Lugemist koolist

Jagan seda artiklit ka.
Kalle Küttis: kool ei pea päritolulõhesid tasandama

Mulle meeldib:
võrdsuse määratlus
kodu ja sõprade rolli rõhutamine

Ja noh, muidu ju ka tore lugemine :D

Aga parimad on mu meelest kommentaarid. No ikka nii aiaaugust, et hale hakkab.

Väljavõte kujunevatest õpilasreeglitest:
N. kooli gümnasist ei tarvita tubakatooteid, alkoholi ja muid meelemürke.

Ühistandemina Pillega saime asjad siiski nii kaugele, et õpetajad saavad ka edaspidi reede õhtuti linnas ringi liikuda, ilma et peaksid kogu aeg pedagoogitsema. Jumal tänatud, et mul on ka selliseid kolleege, kes on märganud, et on utoopiline eeldada, et me suudame 16.-19.aastaste noorte vaba aja veetmise harjumustel pidevalt silma peal hoida.

Ma saan aru küll, et see oleks ilus ja puha, aga noh... world peace, eksole!

Täiendus:
kui eelnev polnud piisavalt selgelt väljendatud, siis igaks juhuks ütlen teiste sõnadega veel ümber: ma ei arva, et ükski kool peaks õhutama noori suitsu tegema ja alkoholi jooma, lihtsalt minu meelest on sellise reegli tegemine puhas loosung ja reaalsuses nagunii mitte täituv. Sama hästi võik teha reegli Kõik N. kooli gümnasisstid armastavad üksteist.

Postimees avalda graafiku rahvaste IQ järjestamiseks:

Ja nagu näete, saigi selgeks, et Eesti laste edukas esinemine Pisa testil ei ole kuidagi seotud sellega, et meie koolisüsteem oleks kuidagipidi eriline või mõistlik, vaid hoopis sellega, et eestlaste IQ lihtsalt ongi kõrgem kui paljudel teistel rahvastel.

Eelnev lõik oli teataval määral irooniline. Kui lähemalt vaadata, siis mitmest küljest irooniline.

Esiteks juba sellepärast, et minu silmad ei näe neid Pisa supertulemusi, mina näen väga tubli keskmist sooritust. Aga TIPPE eestil ju pole. Eh, see ongi see IQ 100 punkti - see on ju keskmine tulemus :D Teiseks on IQ minu jaoks ikkagi nonsenss. Minu oma oli viimati 120, kui kiire guugeldamine adekvaatse pildi andis, siis kuulun 10% "targemate" hulka. Ja kust see siis välja paistab? IQ kui selline mõõdab ju formaalset haritust - juhuslikult mulle meeldib lahendada IQ testi laadseid ülesandeid, see on üks mu asendustegevustest :D ja tänu sellele ma neis testidest skooringi. Keegi kuskilt Gambiast pole võibolla neid ülesandeid varem näinudki, karta on, et ta ei lahenda neid sellise fanaatilise innuga nagu mina. Kunagi üks kolleeg arutles nende testide ja selle üle, et mustanahaliste tulemused on IQ testides üldiselt madalamad kui valgetel. Et miks ometigi öeldakse, et IQ testid on välja töötatud valgete poolt, seega kontrollivad nad valgete teadmisi ja sellepärast peavadki mustadel olema madalamad tulemused. Kolleegi mõte oli selles, et kui nõnda arutleda, siis tunnistatakse ju, et mustanahalised on teistsugused (loe: rumalamad). Mul läks poolteist aastat, et sellest mõttekäigust aru saada, jumala siiralt. Sest minu jaoks on see elementaarne eeldus, et IQ kontrollib ainult ja ainult teatava (elitaarse) inimgrupi võimeid. Ja teha selle eelduse põhjal järeldus, et kõik, kes sellesse eliitgruppi ei kuulu, ongi sünnilt rumalad, on minu jaoks lihtsalt niivõrd kummaline arusaam, et mu läkski aega, enne kui ma sellele pihta sain.

Üleüldse ei saa ma aru, mis pagana point on mingeid kummalisi järjekordi genereerida.

Ma Eesti haridussüsteemist ei hakka parem täna kirjutama, sest mul pea valutab alates kella 12 nagu põrguline ja isegi pooleteisttunnine uinak ei teinud asja paremaks. Kusjuures valutab ta mul sellepärast, et ma sain teada, et mul sel aastal kaks kursust, kus on 44 osalejat. Mingis mõttes tundub enesetapp päris hea plaanina. Tegelikult võib pea valutada ka sellest, et ma sain eile külma ja tuult.

Tänahommikune Facebooki-tuur tõstatas taas teema, mis vahepeal enam nii aktuaalne polnud. Nimelt saan ma netist liiga palju informatsiooni, mida ma EI TAHA saada. Siinkohal esitan väikese manifesti:

"Kallid alaealised, tegelikkult ei ole teie joogi, seksi ja ropendamisjutud ÜLDSE LAHEDAD. Päriselt ka. Need on häirivad, tekitavad teataval hulgal vastikust ja muudavad mind kurvaks. Tõsiselt. Kui te tõesti tahate omavahel sellisel kombel suhelda ja endast sellist kuvandit luua, siis palun tehke seda omavahel, kinnistes kohtades. Jah, ma tean, et noored tarbivad alkoholi (palun pidage ainult meeles, et tüdrukud ei tee seda üksi võõraste meeste seltskonnas. Ja sõbrad hoiavad üksteisel silma peal ja vajadusel kutsuvadki kiirabi, mitte ei lase argpükslikult jalga) ja astuvad vahekorda (kondoomiga, eksole). Aga tõesti, ma ei taha, et see info kargab mulle varahommikul näkku. "

Tänan tähelepanu eest.

