Hargla Melchiori-lugudega on mu kogemus nagu Pratchettigagi: esimest korda sattus mu öökapile valel ajal, nii et pusisin mõnda aega lugeda, aga siis loobusin. Ja nüüd, millalgi talvisel ajal proovisin uuesti ja sattusin täielikku lummusesse. Isegi sellisesse, et kui mul teine raamat loetud sai, olin valmis ööhämaruses tungima oma õe majja, et laenata kolmandat osa. Ja kui ostsin viimase osa ("Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja") õele sünnipäevakingiks, ei suutnud kiusatusele vastu panna ja lugesin enne sünnipäeva raamatu ise läbi. Ma muidu kingin värskeid raamatuid :)
Siiani on apteeker lahendanud mõistatusi neljas raamatus. Juhuslikult sattusin neid lugema ka n-ö õiges järjekorras, kuigi mingit väga suurt vahe siinkohal ei ole. Välja arvatud see, et Melchior saab järjest vanemaks. Ja teises osas viidatakse esimese osa lahendusele. On mõningaid läbivaid tegelasi, lisaks apteekrile endale, näiteks tema naine Keterlyn, klassikaline krimkade tegelane kohtufoogt Dorn, kes pole küll kõige taibukam, aga kellega vesteldes võib saada häid mõtteid, ja dominiiklane Hinricus, kes on mulle miskipärast kangesti sümpaatne.
Kirjutamise poole pealt on huvitav see, et võttes lauseid üksikuna, on need üsna kuivad, ma ütleks igavavõitu (seda tunnet võimendab ka pehmekaaneline trükk üsna pehmes ja lakoonilises kujunduses), mis arvatavasti tõi kaasa ka mu esialgse suutmatuse neid raamatuid lugeda. Aga lood ise on nii mõnusalt haaravad, et ka stiil hakkab ühel hetkel kaasa mängima, nii et ka naturalismi kalduvad kohad (piinamiste kirjeldused või see, kui Melchiori suguliige endast jälle märku annab või see, kui Melchior laipadelt ravijookide ingridiente võtab) tunduvad üsna loomulikud. Ainus kord, kui mul tõesti halb tunne sisse jäi, oli "Rataskaevu viirastuses", kui kirjeldati, milliseid õudusi suudab inimene kättemaksuks teise inimese piinamiseks välja mõelda. See oli jälk. Aga näiteks "Timuka tütres" olev selgitus timuka töö köögipoole kohta näitas timukat väga sümpaatse inimesena. Mitte et ma ise sellisest karjäärist unistaksin. Aga näiteks kirjeldus selle kohta, mis juhtub inimesega, kui ta sureb, oli kenasti üldhariva sisuga, ma pole õnneks selle teemaga kokku puutunud, aga pigem on parem selliseid fakte enne teada. Ja huvitav oleks teada, kas tõesti kasvab arseenimürgitusse surnud inimeste näkku sammal.
Melchiori kui tegelase osas nõustun need readi arvamusega, et apteeker on üks igav kuju. On jah :D Oma naisele lõpuni truu armastav isa, kelle iseloomust ei saagi päris sotti. Taibukas on ta jah. Osav suhtleja ka. Isegi Wakenstede needus, mis teda piinab, jääb tegelikult kogu raamatu kontekstis kuidagi ... kõrvaliseks. Kui teise inimese raske haiguse kohta nõnda öelda passib. Kusjuures Melchiori tütres Agathas tundub hoopis rohkem särtsu olevat, pean pöialt, et temagi järgmistes lugudes rolli mängib, mitte ei peitu kloostri varjulisse rüppe, paastu ja palve juurde.
Kui lugusid meeldivuse järgi pingeritta panna, siis kõige vähem meeldis mulle vist "Timuka tütar". Lahendus iseenesest oli lahe, aga minu meelest oli see, kuidas Melchior lahendusi jõudis, kuidagi tiba liiga kunstlik. Liiga palju jäi väljamõtlemise tasandile. Kõige rohkem meeldis mulle "Rataskaevu viirastus", sest see oli mingis ebardlikus mõttes kõige inimlikum. Kaks ülejäänut ("Oleviste mõistatus" ja "Pirita kägistaja") on küll ka väga lahedad, aga minus tekib kerge tõrge, kui lahenduseks on salaorganisatsiooni mingis mõttes suur plaan või suur saladus.
Seda postitust kirjutades ja netist ka teisi arvamusi otsides sattusin ka selle info peale, et apteeker Melchiorist tuleb nii film kui ka teleseriaal. Ma nii loodan, et see ka päriselt nii on :)
No comments:
Post a Comment