Eeee... sain pisut aega tagasi tabeli ülevaatega, kuidas jagunevad kursused tsüklite lõikes. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, kolmandal tsüklil on mind pandud reaalklassi kirjandust andma. Huvitav, mis sorti kirjandust?

Boulgakoff

Nädalavahetusel käisin veel üht Draamateatri tükki vaatamas, "Boulgakoffi" siis, kui postituse pealkirja järgi polnud veel arusaadav.

See oli etendus, mida ma surmkindlalt tahtsin näha, sest see on ju Bulgakov. Ja Bulgakov on minu jaoks midagi nii-nii-nii erilist, et raske on seda sõnadesse panna. Ma ei hooli suurt kirjanike/kunstnike/filosoofide elulugudest, üldjuhul on need talumatult igavad, paremal juhul jätavad mind lihtsalt külmaks, sest looming kui selline vähemalt minu jaoks küll ei muutu, kui ma tean, et see ja see autor tegi seda ja seda asja. Ma pole vist mitte ühtki elulugu kunagi läbi lugenud, Juhan Viidingu oma ükskord proovisin, aga no jumal, üldse ei haakunud. Ja nõnda ta lõpetamata jäi.

Aga no Bulgakov....tema elulugu mulle meeldib, selles on nii palju ilukirjanduslikkust, et see peaaegu nagu polegi kellegi pärisinimese lugu. Ja olgem ausad, eks "M&Ms" ongi ju paljuski eluloolist, nõnda et tegelikult vist ei saagi ma öelda, et mulle meeldib Bulgakovi lugu, vaid ma jumaldan Meistri lugu.

Sellise taustaga ma teatrisse läksin, kuigi pisut tekitas minus kõhklust moto "Mati Undi mälestuseks". Sest Mati Undi lavastatud "Meister ja Margarita" Vanemuises ei meeldinud mulle peaaegu absoluutselt mitte.

Lugu oli siiski Mihhaili lugu ja Matit ei paistnud kuskilt, minu rõõmuks. Oli rõõmsat vene hinge meeletus koguses valge veiniga, oli väljapurskavat loomevajadust, oli suurt andmust, suurt pettumust, suurt ängistust. Vastikust oli ka. Nii et kogu suur ja ilus ja valus lugu oli olemas.

Kahjuks oli seda kõike vist natuke palju, sest kohati võttis ikka hirmsasti venima, no eks lavastusel oli omajagu pikkust ka antud. Ja ma mõtlen, et kui see lugu ei oleks rääkinud Bulgakovist, siis ma ei teagi, kas ma üldse oleks suutnud vahepeal haigutusi vältida. Samas ei suuda ma välja mõelda ka ühtki seika, millest oleks võinud loobuda, kõik olid vajalikud, mängisid olulist rolli, et näha tunda, millist venivat piina "avaldamatu autori" rollis olek Bulgakovile tekitama pidi. Või samas, tõepoolest, millise vabaduse see Bulgakovile andis.

Lavakujundus meeldis mulle kangesti, ühelt poolt hästi ilus, teisalt lihtsalt väga nutikas. Kuigi Ugala lava selle kõige peale lagunema hakkas :D Ja muusikaline kujundus - kui ma tavaliselt suhtun üsna irooniliselt sellesse, kui dramaatilistel hetkedel pannakse taustaks võimas muusikapala, et inimesed saaksid aru, et no nüüd peab tajuma võimsust, siis siia see sobis. Sest koht oli iseenesest nii võimas. Ja "Kuldne linn", mis läbiva motiivina lavastuses oli, see oli nii täpselt õige meeleoluga, et super.

Nüüd järele mõeldes meeldis see etendus mulle ikka väga. Mis sest et oli pikk. A, ja esimest korda tegin ma seda, millest ma olen ikka unistanud, aga pole leidnud õiget kompanjoooni: me broneerismine endale vaheajaks laua :D See on alati nii peen tundunud, aga üksi on kuidagi hale ju lauas istuda. Selgus aga, et ka pr Irene on sellest salaja mõelnud, nii et lausa kaks inimest sai sel õhtul oma unistuse täide viia. Oli just nii peen, nagu ma lootsin. 

Panen siia ka lavastuse ametliku info  ja üks arvustus blogimaailmast , sest ma ise olen jõle kehv arvustuste kirjutaja :D

Pilt on Draamatetri kodulehelt muuseas.

