Mu laps on peaaegu pool aastat vana

Tegelikult siis 5 kuud, aga jahmatav ikkagi. 5. kuu täitumist tähistas Matilda esimene mänutoa sünnipäev (Tartu sõbrakeste oma siis, mitte tema enda), kus ta täpselt matsu ei jaganud, aga kiikus beebikiigul, sõi pakutavat püreed ja oli mõnus beebi. 

Kui ma eelmisel kuul ütlesin, et fookus on pisut Matildalt ära Suure Venna koolikatsetel, siis tuleb tunnistada, et aprill oli poisike mai kõrval. On olnud palju Tartus käimist, väga palju ärevushooge (minul). pettumust, solvumist, lootust ja rõõmu. See kõik on läinud hoopis teisiti, kui ma arvasin. Noh, kui ma mõtelsin oma pojale, siis ma arvasin, et võimetelt oleks sobivaim talle Tamme (lähtudes riigieksami tulemustest), Poska jääks kättesaamatuks (see on siiski kõige popim kool Tartus ja tulemustelt ei jää Treffneri keskmisele alla), Treffner on liiga elitaarne tema olemusele (Treffneri loodus ja reaal ka kättesaamatud, aga humintaar iseenesest võimalik) ja noh, Peterson ta ikka vastu võtaks. Sellel kohal mu mõtted lõppesid. Tartu oludega kursis olevad inimesed märkasid kindlasti, et üht kooli ma ei maininud ja tõepoolest, raudteejaamas asuv kool ei tulnud mul üldse meeldegi. Ja muidugi elasime paar nädalat teadmisega, et just selle kooli gümnasist temast saab. Seda sai väärata ainult üks sündmus - kutse Vanemuise tänaval asuvasse kooli. Ja ma ei tea, miks või kuidas, aga see kutse tuli. Nii et sinna ta läheb. Ma tegelikult mängin mõttega (Tartu) koolikatsetest pikemalt kirjutada, sest selgus, et see on nüüd üks kord maailma ajaloos, kus vähamalt mina ei suutnud uskuda, et jutud, mida räägitakse, on pigem lahjad võrreldes sellega, mis päriselt on. 

Tagasi Matilda juurde. 

Tema on väga vapralt sõitnud palju autoga, maganud hambad laiali autos ja naeratanud oma hambutut naeratust Tartu tänavatel. Meeletu areng on taas kord toimunud, ma ei teagi, kas rohkem füüsiline või vaimne. Igatahes mängib ta oma matil pikalt ja laialt, haarba kõhuli olles nii paremalt kui vasakult, pivoteerib (väga lambikas sõna) entusiastlikult, selili pikutades tõmbab ise oma mängumati muusikamasina tööle ja vahetab ka lugu. Edasi liikumise alged on samuti olemas, liskas tõukab end sundimatult labakätele. Mais toimusid ka viimased beebivõimlemise tunnid, mis oli ülitoredad (õpetaja näitas mõned lahedad kukerpallid, mida nüüd kogu aeg Matildaga teeme), füsioteraapiast visati ta liigse edasijõudmise pärast välja. Ujumas käime, kuigi see on ikka üsna nutune. Viimased korrad on natuke parem olnud, aga poolt tundi ta veel vastu ei pea. 

Veidrate nähtuste osas on tekkinud ka võõristamine. Ma ausalt arvasin, et see tuleb oluliselt hiljem. Aga jah, hakkab nutma, poeb minu kaissu, rabeleb võõras süles. Minu süles vaatab võõraid hea meelega. Sama hea meelega sööb igasuguseid püreesid. Tundub, et kõige vähem maitseb talle puhas õun ja puhas kõrvits, kõige lemmikumad on aga puhas pirn ja pastinaak (võib esieneda ka seguna). Sööb tõesti kenasti, ei purista, ei aja suust välja, ei suru suud kinni. 

Eestit tabanud kuumalaine mõjus väga halvasti. Minu meelest pole ta kogu oma elu jooksul öösiti nii tihti ärganud kui sel ajal ja mulle tundus, et tal oligi lihtsalt janu. Jõi natuke ja magas edasi. Kui nüüd ilmad jahedamaks läksid, on natuke paremaks tagasi läinud. Lihtsalt kui enne oli pigem üks pikk uni (5-6 tundi) pluss kahe-kolme tunni kaupa edasi, siis nüüd ongi pigem 3,5-4 tundi pluss uuesti 3,5-4 tundi pluss 2-3 tundi. Vajab harjumist, aga pole ka viga. Päevased magamised on nagu jumal juhatab või siis ei juhata :D Üldiselt päeva peale kokku tuleb 3-3,5 tundi. Võiks vist rohkem, aga mis sa teed, kui und pole rohkem. Õhtuti magamajäämine on ka selline so-so. Ma iseenesest ei anna talle järele ja ta peab ise oma voodis magama jääma, aga vahetevahel kulub selleks oma pool tundi. Aga samas vahel läheb vaid 5 minutit. Eks ta natuke sellest sõltub, kas ta on üleväsinud või mitte... 

Juuni alguses toimus ka uus vaktsiiniannuse manustamine, mis tõi kaasa Matilda esimese palaviku. Kaks päeva kestis ja oli üsna kurb. Otseselt midagi muud ju polnud (köha või nohu), aga arusaadavalt oli inimesel kehv olla, tahtis rohke pikutada, rinnal mõnuleda ja kõik ajas nutma. Aga nüüd tundub jälle parem olema. Meditsiinilistest asjadest on kehvasti tema kurenoka jäljega kuklal. Selle palavuse ajal hõõrdus see kuidagi pahasti ära ja me pole kahe nädalaga seda korda saanud. Ma saan aru, et see segab teda ennast ka, kiheleb ja sügeleb. Loodetavasti arsti antud kreem aitab paremini kui senised ravivõtted. 

Lõpetuseks aga märge siis ka selle kohta, et ametlikult on 5-kuune Matilda deemon-beebi, sest ta on 66 cm pikk ja 6,66 kilogrammi raske :D