Üks, kes kõik on...

Olümpia sai läbi. Mitte et ma seda kuigi tähelepanelikult oleksin jälginud, aga mulle meeldis see mõte, et on olümpia. Noh, pidu või nii.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Vaid hoopis Põhja-Koreast, mille kohta on olümpia ajal korduvalt mingeid kummalisi jutte räägitud. Seda Twitteri varianti (see, kuidas Nende Juht andis rahvale Twitteri kaudu teada, et Põhja-Korea on võitnud Londonis kõik kuldmedalid) ei suuda ma uskuda. Ei leidnud praegu ka ühtegi viidet sellele. Küll leidsin näiteks SELLE artikli, milles iseenesest on ka teatavaid küsitavusi. Ma vist lihtsalt ei suuda uskuda, et tänapäeval, mil maailma riigid on üksteisega niiiii seotud, on võimalik ühel riigil käituda nii. Ja MITTE KEEGI ei saa/ei taha midagi teha, et olukord muutuks. Jaa-jaa, ma tean küll. Tuumapomm ja maailmamajandus ja muu selline stuff. Lähis-Idas on ju ka tuumapommid, aga USA roomas ikka kohale ja Euroopa muidugi truult järele. Ja jällegi - MA TEAN, seal on nafta. Mis tähendab, et kui Iraan oma pommi valmis saab/veenab meid kõiki, et tal on see olemas, ja Iisrael talle kallale läheb, hakkame kõik jala käima, sest enam ei jaksa kütet osta.

Ja tegelikult oli kõige kurvem see, kui ma eile samadel teemadel arutlesin ja härra H juhtis mu tähelepanu asjaolule, et tolle Uganda noormehe (kes maratoni võitis) olümpiale saatmiseks kulunud summa eesti oleks võinud päris mitu aafriklast elada. Mis tähendab, et nüüd nad ei ela. Ja mitte keegi ei tunne selle vastu huvi, sest Ugandal pole isegi mitte selliseid naabreid, kellega Euroopa või USA peaks püüdma läbi saada.