Et kogu mu elu liiga negatiivset ja hüsteerilist muljet ei jätaks, siis paar ilusat detaili ka minu elust. Ja see, et ma siinkohal asjadest kirjutan, näitab üksnes minu materialistlikku meelt, mitte seda, et mu elus poleks näiteks häid inmesi. Või häid raamatuid. Või mingeid muid vaimseid asju.
Aga siis - mulle meeldib:
a) mu kodu. Jah, nii uskumatu kui see ka poleks, mulle tõeliselt meeldib meie pisike korter. Mul pole muid sõnu, kui et see on lahe koht elamiseks. Mulle meeldib, et meil on aed, kus on pink, millel rahulikult istuda ja ei oskaks üldse arvata, et tegemist on linnaga. Mulle meeldib, et ma olen linnale/töökohale/lasteaiale/söögipoele nii lähedal, et auto kasutamine oleks lihtsat snoob.
b) mu jalgratas. Esiteks on ta lihtsalt nii ilus. Teiseks on rattaga äge sõita. Kolmandaks saab rattaga uskumatult kiiresti igale poole kohale. Pärast nädalast harjutamist olen ma juba valmis ka sõiduteel kruiisima. Vähemaltv tänavatel, kus pole liiklust.
c) teater. Jah, ostsin endale juba esimese teatripileti ja kavatsen täiega nautida. Etendus toimub küll alles septembri lõpus, aga mis sest. Ma olengi selline pika planeerimisega.
d) suured ketipoed. Jah, ma saan aru, et see kõlab imelikult, aga teate kui värskendav on lõpuks ometi süüa iga päev krõmpsu ja magusat Ukraina arbuusi, kui oled aastaid elanud paigas, kus peaaegu kõik värske kraam oli suht riskibisnes osta. Selle teemaga seostub tegelikult ka turg, mis mulle ka meeletult meeldib, kuigi ma sinna kuigi tihti ei jõua.
e) normaalne netiühendus. Kes mul varem külas on käinud, need saavad aru, milline rõõm see on.
f) see, et lehetellimisel on mõte sees, sest leht jõuab postkasti hommikul (s.t enne kui ma tööle lähen), mitte päeval (ehk ma saaks lugeda seda alles õhtul).

Nii et miskit ikka on, ma arvan, et midagi leiaks veel, aga hoidmaks stiili, ei hakka rohkem otsima :P

Lugesin mingi täiesti hüsteerilise asendustegevusena (ma olen traditsiooniliselt augustimasenduses, kus ma tunnen täielikku õudust sellest mõttest, et ma pean tööle minema, sest ma olen niiiii loll. Ma tean, et see läheb hiljemalt neljandal septembril üle. Aga õudne on see ikka.) Daki blogi . Kusjuures huvitav, et mina, vana blogisõber, polnud seda varem lugenud. Ma TEADSIN küll, et see on olemas, aga kuidagi ei tõmmanud. Aga kuna mu eelmine asendustegevuse projekt sai läbi (see blogi nimelt ), siis lõin käega ja võtsin Daki oma. Ja lugesin randomlilt. Kuni sattusin postituseni, kus üks kommentaar palus, et lapsevanemad ei kasutakse iga naissoost isiku kohta "omadussõna" tädi. Väga normaalne palve (Y) Kusjuures täiesti ilma irooniata. Mulle ABSOLUUTSELT ei meelde see täditamine ja onutamine. Kammoon, mu laps hakkas mind emaks kutsuma alles nelja-aastaselt, enne seda oli mul eesnimi. Lasteaias õpetati emme selgeks. Ja mulle väga hästi sobis, et mul oli nimi, mitte tiitel. Aga jah, teised kommentaatorid sel lehel ei jaganud seda arvamust. Pigem leiti ikka, et kui endal juba laps on, siis tundub täditamine normaalne. Sest laps peab ju aru saama, kes mis soost on. Eks ma ole kogu aeg kahtlustanud, et Ruudi on üks põrgusigitis.

Üleüldse tundub mulle, et see jutt "oota, kuni sa lapse saad, siis tundub see või too asi normaalne" ei ole nagu päris adekvaatne jutt. Okei, ma võin rääkida pissimisest ja kakamisest, aga ma kahtlustan, et ma olin võimeline seda tegema ka enne sünnitust. Sünnitusest räägin ka hea meelega, aga mulle tundub, et keegi ei taha sellest minuga väga pikalt rääkida. Igatahes lapsest, kes on toiduga oma näo ära mäkerdanud, pildi tegemine ja selle pildi netti toppimine tundub jätkuvalt täiesti õõvastav tegevus. Ja meietamine. Ja kui keegi mu sülle/näkku/kuhuiganes pissiks, oleks rõve, ükskõik, kes seda teeb. Kindlasti on neid asju veel, mille kohta on räägitud, et see on normaalne, kui lapse saad. Ei ole ju. Palun öelge, et ei ole.

