Peeter Jürgens

Me käisime eile teatris. "Lovesong. Ühe armastuse lugu"

Lugu ei olnud ju väga eriline. Pigem lihtne - on noored ja armunud. Ja siis ühtäkki on nad vanad ja ... Aga mulle nii meeldis. Üks asi oli see, et noored ja vanad olid korraga laval, põimusid pidevalt omavahel, äkkmeenutused minevikust ja ootamatud ettenägemised tulevikku. Ja lood ja juhtumised, mis on alati kaasas. Ka siis, kui vahel meelest lähevad.

Hästi eluline, natuke valus, aga samas nii loomulik. Kuidas esimene tüli on midagi sellist, kus tegelikult on mõlemal natuke naeru vihase näo taga. Ja kuidas elu läheb nii, et järgmised tülid on juba kibedusega. Ja kuidas lõpuks polegi enam tüli. Sest lihtsalt pole mõtet.

Minu jaoks oli siiski õhtu kõige parem osa Peeter Jürgens. Ta suutis mind panna pisaraid valama ka tookord, kui vaatasime "Vanasid ja noori" 50-kraadises kuumuses, eile õhtul õhurikkas teatrisaalis siis seda enam. Kõik, mida ta laval tegi, oli nii ilus ja valus, nii kaasahaarav, nii usutav.

Tundsin, et tahaks talle kingituse saata. Et ta ka teaks. Aga mida saadetakse vanematele meesnäitlejatele? Lilli? Šokolaadi? Värskeid puuvilju?