Näljamängudest. Põgusalt

Mul on terve hulk teemasid, millest tahaks/võiks/peaks kirjutada/ma. Aga need on kõik sellised kahtlased teemad, mida ei söonda hästi torkida. Ja nii ma siis istun ja mõtlen omaette ja kurvastan sellepärast, et preili Sirkka juba saabuval kolmapäeval ära sõidab. Samas on mul tema pärast hea meel, eriti sellepärast, et ta võtab Prahasse kaasa ka kaalikaid ja kompotte, nii et üleühikapliks on ülikooli minemas :D

"Näljamängudest" rääkides. Huvitav, miks sarjade kirjutjad üldse üritavad sarja erinevatele osadele erinevaid nimesid panna. Noh, "Näljamängude" 3. osa on ju nt hoopis "Pilapasknäär". Ja teise osa nime ma isegi ei mäleta enam.

Igatahes...täitsa söödav sari oli. Kui seda 2. osa seal vahepeal ei oleks olnud, siis oleks täitsa pandav juba olnud. Ma ei saanudki aru, kas 3. osa esimene pool oli päriselt igav ja veniv või oli see igav ja veniv  2. osa inertsist.

Ma nõustun õde K-ga, kes leidis, et ei ole tõepärane, et kõikide halbade asjade taga on üks inimene. Samas see mõju, mis kogu süsteemil oli, tundus mulle mõõdukalt tõepärane. Kogu see enesekaitsestrateegia, mille olid nt võitjad välja töötanud. Või üldse päris lõpus...

Mulle meeldis, et vaatamata sellele, et sarjal oli "õnnelik lõpp", oli see kõike muud kui ninnnunännu õnnelik lõpp. Et tõepoolest, on sündmusi, millest ei saadagi enam üle ja nendega koos elamine on piin, lõputu piin, ükskõik kui paju sa mõistusega saad aru, et sellest peaks üle saama, üle olema. Sellega seoses on lugu tõelisem kui nt Harry Potter, mis muidugi ongi lasteraamat ja nii, aga kus surmadest saadakse ikka väga kergelt üle. Kerge väsimus, kerge kurbus ja juba lähebki elu edasi.

Et siis, sari tuleks ümber kirjutada kolmelt raamatult kahele, siis oleks täitsa põnev värk. Idee on ju kelmikas.

VEEL ÜKS ARVAMUS

Universumi Direktorile

Kallis UD, kui Sa oled tõeline Universumi Direktor, siis palun tee nii, et edaspidi oleks sel ajal, kui ma tahan minna trenni, ikkagi pump, mitte salsa. Ma saan aru, et paljude naiste jaoks on see isegi ehk tore üllatus, aga minu jaoks on see sama suur pettumus kui "Näljamängude" teine osa (lugesin muuseas ka kolmanda läbi, aga ei viitsi praegu kirjutada), ma tõesti ei taha olla tantsutrennis, sest ma ei tunne seal ennast hästi, ei emotsionaalselt, ei füüsiliselt. Ja ma teen trenni, sest mulle meeldib, mitte sellepärast, et peab. Ja sellepärast, armas UD, ära rohkem selliseid pahasid üllatusi mulle korralda.

Pühapäeval sai üle pika aja jälle teatris käidud. Draamateatril oli külalisetendus ja kuigi ma mõtlesin, et ma "Tuhkatriinumängu" vaatama ei lähe, siis läksid asjad lõpuks ikkagi nii, et meie dünaamiline trio (mina, preili Sirkka ja minu emps) istus puhvetis ja luristas jäätisekokteile.
Lavastus mulle meeldis, kuigi mu kaaslased kurtsid lõpuks, et nende meelest asi venis. Võib-olla tõesti, ma pole ammu tõsist värki vaatamas käinud, nii et olin niisamaga elevil, polnud mingit tempot ja pinget vajagi. Arusaamatuks jäi vaid see, miks ikka ja jälle näitlejate kõne saali ei kostnud - ei tahaks uskuda, et nii professionaalide pole lihtsalt häält, mida kõlada lasta.
Lugu iseenesest räägib Printsist ja Tuhkatriinust ja sellest, mis sai pärast. Ehk kui Prints hakkab ühel hetkel mõtlema, et ÄKKI see ikkagi pole minu Tuhkatriinu, kelle ta kaasa sai. Ja kuidas on nii raske leida Tõde, kui keegi seda ei mäleta/ei taha meenutada/ei julge tunnistada.