P. S kui keegi nüüd arvab, et ma ainult asendustegevustega päeva õhtusse saadan, siis ta eksib. Vähemalt suurel määral.

Ma tean küll, et see on mõnevõrra mage ja üldse mitte khuul, aga teate, teeb ikka tuju heaks küll, kui lähed lapsele lasteaeda järele ja küsid, kuidas tal läheb (sest ta on ju alles teist nädalat alustamas täiesti uues kollektiivis), ja siis öeldakse sulle, et su laps on lõbus, lahke ja tark ja et teised lapsed armastavad teda ja ka suured (khmm, s.t siis kuueaastased) poisid võtavad ta hea meelega oma mängu, sest ta räägib tarka juttu. Ja siis järgmisel päeval, kui sa pole viitsinud päris õigel ajal üles tõusta ja jõuate lasteaeda alles ajal, mil teised seisavad juba korralikult ukse juures rivis, et sööma minna, siis sisse tormatas rõõmustavad lapsed, oh, Ruudi tuli. Teate, tõesti on tore :D

Kusjuures ma ise olin ka lasteaias selline väike päikesekiir. Päriselt ka. Ma ei tea, mis hiljem juhtus. Aga igatahes varasuvel (kui me veel eelmises kodus elasime)  leidis aset järgnev seik:
Naabritüdruk küsib härra H-lt: "Kas Ruudi on kodus?"
H: "Jah."
Naabritüdruk: "Kas ma võin temaga mängima minna?"
H: "Jah."
Naabritüdruk: "Aga kas M (s.t siis mina) on kodus?"
H: "Jah."
Naabritüdruk: "Aaa, ma siis parem ei lähe."

Wtf ma küsin.

Igatahes :D tahtsin veel ära märkida, et mulle käib ilgelt närvidele see, et õpetajad pidevalt vinguvad. Päriselt ka. Palga pärast. Aaviksoo pärast. Uue õppekava pärast. Gümnaasiumi ja põhikooli lahutamise pärast. Jumal, kas nad millegagi rahul ka on??? OK, palk ei ole võibolla (jätkuvalt väkk) maailma kõige kõrgem, aga mine siis tõesti Soome ehitajaks. Päriselt ka. Üldse ei nutaks. Äkki siis saaks õpetajaks rohkem neid inimesi, kes on lahedad ja armastavad oma ainet, aga kes pole mingil sajal erineval põhjusel omandanud magistrikraadi antud valdkonnas. Nagu see kraad annaks midagi juurde. Tõsiselt. Õpetajakoolitusest on mul meeles ainult MEELETU IGAVUS Krulli loengutes. Mitte ühtegi praktilist näpunäidet. Võin ainult jumalat tänada, et minu õpetajateks olid Pille ja Olga, ilma nendeta oleks see asi puhtalt tühi töö ja vaimu närimine olnud. Ja oma (meeletu) karjääri jooksul olen näinud küll, et ei kraad ega kogemus ei tee inimesest mõistlikku õpetajat. Laske või maha, aga ei tee. Samas ilma kraadita võib olla absoluutselt šeff (ja oma ala valdav) õpetaja. Ja muuseas, olete tähele pannud, et õpetajad ei ole .... eeee... kuidas seda nüüd öelda .... maailma kõige ilusamad inimesed? Ma ei pea praegu silmas seda, et õpetajate riietus on üldjuhul täielik katastroof. Ma mõtlen, et nende näojooned lihtsalt ei ole sellised kenad. Või ma ei tea. Ja kui nüüd sellise näotusega kaasneb see katastrofaalne riietus, siis ... jahm.

Ja põhimõtteliselt olen ma täiesti segaduses, sest ma ei saa täpselt aru, kas ma peaksin tööl KÄIMA või piisab sellest, et ma OLEN tööl. Selles mõttes, et täna ei saanud ma isegi mitte nii palju teha, et oleksin oma rühma klassi kaunistanud. Eile saime füüsikutelt endale välja kaubelda kaks sahtliboksi, mis on väga khuul, ja pealekauba saime ka pilutustehnikas valmistatud laualina. Mulle näib, et mu elu suurim kaotus on siiski see, et ma pole elus saanud õppida kodanik Pohlasalu käe all. Aga jah, eile jäi vähemalt mulje, et ma tegin tööd, täna ei olnud seal majas midagi teha. Nii et ma tulin ära ja üritan omaette asju ajada, kuigi see on raske, sest ma olen suutnud ära unustada, millised kursused olid minu kanda ja õppealajuhtaja pole jõudnud veel infot saata. Nii ma siis tegelen individuaalse enesearendamisega. Millega seoses peaks varsti raamatukokku minema.

Olümpia sai läbi. Mitte et ma seda kuigi tähelepanelikult oleksin jälginud, aga mulle meeldis see mõte, et on olümpia. Noh, pidu või nii.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Vaid hoopis Põhja-Koreast, mille kohta on olümpia ajal korduvalt mingeid kummalisi jutte räägitud. Seda Twitteri varianti (see, kuidas Nende Juht andis rahvale Twitteri kaudu teada, et Põhja-Korea on võitnud Londonis kõik kuldmedalid) ei suuda ma uskuda. Ei leidnud praegu ka ühtegi viidet sellele. Küll leidsin näiteks SELLE artikli, milles iseenesest on ka teatavaid küsitavusi. Ma vist lihtsalt ei suuda uskuda, et tänapäeval, mil maailma riigid on üksteisega niiiii seotud, on võimalik ühel riigil käituda nii. Ja MITTE KEEGI ei saa/ei taha midagi teha, et olukord muutuks. Jaa-jaa, ma tean küll. Tuumapomm ja maailmamajandus ja muu selline stuff. Lähis-Idas on ju ka tuumapommid, aga USA roomas ikka kohale ja Euroopa muidugi truult järele. Ja jällegi - MA TEAN, seal on nafta. Mis tähendab, et kui Iraan oma pommi valmis saab/veenab meid kõiki, et tal on see olemas, ja Iisrael talle kallale läheb, hakkame kõik jala käima, sest enam ei jaksa kütet osta.

