Üks, kes kõik on...

Ma tean küll, et see on mõnevõrra mage ja üldse mitte khuul, aga teate, teeb ikka tuju heaks küll, kui lähed lapsele lasteaeda järele ja küsid, kuidas tal läheb (sest ta on ju alles teist nädalat alustamas täiesti uues kollektiivis), ja siis öeldakse sulle, et su laps on lõbus, lahke ja tark ja et teised lapsed armastavad teda ja ka suured (khmm, s.t siis kuueaastased) poisid võtavad ta hea meelega oma mängu, sest ta räägib tarka juttu. Ja siis järgmisel päeval, kui sa pole viitsinud päris õigel ajal üles tõusta ja jõuate lasteaeda alles ajal, mil teised seisavad juba korralikult ukse juures rivis, et sööma minna, siis sisse tormatas rõõmustavad lapsed, oh, Ruudi tuli. Teate, tõesti on tore :D

Kusjuures ma ise olin ka lasteaias selline väike päikesekiir. Päriselt ka. Ma ei tea, mis hiljem juhtus. Aga igatahes varasuvel (kui me veel eelmises kodus elasime)  leidis aset järgnev seik:
Naabritüdruk küsib härra H-lt: "Kas Ruudi on kodus?"
H: "Jah."
Naabritüdruk: "Kas ma võin temaga mängima minna?"
H: "Jah."
Naabritüdruk: "Aga kas M (s.t siis mina) on kodus?"
H: "Jah."
Naabritüdruk: "Aaa, ma siis parem ei lähe."

Wtf ma küsin.

Igatahes :D tahtsin veel ära märkida, et mulle käib ilgelt närvidele see, et õpetajad pidevalt vinguvad. Päriselt ka. Palga pärast. Aaviksoo pärast. Uue õppekava pärast. Gümnaasiumi ja põhikooli lahutamise pärast. Jumal, kas nad millegagi rahul ka on??? OK, palk ei ole võibolla (jätkuvalt väkk) maailma kõige kõrgem, aga mine siis tõesti Soome ehitajaks. Päriselt ka. Üldse ei nutaks. Äkki siis saaks õpetajaks rohkem neid inimesi, kes on lahedad ja armastavad oma ainet, aga kes pole mingil sajal erineval põhjusel omandanud magistrikraadi antud valdkonnas. Nagu see kraad annaks midagi juurde. Tõsiselt. Õpetajakoolitusest on mul meeles ainult MEELETU IGAVUS Krulli loengutes. Mitte ühtegi praktilist näpunäidet. Võin ainult jumalat tänada, et minu õpetajateks olid Pille ja Olga, ilma nendeta oleks see asi puhtalt tühi töö ja vaimu närimine olnud. Ja oma (meeletu) karjääri jooksul olen näinud küll, et ei kraad ega kogemus ei tee inimesest mõistlikku õpetajat. Laske või maha, aga ei tee. Samas ilma kraadita võib olla absoluutselt šeff (ja oma ala valdav) õpetaja. Ja muuseas, olete tähele pannud, et õpetajad ei ole .... eeee... kuidas seda nüüd öelda .... maailma kõige ilusamad inimesed? Ma ei pea praegu silmas seda, et õpetajate riietus on üldjuhul täielik katastroof. Ma mõtlen, et nende näojooned lihtsalt ei ole sellised kenad. Või ma ei tea. Ja kui nüüd sellise näotusega kaasneb see katastrofaalne riietus, siis ... jahm.

Ja põhimõtteliselt olen ma täiesti segaduses, sest ma ei saa täpselt aru, kas ma peaksin tööl KÄIMA või piisab sellest, et ma OLEN tööl. Selles mõttes, et täna ei saanud ma isegi mitte nii palju teha, et oleksin oma rühma klassi kaunistanud. Eile saime füüsikutelt endale välja kaubelda kaks sahtliboksi, mis on väga khuul, ja pealekauba saime ka pilutustehnikas valmistatud laualina. Mulle näib, et mu elu suurim kaotus on siiski see, et ma pole elus saanud õppida kodanik Pohlasalu käe all. Aga jah, eile jäi vähemalt mulje, et ma tegin tööd, täna ei olnud seal majas midagi teha. Nii et ma tulin ära ja üritan omaette asju ajada, kuigi see on raske, sest ma olen suutnud ära unustada, millised kursused olid minu kanda ja õppealajuhtaja pole jõudnud veel infot saata. Nii ma siis tegelen individuaalse enesearendamisega. Millega seoses peaks varsti raamatukokku minema.