Kes tahab mõistlikku arvustust lugeda, LOEB SIRPI.

Eilse laupäevase päeva puhul käisin Tallinnas. Või tegelikult käisime, sest üksi poleks ma sinna kohta kindlasti läinud. Esialgne plaan nägi ette, et Ruudi jääb koju ja tegeleb talle eakohaste tegevustega, aga kuna ma lapsehoidmise osas saan siiski loota üksnes oma sugulastele, aga nemad olid see meie, kes Tallinna läks, võtsime tüübi kaasa ja lootsime parimat.

Ega tegelikult väga hull ei olnud. Peamine põhjus, miks ma üldse linna olin nõus minema, seisnes Apollo raamatupoes, nii et läksime Solarisse, kus me saime empsiga üsna kiiresti aru, et Ruudiga koos raamatupoes olla ei ole hea mõte. Nii võttsi vanaema ennast kokku ja suundus lapselapsega kinno, "Vaprakest" vaatama. See oli Rudolfol üldse esimene kinokogemus (ta ju ka maalt ja hobesega) ja tundus, et sai pisut karm valik tehtud. Esiteks 3D, mis mu endagi arvates on puhas haip ehk siis milleta oleks elu täpselt sama ilus kui sellega koos. Teiseks ütles mu emagi, et ikka päris mitu korda ehamatas ära. Nt siis kui ema karuks muutus. Juba see mõte tundub mulle ausalt öeldes natuke hirmus :D Aga jah, plaksumais ja Sidiga joogitops olevat päris head olnud.

Mina samal ajal võtsin Apollos mõnudega, tulemuseks 63 euro eest kraami, s.h üks mäng Ruudile, ülejäänu aga kõik raamatutes. Kusjuures ilukirjanduseni ma jälle ei jõudnud. Ma lihtsalt ei oska/raatsi/julge osta lugemisraamatuid, selleks on mul raamatukogu. Või õde K. Vanad lemmikud on mul endal kõik olemas, uusi olen ka järjest ostnud, hetkel polegi ühtegi sellist raamatut järjekorras. Mõnda aega veeretasin Pratchettit käes, mõtlesin, mõtlesin ja siis panin ikkagi riiulisse tagasi. Kalliks pidasin, noh. Ja mul on ikka kerge umbusk tema suhtes, kuigi see võib tulla sellest, et lugesin Pratchettit valel ajal vales kohas ja vale raamatuna, sest preili Sirkka küll soovitas. Aga ta soovitas ka mitte alustada Kettamaailmast, mida ma tegin. Võib-olla mõni teine kord siis.

Pärast mõningast PASSIMIST Solarises pärast raamatupoodi ja kino saime uuesti kokku mu papsiga, kes viis meid ekskursioonile teletorni. Ja no vat, kui ma siin mingi aeg tagasi kirjutasin, et Munamäe otsas olev torn on uskumatult mage, siis teletorni kohta ei saa seda kindlasti mitte öelda. Küll aga peab kogu selle interaktiivsuse eest päris head hinda maksma, meil kolmekesi (Ruudi ei lähe arvesse, sest ta sai tasuta) kulus 19 eurtsi puhtalt sissepääsuks, kusjuures meil olid seltskonnas pensionärid.

Aga juba liftisõit oli super, kuigi kõrvad läksid lukku, ja no vaateplatvorm oli super. Ilm oli muidugi ka suurepärane, nii et õiges suunas vaadatult võis peaaegu ette kujutada end kuskil lõunas olevana.

Isa tegi meile ka lõunasöögi välja, mis oli temast äärmiselt armas, sest kuigi ma iseenesest võiksin seda ka endale lubada, leiaksin ma umbes 50 kohta, kuhu sellist raha paremini paigutada. Ei ole minu gurmaani, ei ole. Või noh, 15 eurot pardikoiva eest näib pisut palju olevat. Hea oli ta ju küll, aga vähemalt minu treenimata maitsemeelte jaoks mitte midagi nii kohutavalt erilist. Ja Ruudi tellitud creme brulee, oli ka hea, aga suhkruvaap pealt vedel, nii et ka ei midagi märkimisväärset.