Ja tegelikult oli kõige kurvem see, kui ma eile samadel teemadel arutlesin ja härra H juhtis mu tähelepanu asjaolule, et tolle Uganda noormehe (kes maratoni võitis) olümpiale saatmiseks kulunud summa eesti oleks võinud päris mitu aafriklast elada. Mis tähendab, et nüüd nad ei ela. Ja mitte keegi ei tunne selle vastu huvi, sest Ugandal pole isegi mitte selliseid naabreid, kellega Euroopa või USA peaks püüdma läbi saada.

Ülevaade lugemistest 3. Troonide mäng

See on nüüd raamat, mille ma endale ostsin. Miks ma seda tegin, ei tea isegi. Tahtsin mingi raamatut ja selle kohta olin kuulnud, et on hüva kraam. Pärast lugemist on mul küll tunne, et ostmine oli selle raamatu kohta liig. Näib, et "Troonide mängu" põhiline edu johtub siiski seriaalist, mitte raamatust. Või ei saanud ma raamatust lihtsalt aru :D Igatahes jään kõhklevale seisukohale. Minu maitse jaoks liigpalju õukonnaintriige, mingis mõttes sarnaneb "Kuningliku salamõrtsukaga". Jällegi on kõik olemas, isegi seks, armastusest, reetmisest, vabadusest ja õiglusest rääkimata. Mu lemmikdetail kogu raamatus oli ilma seinata vangikamber, mul tulevad siiani judinad peale puhtalt sellele mõeldes. Kõrgel-kõrgel asuv kamber, ilma seinata ja kergelt viltuse põrandaga. Piinamise kõrgem tase, mis muud. Mis mulle üldse ei meeldinud, on see, et esimese raamatu lõpus ei saabund mitte mingisugust lahendust mitte üheski liinis. Ma saan aru, et jällegi üks sari, aga iga raamat võiks siiski olla ka omaette tervik. Sellise kombel, nagu praegu oli, tundsin mina end lõpus tõeliselt petetuna.

Mõte ehitada raamat üles igas peatükis erinevale tegelasele keskendudes on päris kepsakas, kuigi mitte väga originaalne. Alguses ajas pisut segadusse, hiljem hakkasin nimedes paremini orienteeruma, siis polnud enam vahet. Tegelastest kõige huvipakkuvam oli Kääbus, tema osas tahaks tõesti teada, mis on tema motiivid, aga ma pean tunnistama, et see oli ka ainus, mis mu uudishimulikuks teeb. Ülejäänu (eelkõige siis "maailmavallutusplaanid") jätab mind suhteliselt ükskõikseks.

Ühesõnaga, mitte päris minu teetassike, kuigi arvatavasti mitte halb raamat, lihtsalt mitte päris minu žanris.
Üks minu arvamusega sarnane kirjatükk
Ja Hargla ülistus sellele sarjale

Ülevaade lugemistest 2. Reeli Reinaus "Must vares"

Objektiivselt võttes ei vääriks see raamat omaette postitust, aga mulle tundub, et ma peaksin siiski ära märkima, mida ma arvan eesti noortekirjandusest, ja see raamat on päris hea aluseks võtta.

Ütlen kohe ära, et "Must vares" ei ole sugugi mitte halvem, kui on näiteks "Neetud". Kindlasti on see parem kui "Medaljon". Kindlasti on see kordades parem kui "Ebaõnnestunud" (selle raamatu puhul ütleks ma taas, et nimedel ON tähtsus). Aga ikkagi. Kunagi olid sellised noortekad, nagu "Toomas Linnupoeg", "Õhupall", "Neitsi Maarja neli päeva", "Miks sa vaikid". Kindlasti veel mõni, mis mul kohe meelde ei tule. Täiesti klassikalised noortekad, mida ma siiani meeleldi kätte võtan, sest need on hästi kirjutatud, veenvad, loogilised ja kujutavad midagi, mile kohta võiks arvata, et see on päris elu. Mis on viimasel ajal vastu panna? Esimese hooga tuli pähe "Mängult on päriselt", kuigi kui pikemalt järele hakata mõtlema, siis ma seda visti ikka "Neitsi Maarjaga" päris ühele pulgale ei paneks, kuigi peaaegu. Pisukese mõtlemise järel meenus: Anni-raamatud muidugi! Kui kristalselt aus olla, siis tegelikult küll ainult esimene osa, teine ja kolmas kipuvad jälle kuskile ääremaadele, nii et kuigi ei saa kahtluse alla seada nende raamatute kirjutamisviisi, on nende lugu iseenesest mitte nii särav. Eriti teises osas. Ja jama on see, et mulle ei meenugi praegu rohkem. Veel hullem on see, et ma TEAN, et ma olen lugenud palju viimase aja noortekaid (eriti sel aastal, kui mul oli 9. klass, kes armastas neid lugeda - et siis sammu nendega pidada), aga ma ei ole enam kindel, mis mingis raamatud juhtus, sest nad kõik on nii kohutvalt sarnased. Ahaa, üks teistest erinev tuli veel meelde - "Kuues sõrm", see oli päris hirmus raamat. Hirmus siiis selle sõna otseses mõttes, see oli suisa kõhe raamat :D

