Maalt ja hobesega

Täna jõudsin oma teise treeningtundi, rasvapõletusse nimelt. Üldiselt tuleb tunnistada, et ma olen selline suhteliselt tropp trennikülastaja. Esiteks on mul jumala suvalised riided, täna olin isegi natuke üllatunud, kui trennikoti avasin ja nägin, mis riided ma endale kaasa olin pakkinud. Aga mis teha, ega mul ju päris spordisärke, -pükse, -sokke jne ei olegi ju :D

Teiseks ma tõepoolest higistan trennis. Nagu päriselt, ma värvun kohe näost roosaks ja higistan. Ma pean küll tunnistama, et ma olen alati arvanud, et see ongi trenni eesmärk. Aga praegu tundub, et ma olen kas a) asjadest valesti aru saanud; b) ainus, kes trenni eesmärke täidab.

Ja kolmandaks, ma olen peaaegu ainus, kes pärast trenni riided seljast ära võtab ja duši alla läheb. Vat kui ma veel maal elasin ja trennis käisin, siis võtsid kõik ennast ihualasti ja patseerisid oma paljaid rindu demonstreerides ringi. Võibolla maanaised on kuidagi ükskõiksemad selle suhtes, kus ja kellega ennast pesta? Pluss näiteks point, et meie külas oli ainult meie majas dušš ka majas sees, ülejäänud pesid end saunas (kausis) ja kord nädalas on päris hea ennast voolava vee alt läbi lasta. Mina igatahes kasutan rõõmuga spordiklubi vett, sest ma olen selle eest maksnud ega kavatse seda kellelegi kinkida. Teiseks, nagu te ehk mäletate, higistan ma trennis, nii et mu riided on tõepoolest märjad. Seega trenniriietes majas väljumine ei tule kõne allagi, kõigepealt suren ma külma kätte, seejärel läheb auto niiskeks. Ja kuivi riideid ma sellise märja naha peale panna ei saa.

Aga vaatamata oma maavillasele olekule (ma näiteks olen ka täiesti andetu erinevate kombinatsioonide osas ja lause "kaks mambot ja vasak V" ajavad mind meeleheitele) kavatsen ma edasi treenida, sest ükskord pean ma ju saama endale kaunilt vormitud lihaselise keha.