Söömise ajal mõtlesin ka päris tõsiselt selle üle, miks on sellises paigas pigem peen kui tavaline söögikoht. Ma täitsa kujutan ette mõnd tavalist perekonda kuskilt Tallinnast kaugemalt, tulevad nt oma kahe lapsega, kõigepealt maksvad sissepääsu eest peaaegu sama palju kui nt Tartus Ahaa keskuses, aga tegevust ju nii palju ometi pole. Mõtlevad siis, et läheks vähemalt sööma ja siis näevad menüüd, milles polegi ühtki söögivalikut alla 10 euro. Et noh miks? Ma saan aru, et nad ei ole tahtnud sinna hessi või mäkki, aga see ... tundus natuke liig.

Aaa, ma sain oma käes hoida Jürgen Rooste kaabut. Ta oli selle lifti unustanud. Kurrja, küll oleks tahtnud midagi maailmamuutvat öelda sel hetkel, aga no, ei ole maailmamuutja, ei ole. Aga vähemalt sai Jürgen oma kaabu, seegi hea.

Igatahes selline südamlik päev oli, mille lõpus olin küll pisut pinges, sest minu meelest mu isa, kes oli roolis, magas pool ajast. Aga kuna ma ise olin umbes samas seisundis, siis ei pakkunud vahetust ka. Aga pisut hirmus oli tõesti.

Käisin täna lasteaias arenguvestlusel. Oli väga valgustav kogemus, muuhulgas sain teada, et kui Ruudil oleks saba, siis tema kasutaks seda kammimiseks. Ja et Ruudi kõige suurem armastus ei ole mitte tema ema, vaid pruta Tormast (ma ütlen, et blondid juuksed tasuvad ära, bitch värk). Aga muidu...võtan komplimendina õpetajate märkust, et Ruudi on laps, kes jääb meelde. Kuigi ise õpetajana tean üsna täpselt, kes on need sindrinahad, kes meelde jäävad.

Muidu elan ikka tööle ja trennile, tõusude ja mõõnadega, nagu ikka. Unistan sellest, et meil oleks oma maja, kus mul oleks oma kabinet, mitte et ma peaks vahelduva eduga sattuma mingitesse ruumidesse, mis mulle ei meeldi. Näiteks on mul kaasasündinud vastumeelsus matemaatika-, keemia- ja füüsikakabinettide suhtes. Neis on kohe ebameeldiv hõng, kuigi kooliajal meeldisid need ained mulle suhteliselt hästi. Välja arvatud siis see osa, kus tulid dipentaoksiidid. Siiani olen hämmingus, et nad suutsid lülitada koolisüsteemi teemasid, millest ma lihtsalt ei saanudki aru. Püüdes küll tagasihoidlikuks jääda, tekib siiski küsimus, kuidas siis nii mõnigi on jõudnud üldse keskkooli lõpetamiseni. Nt see kaunis neiu meie klassist, kes minu meelest ei osanud ise x ja y omavahel korrutada. Mitte et ta sellega seoses kuidagi kehvem inimene oleks või miskit, lihtsalt vaikne hämming.

Edusammudest ka:
ma tean kõik oma lapsi näo- ja nimepidi. Monika omasid tean 95protsendilise tõenäosusega. II aasta omadest tean umbes kolmadikku, mis on selle kohta, et ma pole nendega absoluutselt jutule saanud, päris hea. Abiturientidega on seis suhteliselt kehv, aktiivsemate nimesid tean, aga nt täna tabas mind just valgustuslik hetk, kui mõistsin, et inimene, keda olin pidanud nt Markus-Sandriks, osutus hoopis Kristjaniks, kelle perekonnanimi on Sander. Nimed muutsin muidugi ära, eksole.

Aaa, ja ma annan ju eratunde. Tähendab, praeguseks olen andnud täpselt ühe eratunni, aga edaspidi annan ikka ka. Vahetusõpilasele, kes tuli meile USAst ja kes ei oska üldse eesti keelt, arusaadavatel põhjustel. See on päris lahe vaheldus ja tundus, et ka talle meeldis, sest tunni lõpus küsis ta, kas me võiksime kohtuda kahe korra asemel viis korda nädalas :kergitab kulmu: Ma arvasin, et vaatab. Fakt on see, et ega ma jaksa. Vaikselt ootan uut tsüklit, kus mul peaksid algama ained, mis on suunapõhised, mis tähendab, et grupid peaksid pisut väiksemaks jääma.