Aga nüüd siis "Mustast varesest" ka. Lugesin sellepärast, et mul tekkis õde K juures kümme minutit vaba hetke ja see oli esimene raamat, mis preili Kirke raamaturiiulist näppu sattus. Ja kui juba lugema hakkasin, siis ikka lõpuni ka. Raamatust siis nii palju, et .... öööööööööööööö..... ma ei oskagi midagi öelda. Üsna tobe ja uskumatu süžee :D Mul ei tule ühtki võrdlust isegi pähe, ka mitte muinasjuttudest. Võib-olla nt "Wõlukunst", kus selgus, et see tüüp oli vend. No ühesõnaga, ära hinda raamatut kaane järgi ja muu selline stuff. Ja et ebaõigluse vastu tuleb võidelda. Loomulikult tuleb, aga selles raamatus oli see nii kohutavalt

moraliseeriv lõpuks, et nagu ikka - ajas iiveldama :D Tegelikult võikski olla ka selline noortekas, kus selgub, et pahad ei muutugi heaks, nii nagu päriselt on. Et kui kedagi kiusatakse, siis tema ainus pääse ongi koolivahetus või lõpetamine. Ja kiusajad ei saagi mitte kunagi aru, et nad on halvad olnud. Ja sellegipoolest ei lähe neil elus edaspidi kõik peesse, vaid vastupidi - nad on erakordselt edukad, sest neil on sügavlt pohh, mida teised arvavad või kas teised saavda haiget. Eh, ühesõnaga, sellist vastikut küünilist raamatut tahaks eesti noortekatest leida. Kui keegi teab sellist, andke mullegi märku.

Õigluse nimel mainin siiski ka selle ära, et ma tõepoolest ei ole "Musta varese" ja kõigi nende teiste sihtrühm, nii et tegelikult need raamatud ei peagi mulle meeldima. Kuigi ma ei saa aru sellest, et "Toomas Linnupoeg" meeldib mulle ju ikka veel.

Püüdsin leide teistsuguseid arvamusi:

Arvamus 1

aga kippus ikka samasse auku:

Arvamus 2

Ülevaade lugemistest 1. Patrick Rothfuss

Avastasin, et kuigi olen väga kohusetundlikult üles märkinud, milliseid raamatuid ma lugenud olen, pole üldse arvamust avaldanud nende kohta. Sellest võib iseenesest järeldada kaht asja: a) mu vaimne seisund on juba pikemat aega olnud spliinilaadne; b) ma pole lugenud raamatuid, mis tõepoolest raputaks. Ma ei teagi, kumb järeldus õigem oleks. Püüan siis oma mõtteid üles kribada. Kuna polnud väga raputavad raamatud, siis väga süvapsühholoogiat ei tule, ei pea üldse kartma :D

Patrick Rotfuss "Tuule nimi" (1. ja 2. raamat) ja "Targa mehe hirm"

Komplekt pärineb taaskord Neemelt, kes mulle raamatud lihtsalt lauale pani, et ma läbi loeks. Mul polnud aimugi, et tegemist on mingisuguse popi värgiga. Üldiselt ... polnud viga. Oli hetki, mil ma olin TÄIELIKUS vaimustuses (nt siis kui esimest korda selgitati "võlumise" põhimõtet. Jaga oma teadvus kaheks..). Samas oli ka mingeid hetki, mil ma vaatasin, mitu lehekülge veel raamatu lõpuni on. No venis :D Stiililiselt muidugi üks parimaid fantasy-raamatuid, mis mul kätte on sattunud, selle eest au ja kiitus. Aga no see, et tegelikult ei juhtunudki neil tugevalt üle tuhandel leheküljel mitte midagi ... natuke vähendab mu indu au ja kiituse osas. Kvothe on üsna lahe tüüp. Ja tema juhendaja, kes Nimesid õpetab (mul tõesti ei tule praegu nimi meelde), on äärmiselt värvikas kuju. Tema tunnid on ägedad :D  Ja see mõte, et legend on ikka ja alati suurem, kui elu ise, on kena. Huvitav, kas see mõttekäik hiljem ka kuidagi oluliseks saab? Potentsiaali ju oleks, nt et selgub, et tegelikult ei juhtunudki neid lugusid, millest räägitakse :D Et seda kurja seitsmikku polnudki olemas vmt :D Ühesõnaga, kui nüüd uued osad eesti keeles ilmuvad, siis loen ikka läbi, aga endale ei osta.

Teised kirjutavad samast raamatust (ausalt, ma ei valinud ekstra selliseid, ma lihtsalt ei viitsinud väga kaevuda)

Arvamus

Arvamus teise raamatu järel

Teise inimese arvamus

Spliin

Ma suudan üle elada Ansipi fooliumist mütsikesed, Savisaare lõusta ja isegi Linnavalitsuse ignorantsuse. Aga seda krd kliimat ma üle ei ela. Kukun surnult maha ja ongi kõik.

WTF?

