad, aga nii ägedad. Ühe suurema projekti esimesed mõtted said ka paika.
Juba selliste õhtute nimel tasub koolis töötada. Päriselt ka :)
Link filmile