Ja suurim edusamm on muidugi see, et ma oskan nüüd mambot. Ette mambot ja taha mambot ja isegi kolmikmambot. Ma olen tõeline trennitšikk. Ühel päeval lähen poodi ja ostan endale isegi trenniriided.

Tegelikult on nii, et inimesed võiksid mind rohkem kuulata. KUI ma midagi ütlen [isegi võibolla (<----ha-haa-haa, automaatne korrektor peab seda valeks) mitte väga tõsiselt võetaval toonil, ma ütleks suisa, et võibolla võiks seda pidada lõõpimiseks], siis üldjuhul on selles teatav sügavus sees.

Krt, MINA ISE peaksin ennast kuulama. Siis ei peaks head inimesed nii palju kurvastama.

Mina ise olen kurb.

Kui mingid inimesed omavahel ei sobi, siis nad ikkagi ei sobi. Isegi kui üks neist inimestest on õpetaja ja peaks olema professionaal ja nii edasi. Ma ei oska midagi enam arvata ja olen kurb :(

Ja päeva artikkel on siin ----> LUGU SELLEST, KUIDAS VARASTATI KAKAPURK . Ma muidu olen täitsa võimeline moodsast kunstist lugu pidama (kui tegemist ei ole just kividega, lisab pärast mõningast järelemõtlemist) ja kui ma ennast täiesti vabaks lasen, siis olen ma võimeline ka kakas kunsti nägema. Aga selle varastamisest ma tõesti ei suuda aru saada. Endal ei olnud siis purki?

Üks müsteerium lahendatud! Uus kohe asemel

Ma tean, kes on Külli! Siinkohal südamlik tänu vanemale generatsioonile ja guuglile, kelleta oleksin jäänud elu lõpuni mõtlema, kes on Külli.

Aga müstiliste lugudega jätkates:
läksin eile tööle. Autoga. Muud varianti lihtsalt polnud, sest päev oli jälle selline, kus ma pidin läbima pikki vahemaid tempoga, mis oleks jõukohane kodanik Boltile. Vaatamata minu aktiivsele treeningprogrammile ei ole ma siiski veel võimeline seda tegema. Nii et läkisn autoga. Minu põhitöökoha hoones toimetab hetkel kaks kollektiivi. Lisaks on meil suured lapsed, kes kasutavad kaherattalisi motoriseeritud liiklusvahendeid. Nii et parkimisega on pisut kitsas ja meile on eraldatud tee äär hoone ees. Sõidan mina siis tööle ja vaatan, ohooo, meie "parkimisplatsi" otsetesse on üles pandud parkimist keelavad märgid. Laskmata ennast sellest häirida, mõeldes, et märgid on üles seatud selleks, et keegid võõrad neid kohti endale ei rabaks, jätsin auto teeveerde ja alustasin rõõmsalt oma tööpäeva.

Selle osa, kus ma tööd üritasin teha, kerime uuesti edasi :D ja jõuame ajahetke, mil ma liikluseeskirjade eiramise tõttu närv pingul, selg higine pärast viiendat tundi kuuendasse jõuda üritades uuesti samasse punkti tagasi sain ja üllatusega avastasin, et mul on vaba tund. Istusin natuke ja tõmbasin hinge ning loivasin siis puhkebaasi, et arveid tasuda ja meile lugeda. Arveid oli palju :D, nii et meilideni jõudsin üsna tüki aja pärast. Ja mis ma teada saan - need pagana märgid parkimisplatsil on PÄRIS. Seal ei tohigi parkida. Padavai jälle trepist alla, üle õue, endal pisar silmanugas - nüüd saan töölkäimise eest veel trahvi ka -  ja parkisin auto ümber. Õnneks polnud ükski aktiivne parkimiskontrolör veel kohale jõudnud, nii et ei pidanud peale maksma selle eest, et ma üritan tööd teha.

Aga no krt, mis mõttes??? Selle pärast, et me oleme nüüd ametlikult riigi alluvuses, mitte enam linna oma, võib meile siis nõnda süüdimatult käru keerata? Selles samas paigas on viimased neli aastat parkinud erinevad linna koolide õpetajad ja pole mitte mingisugust probleemi olnud. Linnavalitsuse kommentaar muuseas oli, et otsus seal parkimine keelata oli vastu võetud juba maikuus. Huvitav, miks oli siis vajalik see, et alles 5. septembril keset päeva tulid kutid kohale ja panid märgid üles? Ja miks ei antud teada, et selline liikluskorralduse muudatus on plaanis?