Härra H tuleb töölt koju ja on pisut tujust ära. Püüan ta rahule jätta, kuid ühel hetkel ei pea enam vastu ja püüan temaga kontakti  astuda. Meie vahel areneb järgnev dialoog:
M(ina): "Sul oli täna palgapäev...?"
H: (valvsalt): "Jah."
M: (mõeldes, kas see võibk olla probleem): "Kui palju said siis?"
H: "Nii ja nii palju." (remargi korras: summa on kaks korda suurem, kui minu igakuise rabamise tulemus)
M (rõõmsalt): "Kena ju!"
Vaikus, vaikus, vaikus.
H (täiesti siiralt): "Ah, sellepärast mul tuju ära ongi, et ma mõtlen, mis selle rahaga peale hakatakse..."

????

Kümme aastat koos oldud ja ta suudab mind ikka niiviisi üllatada, et .... nojha, mul jääb karp LIHTSALT lahti.

Ma olen elus lugenud ühe raamatu

See on lause, millest ma kogu oma suure ja kõikehõlmava mõistmispüüdega ei suuda aru saada. On see number selles lauses siis üks, kaks, kolm või seitse. Ja ma ei räägi siinkohal sellest, et ma ei mõista, kuidas suudavad inimesed niiviisi elada, et nad on nii vähe raamatuid lugenud. See on kummaline minu meelest, aga siiski inimlikul tasandil arusaadav. Inimestel on erinevad huvid ja mina näiteks ei armasta filme/seriaale vaadata. Või autoraadiost Klassikaraadiot kuulata. Või mida iganes. ARUSAAMATU on minu jaoks see kerge uhkusevarjundiga deklaratiivsus selles lauses. Ma olen elus lugenud ühe raamatu. Jumal küll, miks peaks keegi seda kuulutama. Minu jaoks on see sama loogilne, kui keegi teataks seltskonnas, et oh, teate, ma olen elus kolm korda oma intiimpiirkonda pesnud.

Ma olen

• distsiplineeritud
• järeleandlik
• korralik
• diplomaatiline
• ettevaatlik
• kergesti kohanev
• loogiline
• rahulik
• leplik
• respekteeriv
• alandlik
• tagasihoidlik
• vähenõudlik
• pelglik
• kartlik

MIKS ometi käitun ma siis nii, nagu ma oleksin seesamune sealt põrgust????

Palju õnne, kallis Blogi!

Tänasega sai täis minu blogiaasta. Selle aasta jooksul:

• postitasin 137 kirjatükki (seesinane on saja kolmekümne kaheksas)
• vaadati mu blogi 5321 korral (seisuga 7. august kell 18.10)
• oli külastajaid 12 erinevast riigist
• oli erinevaid külastajaid (arvutimaailma mõttes erinevaid siis) 930
• kirjutati mulle 75 kommentaari (neist päris paljud on minu enda omad, aga ma ei viitsi kokku lugeda, kui paljud just)
• on tublimad kommenteerijad olnud
• Getter (kindel esikoht koos au ja kuulsusega)
• Sirkka
• Evelin
• olen vahetanud blogi välimust umbes 5o korda, mis näitab päris hästi, millises meeleseisundis ma olen olnud (kes aru ei saanud - stressis ja otsinud asendustegevust)

Üldiselt - erakordselt edukas aasta!

Bitch please

Käisin juuksuris. Tegelikult juba .... nädal (?) aega tagasi. Lokke tegemas. Ma ei hakka üldse kurtma selle üle, et esimest korda lokke tehes oli õhkkond juuksuris nii mõnus, pakuti kohvi ja šokolaadi, juuksed olid pärast lokkimist ilusad, pehmed, inglilokkide sarnased ja hoidsid ideaalselt ka ilma sättimata.
Sedapuhku oli kasutusel mingi teine vedelik, no ok, ei sobinud see minu juustega nii hästi. Kohvi ega teed ega ka šokolaadi ei pakutud. Tõeline probleem on aga selles, et PÄRAST lokkide tegemist kammis juuksur mu kiharad läbi, et neid lõigata. Selle tulemusena on mul peas soeng, mille saavutamine on kõige lihtsam nõnda, et teed endale tangidega vahvlilokid ja kammid need ära. Juuksur väitis, et tegi mulle "loomulikult mõjuvad lokid." No ma ei tea, kui loomulik on käia ringi, heinasaad peas. Põhimõtteliselt on nüüd nii, et soengut arvestades ei sobi mul kanda mitte kauneid pitsilisi beeže kleite, vaid kitsaid teksaseid, tenniseid ja T-särki kirjaga "Bitch please".

Well done, õpetaja R, well done.

Folk on surnud, elagu Rock Ramp

Olen praegu proua Ämma juures. Tema naabritel suri eile koer ära. Härra H ja mr Marx muidugi hirnusid nagu hüäänid ja minu vagatsev pilk ei vaigistanud seda kuigi palju. Olgem ausad, ka naabrite poeg/väimees (ei mina taipa selle pere sugulussuhteid) itsitas ka. Ja ka minu kaastunne mureneb pisut, kuna tundub, et koera surm on hea ettekääne, et alates kella üheksast hommikul viina juua. Koera peied ikkagi, eksole. Aga jah, kutsu puhkab nüüd kenasti heki ääres, haual on lilled ja küünlad ning haua kõrval istuvad auvahtkonnana Tädi ja Onu ning trimpavad Gini.

