Üks, kes kõik on...

Pärast seda, kui ma olin hommikul ärgates mõistnud, et vastu kõiki loodusseadusi olen ma elus ja ma olen võimeline voodist püstigi tõusma (seda kõike muidugi tänu asjaolule, et hr. H venitas mind eile õhtul kenasti), löödi pärastlõunal mul jalad täiesti alt :nutab: Teate, Seppäläs ei müüda enam neid ainsaid sukapükse, mida ma tõesti armastan. Neid valgeid, kergelt koorekarvalisi. Neid lihtsalt enam pole. On võrke ja on kollaseid, on sukki (kusjuures koorekarvalisi!) ja on retuuse (õnneks mitte koorekarvalisi), aga minu lemmikuid pole. Täielik nutt ja hala. Ostsin endale siis mustad ja kehastun veel tugevamalt punk-rokk-gooti tšikiks. Jumal tänatud, et mu ametijuhendis pole kirjas, mida ma seljas pean kandma. Sündsustunnet pole mulle nagunii kaasa sündinud. Ma ei tea, kas see on õnn või õnnetus.

Kool igatahes toimib täie hooga, mõtlen siin, et tegelikult pole üldse vahet, kas tunnis on 10 või 36 õpilast. Õpilastel on ikka kena komme moodustada üks tervik, mille hulgas siis üks-kaks on aktiivsemad, üks-kaks on täiesti passiivsed ja üks-kaks on häirivalt aktiivsed. Ja ülejäänud on sellised "vastavalt tujule ja ülesandele" kas lihtsalt passiivsed või meeldivalt koostöövalmis. Klassi suurusest tuleb ainult see vahe, kas "vahepealseid" on kaks või kakskümmend.

Aga kokkuvõttes on mul lahe amet. Kui nüüd ainult keegi seminaride-kontrolltööde-iseseisvate tööde tabeli minu eest ära teeks. Siis oleks mul suisa überlahe amet.

Trenniplaanidest nõnda palju, et järgmiseks on kavas väisata treeningut nimega "Kõht, selg, tuhar". Kõlab ju ahvatlevalt või mis?