Taas on mul tunne, et see paganama linnavalitsus ja tema suhtumine sügavalt häirib mind.

Maalt ja hobesega

Täna jõudsin oma teise treeningtundi, rasvapõletusse nimelt. Üldiselt tuleb tunnistada, et ma olen selline suhteliselt tropp trennikülastaja. Esiteks on mul jumala suvalised riided, täna olin isegi natuke üllatunud, kui trennikoti avasin ja nägin, mis riided ma endale kaasa olin pakkinud. Aga mis teha, ega mul ju päris spordisärke, -pükse, -sokke jne ei olegi ju :D

Teiseks ma tõepoolest higistan trennis. Nagu päriselt, ma värvun kohe näost roosaks ja higistan. Ma pean küll tunnistama, et ma olen alati arvanud, et see ongi trenni eesmärk. Aga praegu tundub, et ma olen kas a) asjadest valesti aru saanud; b) ainus, kes trenni eesmärke täidab.

Ja kolmandaks, ma olen peaaegu ainus, kes pärast trenni riided seljast ära võtab ja duši alla läheb. Vat kui ma veel maal elasin ja trennis käisin, siis võtsid kõik ennast ihualasti ja patseerisid oma paljaid rindu demonstreerides ringi. Võibolla maanaised on kuidagi ükskõiksemad selle suhtes, kus ja kellega ennast pesta? Pluss näiteks point, et meie külas oli ainult meie majas dušš ka majas sees, ülejäänud pesid end saunas (kausis) ja kord nädalas on päris hea ennast voolava vee alt läbi lasta. Mina igatahes kasutan rõõmuga spordiklubi vett, sest ma olen selle eest maksnud ega kavatse seda kellelegi kinkida. Teiseks, nagu te ehk mäletate, higistan ma trennis, nii et mu riided on tõepoolest märjad. Seega trenniriietes majas väljumine ei tule kõne allagi, kõigepealt suren ma külma kätte, seejärel läheb auto niiskeks. Ja kuivi riideid ma sellise märja naha peale panna ei saa.

Aga vaatamata oma maavillasele olekule (ma näiteks olen ka täiesti andetu erinevate kombinatsioonide osas ja lause "kaks mambot ja vasak V" ajavad mind meeleheitele) kavatsen ma edasi treenida, sest ükskord pean ma ju saama endale kaunilt vormitud lihaselise keha.

Ja päeva küsimus on:

kes (paganas) on Külli?

Situatsioon oli siis selline: sattusin täna miskipärast noorte õpetajate vastuvõtule. Ise ma ennast enam nii nooreks ei pea, aga kuna ma selles linnas olen ikkagi uus, siis sain kutse ning roosid ja kohvi ja mingisuguseid suupisteid. Kusjuures teada, et ma sinna kutsutud olen, sain ma täna hommikul, kui ma pärast seda, kui olin rahulikult kohvitanud ja raudse loogika mõistatusi lahendanud (mu päev algas täna alles kümnest), pilgu telefonile viskasin ja kreepsu sain, sest kooli kantseleist oli minu telefonile tulnud kolm kõnet. No selge, mõtlesin, tegelikult pidin ma ikkagi tunnis olema. Esimene mõte oli teeselda, et ma ei tea asjast midagi ja lihtsalt kümneks kohale loivata. Teine mõte oli, et ma peaks ikkagi rohkem meelekindlust omama ja oma saatusele julgelt silma vaatama. Nagu Sokrates. Ehk siis helistasin tagasi ja direktor teatas, et selline kena lugu siis. Hüva on. Ainus probleem oli selles, et mul oli abituuriumiga kaheksas tund, mis jättis mulle ühest kohast teise levimiseks kümme minutit. Tegelikult ei ole see üldse midagi erilist, sest pidin tänase päeva jooksul seda nagunii juba kaks korda tegema ja sain täiesti edukalt hakkama. Aga direktor teatas mu tagasihoidliku arvamuse peale, et ma vajan tunni lõpust umbes kümmet minutit, et rahulikult kohale jõuda: "Ei, sa vajad tervet seda kaheksandat tundi." Eks käsk ole vanem kui meie ja üldiselt pole mul ka midagi selle vastu, kui ma ei pea tööd tegema. Ma arvan, et mulle jääb elu lõpuni meelde mu esimene kolleeg, kes mingil ürituse päeval kavalalt itsitades teatas: "Mulle nii meeldiib, kui tunnid ära jäävad." Ja tema on juba peaaegu 60.