Igatahes toimus neljapäevast laupäevani Rock Ramp. Ja tõepoolest, oleks ma noorem, siis mina käiksin edaspidi ainult rambil ja folgi jätaks neile elitaarsetele linainimestele, kes ei joo ega suitseta, kes käivad kontserdil rahulikult muusikat kuulamas, olles tänulik korraldajatele, kes on nii palju istekohti loonud, ja kes leiavad, et pärimeeter on parim asi, mis folgiga kunagi juhtunud on. Arvestades rambi kasvavat populaarsust, võibki lõpuks minna nii, et folk on uus vanamuusikafestival ja noored möllavad rambil. Mitte et ma ise pretendeeriksin möllamisele, ausalt, lihtsalt ei viitsi pikalt ja laialt sedalaadi asju ette võtta, aga hinguse mõttes olu ramp ikkagi parem.

See, miks mul ikkagi ka käepael oli, on seotud härra H-ga, kel on Nöpsi ees kustutamatuid teeneid, nii et ta oli listis. List aga tagas sissepääsu ainult ühele inimesele, nii et mina oleksin võinud soovi korrral osta endale pileti 20 eurtsi eest, mis minu entusiasmi arvestades ei oleks olnud mõistlik. Härra H küll teatas väga džentelmenlikult, et tema võib küll selle väljamineku teha, aga mina isiklikult teaksin paari mõistlikumat kohta, kuhu raha paigutada. Igatahes, härra H on ju erivajadustega ehk lihtsamas keeles öeldes invaliid. Sama suure protsendiga kui ratastoolis olevad inimesed, mis on minu meelest veider. OK, ma saan aru, et ta selgroog ei toimi päris nii nagu teistel inimestel ja püsti seisab ta lihtsalt tänu oma seljalihastele, aga minu meelest on tema võimalused siiski suuremad kui ratastoolis olevatel inimestel või pimedatel. Mitte et ma otseselt kurdaks, tasuta ujumised ja soodustused erinevates paikades (nt Rock Rambil) on ju toredad. Et siis härra H ütles, et tema ostab mulle sooduspileti. Oukei, põhimõtteliselt ei olnud tegemist pettusega, sest listipileti osas polnud ju vahet, kes seda kasutab. Läksime siis piletit ostma, aita.
Enne meid tormas aita sisse keegi Neiu, jooksis leti juurde ja küsis, kas siin müüakse Rock Rambi pileteid. Ei müüda, ait ei ole selle üritusega kuidagi seotud. Pöörasime siis meiegi kurva näoga ümber, mõeldes totralt pikale jalutuskäigule Statolil, kui silmasime aida uksel Piletilevi märki. Kõps tagasi uurima, KUS see Piletilevi siis asub. Tädi leti taga (naeratades):
"Mis pileteid te soovite?"
"Rock Rambi...."
"Üks või kaks?"'
"Möh?"
Kümme sekundit tagasi EI MÜÜDUD selles asutuses selle ürituse pileteid.

Ostsime pileti ära, härra H üritas isegi oma tunnistust letti lüüa, aga tädi ainult naeris südamest ja ütles, et tema küll midagi kontrollima ei hakka, eks ürituse korraldajad teevad seda ise.  Nii et põhimõtteliselt oleks võinud nt vanaema pensionitunnistusega endale tasuta pileti osta, sest keegi ju nagunii ei kontrollinud.

Läksime siis pieltit käepaela vastu vahetama, tunnistust keegi ikka näha ei tahetud. Küll tekksi ootamatu hetk pärast seda, kui mina olin oma roosa paela kätte saanud. Nimelt võttis neiu leiti taga kätte ka punase paela ja teatas rõõmsalt: "Saatjale on tasuta :)" See pani juba meid ka naerma, kui tasuta, siis tasuta. Preili Sirkka tuli ja oli siis minu saatja.

Reede õhtul ei näinud me küll enam suurt midagi, sest ma lihtsalt jõudsin nii hilja linna, lapsevanema rõõmud. Nii et ainus kontsert, kus me viibisime, oli Nemesis ja see ei ole kindlasti minu lemmikbänd. Selle eest paljudele teistele meedis see väga, nii et isegi meeletu välgutamine ja paduvihm, mis sundis meid evakueeruma, ei morjendanud neid. Tehasesse sel aastal ei julgenud minna, sest eelmisel aastal oli seal heli lausa füüsilist valu tekitavalt halb.

Aga laupäeval olime tõelised festivallased, külastades
Orelipoissi (ok, selles videos pole Orelipoiss ilmselgelt üksi, rambil oli)

Def Räädut

Singer Vingerit

JMKEd

Viimane neist meeldis väga Ruudile (jah, käsime tõepoolest esimest korda kuskil sellisel täiskasvanute üritusel koos lapsega. Ma üldiselt olen püüdnud seda vältida, sest tüübiga koos käimine tähendab seda, et nautida tegelikult ei saa. Teda kuskil muruplatsil taga ajada võin ma kodus ka. Aga sedapuhku olid kõik võimalikud lapsehoidjakandidaadid reeturlikult linnast põgenenud, nii et meil polnud teist võimalust. Kokkuvõttes polnud väga hull, Orelipoisi ajal ta elas sisse, Def Räädu ajal tegin talle nalja ja ta mängis kõnniteekividega, Sinku Vinku ajal sõitis rattaga ja JMKE ajal nautis muusikat. Et oli võimalik küll, kuigi olegem ausad, väita, et sedasorti üritustel on täiesti normaalne käia lapsega, oleks siiski liig. Mõni lapsevanem näeb seda asja muidugi vist teisiti, aga ma pole kunagi ka aru saanud, mis puhul nt võetakse väikseid lapsi kaasa täiskasvanute sünnipäevadele, vanaemade-vanaisade omad välja arvatud siis. See on ju kõigile tüütus. Nojah, ma lihtsalt ei arva, et kui sa oled lapse saanud, siis peabki iga tegevus olema KOOS temaga. Ja et kui jätad ta üheks ööks kellegi teise hoole alla, et natuke pidutseda, siis oled kohe Põrgu Lita Kuninganna vmt.).

