Lugesin lugu sellest, kuidas me oleme teel viie lollima hulka. Juhtub see loomulikult uue PGS-i pärast, sest asjaolu, et riigieksam on sooritatud ka ühepunktise skooriga, toob ju loomulikult kaasa selle, et KÕIK õpilased kavatsevad edaspidi lõpetad gümnaasiumi just sellise tulemusega. Sest ega ometi ei sõltu nende edasiõppimisvõimalused sellest, millised punktid nad riigieksamil saavad. Veel vähem sõltub see sellest, mida nad tegelikult koolis ka õppinud on, sest ... ma ei teagi, ülikooli võetakse ju selle järgi, kellel on kõige ilusam nägu ja kõige lahedam paps.
Samasugune mõttekäik käis läbi ka tõlkepärlite kommuunist, mis on muidu minu lemmikkommuun. Ehk siis koht, kus inimesed jagavad oma toredaid leide ajakirjandusest, aga ka muidu mõtteid eesti keele ja selle arengu osas. Ja seal siis avaldati arvamust, et alates järgmisest aastast läheb olukord meedias veelgi hullemaks, sest eesti keele eksami saab tehtud ühe punktiga.
Siia sobib kenasti ka hirm, mis on levinud minu kolleegidegi hulgas: kui riigieksami saab tehtud ühe punktiga, kaob õpilastel igasugune motivatsioon õppida. Mina seost ei näe, aga kui see nõnda oleks, siis oleks olnud viimane hetk midagi muuta, sest on ju jõle, kui õpilased õpivad ainult riigieksamite pärast. Kuhu jääb siis meie üllas idee sellest, et inimene tahab teadmisi saada? Samamoodi ei mõista ma, miks peaks õpetaja hakkama uue PGS-i valguses lugema sooritatuks arvestustööd, kus on tehtud vaid üks protsent ülesannetest. Ja üldse, kuidas on siiani suutnud õpetajad panna inimesi õppima aineid, kus ei saanudki riigieksamit sooritada? Või ainetes, kus suurem osa inimesi eksamit ei teinud, näiteks keemia või vene keel? Kuidagi on seda ju siiani tehtud.
Tegelikult vahet pole, sest seadus võeti vastu. Kehv ainult, et sellises filosoofilises võtmes, see mõnevõrra vähendab tõsiseltvõetavust.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Ja ei tea, kuidas minu keska-ajal õppima pandi, riigieksameid siis ju üldse ei olnud? küllap jäime lolliks kõik.
ReplyDeleteMuide, mulle meeldib ikka mõelda sellisele justkui paradoksaalsele faktile, et kuigi just minu lennul (eesti ja sugri ja kirjandus kõik veel ühes osakonnas) olid erakordselt lihtsad sisseastumiskatsed, sattus sinna kokku õige helgeid päid - Aare Pilv, Lauri Sommer, Kadri Tüür... ja ega ma ka ennast päris lolliks pea.
Nojah, kuna riigieksameid polnud, siis arvatavasti jäitegi, sest õpetajal polnud ju ka motivatsiooni teid õpetada, sest kontrollmehhanismi polnud. Kõlab loogiliselt, eks?
Delete*tundub nii põnev, kui inimesed on õppinud koos kuulsate inimestega. Minu õpingukaaslased pole veel kuulsaks saanud :D
**kuidas kokkuvõttes eksam läks? Ma üleriigilise statistikaga pole veel kokku puutunud, aga oma kooli näitel tundub, et väga palju on keskmisi tulemusi.
mu sõbral? ta oli veendunud, et ei oska eesti keelt üldse, eriti ortograafiat; ja et eksam läks veel kehvemini, kui oskused oleks lubanud, sest ta tegi oma ajakavas valearvestuse ja jäi kirjandiga ajahätta ja ütles, et ise ka ei mäleta, mis ta sinna kokku kirjutas; oli veendunud, et sai 40 punkti, aga sai 70. A muudes riigieksamites (ajalugu, inglise keel) sai siiski rohkem.
DeletePS: mida tähendavad keskmised tulemused? mitu punkti?
Delete70 on täiesti konkurentsivõimeline tulemus. Eriti kui kõrval on 70+ tulemus inglise keeles.
DeleteMeil olid tulemused nii, et alla 45 ja üle 75 punkti oli suhteliselt vähe. Võrdluseks - matemaatikas oli üle 75 punkti üle kolmandiku tegijaist (kusjuures tegi pool kõikidest lõpetajatest, nii et üsna suur valim).
nujah, inglise keel oli 79 ja ajalugu 85, praeguse seisuga on ta oma sisseastumise pingereas vist seitsmes (vastu võetakse 20+), aga pabereid alles tuuakse sisse, nii et eks näis.
DeleteKõige suurem oht on veel see, et õpilastel kaob ära hirm eksamite ees. Õpivad ilma närvivapustust saamata. Mõnele hakkab veel kooliskäimine meeldima...
ReplyDeleteSee on üks kehv perspektiiv küll, sest elu on ju karm. Ja kui noor pole harjunud, et pidevalt peab ennast närvivapustuse-eelsesse seisundisse viima, siis on pahasti.
DeleteMa olen seda varemgi märkinud, et on kummaline, kuidas praegused õpilased on võimelised pingutama ja õpingutesse panustama. Kuidas nad tahavad näiteks teha lisatööd eksamite jaoks. Ma siiralt ei mäleta, et meil oleks toimunud aastaringseid konsultatsioone eksamitegijatele. Isegi mate eksamiks õppisime tunnis. Ja pärast olin pisut üllatunud, kui õpetaja ütles, et humanitaarklassis ei läbitagi kõiki teemasid, mis eksamil olid. Kuigi - iseenda vastu aus olles - ma ei usu, et ka see teadmine oleks pannud mind lisatööd tegema :D
Näib, et tänapäeval on õpilaste jaoks lihtsalt meeletult oluline saada supertulemusi. Ja ma ei teagi, kui palju on seda mõjutanud riigieksamid. Pisut ehk ikka, sest riigieksamivorm võimaldab oma pingutust suunata üsna konkreetsesse vormi. Pluss riigieksamite tulemus on nii toredasti võrreldav - saad kohe aru, kas oled sama ilus, tark ja osav kui nt GAG-i lõpetaja või mitte.
This comment has been removed by a blog administrator.
ReplyDelete