Selle osa, kui ma tõepoolest üritasin tööd teha ja ühest paigast umbes nii helikiirusel teise paika levida ning umbes igal kolmandal minutil segaduses olin (ma ei saa aru, mis on toimunud mu ajatajuga, kell saab stabiilselt kümme minutit varem täis, kui mul vaja oleks), sellest kõigest kerime edasi ja jõuame juba meie uhkesse aita, vastuvõtu selle osani, kus toimus tsirkuleerimine.

Ja siis, räägin mina täiesti rahulikult juttu, tuleb minu juurde keskeas naine, tervitab mind minu lapsepõlve nimega, rõõmustab, et ma olen õpetajaks sirgunud ja imestab, et ma šampanjat ei joo. Ja lõpuks, saades ka ise aru, et mul pole ÕRNA AIMUGI, kes ta on, teatab mulle: "Ma olen Külli emme."

Siit ka mu küsimus - kes paganas on Külli. Terve õhtu olen sellele mõelnud ja mingit õiget otsa ikka kätte ei saa.

Minu tänane teine probleem seisneb selles, et mainisin Bossile (preili Sirkka nimetet hüüdnimi, mis sobib nii hästi, et otsustasin kasutusele võtta :D), et tal on lahe klass (ma tean küll, et klassijuhatajatele meeldib seda kuulda), ja ta oli loomulikult nõus, AGA sinna juurde lisas, et need paar poissi, kellega ta oli rääkinud, olid öelnud, et see aine, mida ma annan, on väga raske. Ma ei tea, mul on küll lõbus olnud. Ja täna just märkisin mõttes ära, et nii suurepärane, aga nad on esimestest tundidest nii palju õppinud. Peab vist tegema kolm minutit südamest südamesse rääkimist.

Muidu on ikka tšill.

Pärast seda, kui ma olin hommikul ärgates mõistnud, et vastu kõiki loodusseadusi olen ma elus ja ma olen võimeline voodist püstigi tõusma (seda kõike muidugi tänu asjaolule, et hr. H venitas mind eile õhtul kenasti), löödi pärastlõunal mul jalad täiesti alt :nutab: Teate, Seppäläs ei müüda enam neid ainsaid sukapükse, mida ma tõesti armastan. Neid valgeid, kergelt koorekarvalisi. Neid lihtsalt enam pole. On võrke ja on kollaseid, on sukki (kusjuures koorekarvalisi!) ja on retuuse (õnneks mitte koorekarvalisi), aga minu lemmikuid pole. Täielik nutt ja hala. Ostsin endale siis mustad ja kehastun veel tugevamalt punk-rokk-gooti tšikiks. Jumal tänatud, et mu ametijuhendis pole kirjas, mida ma seljas pean kandma. Sündsustunnet pole mulle nagunii kaasa sündinud. Ma ei tea, kas see on õnn või õnnetus.

Kool igatahes toimib täie hooga, mõtlen siin, et tegelikult pole üldse vahet, kas tunnis on 10 või 36 õpilast. Õpilastel on ikka kena komme moodustada üks tervik, mille hulgas siis üks-kaks on aktiivsemad, üks-kaks on täiesti passiivsed ja üks-kaks on häirivalt aktiivsed. Ja ülejäänud on sellised "vastavalt tujule ja ülesandele" kas lihtsalt passiivsed või meeldivalt koostöövalmis. Klassi suurusest tuleb ainult see vahe, kas "vahepealseid" on kaks või kakskümmend.

Aga kokkuvõttes on mul lahe amet. Kui nüüd ainult keegi seminaride-kontrolltööde-iseseisvate tööde tabeli minu eest ära teeks. Siis oleks mul suisa überlahe amet.

Trenniplaanidest nõnda palju, et järgmiseks on kavas väisata treeningut nimega "Kõht, selg, tuhar". Kõlab ju ahvatlevalt või mis?

Ohsavanapaganas. See võtab mu tänase päeva kenasti kokku. Kõige hullem on see, et kui ma täna õhtul veel natuke liigun, siis homme olen täiesti surnud. BodyPump on hulludele.