Et siis Ruudile meeldis JMKE nii palju, et ta avaldas soovi lavale lähemale minna. Naiivselt olin sellega täiesti nõus ja lasin tal enda ees minna. Minu õuduseks selgus, et Ruudil on kaasasündinud anne liikuda läbi rahvamassi, nii et üks silmapilk ja ma leidsin end sõna otseses mõttes lava eest. Saate aru, keset ööd punkkontserdi lava ees oma 120sentimeetrise pojaga. Meenusid siniseks pekstud puusakondid, mis ikka selliste kontsertide esireaga kaasas käivad. Lisaks meenus ka lugu, kui preili Getteri sünnipäeval DND kontserdil käisime ja Hetty ühe erilise kargajaga mõõtu võttis, mis päädis sellega, et ühel hetkel seisin kontserdil, siider peas. See lugu iseenesest on kohutavalt naljakas. Aga JMKE-l Ruudiga kahekesi seistes tundsin sõna otseses mõttes paanikat. Keerasin aegluubis pead ja minu kõrval seisva noore punkari silmis peegeldus mu enda õud, eriti kui ta mulle pead raputades ja täielikus hämmingus ütles: "See ei ole hea mõte." Põgenesime, sest uus lugu hakkas pihta ja ma juba tundsin, kuidas rahvamass hakkas peale suruma. Viskusime lava äärde, kuhu olid kogunenud vanad ja väsinud punkarid. Minul oli pulss täiesti laes, Ruudi nõjatus aiale ja nautis vaikides kontserti. Igaks juhuks mainin ära, et lapsel olid muidugi klapid peas, ega ma päris hull ka ei ole.

Et siis jah, päris meeleolukas ettevõtmine oli :)

Palju õnne argipäevaks

Täna hommikul oli mu postkastis arve Tele2-lt, teenuse Kõu eest perioodil 1.-31. juuli. Ma ei tea enam, kas nutta või naerda, see tundub lihtsalt haige naljana. Plaan õhata terve linn tundub juba üsna inimsõbraliku mõttena. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus.

Uks jalaga lahti....

...., endale teie ikka töötab. Või ma ei tea tegelikult, MIS töötab. Igatahes 20 tundi hiljem on mu lapsel esmaspäevaks koht lasteaias. Mind huvitab ainult see, kas see muutus tekkis enne või pärast üht telefonikõnet. Või kas see telefonikõne üldse toimus. Või noh, tegelikult võibolla (väkk uutele keelereeglitele) vist ei tahagi teada. Sest nii jääb mul vähemalt lootus, et ka tavakodanik saab tänapäeval Eesti vabariigis elada.

Igatahes kui ma kunagi sellest kõigest üle saan, siis peaks mälestustesse raiuma ka selle, kuidas ma lapsele lasteaiakohta organiseerisin.

Räme serbohorvaadikeelne sõim

Kui ma oleksin eile netti jõudnud, siis oleks "serbohorvaadi sõimu" asemel PÄRISELT sõim. Eesti-, vene- ja inglisekeelne. Rohkemates keeltes ma sõimata ei oska. Aga öö andis arutust ja nüüd mõtlen lihtsalt, et paneks pommi alla Sellele Linnale, ei midagi isiklikku enam. Krt ma ei ela ju Itaalias või Hispaanias või Kreekas, jumal küll, mul on kogu aeg külm, ilmselgelt elan ma täiesti põhjamaal. Miks siis eeldatakse, et linnavalitsus võib mingisugune poolteist kuud lihtsalt .... puhata? Ma lähen ja keedan parem mõned nõiajoogid närvide rahustuseks. Kahju, et ka teise aasta õpilased ei saa segada midagi ohtlikumat kui Sleeping Draught, just seda, mida linnavalitsusel ilmselgelt vaja ei ole -.-

Btw, mu vanemad ostsid Kirby. Maailm on ikka nii ebaõiglane.

Mul on/mul ei ole

Mul on:
lambalokid
uued prillid
abielusõrmus
Muse´i kontserdi pilet
voodi ja madrats
kaks tuba, köök, vannituba ja aed
7,5 liitrit vaarika toormoosi
4 liitrit maasika toormoosi

Mul ei ole:
absoluutselt mitte mingisugust harjumust süüa moosi
lasteaiakohta lapsele
arvet, mille järgi maksta Kõu eest
üürilepingut

Ma ei saa aru, kas siin linnas toimuvadki asjad ainult ja ainult siis, kui lööd jalaga ukse lahti ja ütled endale teie? Üks asi, millest ma aru ei saa, on see, et ametiasutused ei suuda pidada oma sõna. Lihtsalt arusaamatu. Ja ajab tigedaks. Tigedaks. Tigedaks.