Ma olen vihjetest aru saanud, et meie pere jõuluõhtu on tekitanud natuke vastakaid tundeid lugejais. Ma tõesõna ei tahtnud tekitada muljet, et see variant, mis meil on, kuidagi ... jõuluõhtute tipp on :) Minu jaoks on selline variant lihtsalt ainuvõimalik, sest enam-vähem samalaadselt on meie jõulud alati kulgenud. Ja mida vanemaks me saame, seda parem nagu oleks. Või ehk oskan ise rohkem seda hinnata.
Igatahes. Raamatud siis.
Alustuseks need, mis võiks kuuluda minu top kümnesse (jah, neid on 12 :D)
"Uju koos uppujatega"
"Meie võimalikud elud"
"Minu soovide nimekiri"
"Minu faking perekond"
"Siid" ja "Kolm korda koidikul"
"Seltsimees laps ja suured inimesed"
"Kallis Michael! Armastusega isa"
"Kui mind enam ei ole"
"Sai mis tahtis"
"Oxfordi romaan"
"Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke"
Selles nimekirjas on päris mitu lihtsalt toredasti kirjutatud ("Uju koos uppujatega", "Meie võimalikud elud", "Oxfordi romaan") või puudutab mõnd minu jaoks olulist teemat mind kõnetaval moel ("Sai mis tahtis", "Seltsimees laps", "Minu faking perekond"), aga ka selliseid, mis olid mõlemat. Ehk aeg on küps esikolmiku väljakuulutamiseks.
Kolmas koht
"Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" ( Gaétan Soucy)
See on see, mille ma just lõpetasin. Üks neist raamatutest, mille puhul ma sain esimesest leheküljest aru - sellest tuleb väärt lugemine. Ausalt öeldes ei ole ma praegu veel päris täpselt kindel, mida ma lugesin. Igatahes oli see erakordselt ... võluv. Täiega hull raamat :D Asjad, mis peaks olema nagu ebanormaalsed, on esitataud täieliku normaalsusena. Ja vastupidi. Kohati iiveldama ajavalt naturalistlik. Ja mõningate erakordselt nutikate detailidega, mida ma ei taha avalikult kirja panna, sest äkki keegi tahab lugeda ja siis rikun ma niiviisi tema rõõmu. Äge tõlge on ka (Triinu Tammelt).
Teine koht
"Kui mind enam ei ole" (Adam Haslett)
Depressiooniraamat. Ja kui ma ütlen depressiooniraamat, siis ma mõtlen sellist koledat, kleepuvat, hingematvat, kogu-aeg-igal-pool olevat depressiooni, mitte kerget muutust ajukeemias, mille vastu aitavad esimesed suht suvaliselt valitud AD-d ja natuke terapeudi juures käimist. Nope, see on raamat depressioonist, mille vastu ei aita MITTE MISKI. Ja see on kohutavalt painav. Et ongi inimesi, kelle igapäevane elu on põhimõtteliselt ellujäämine. Ja on peresid, mille kõigi liikmete elu on ühel või teisel moel seotud haige pereliikme elushoidmisega. Et mõnikord ei olegi lahendust kõigile muredele. Kõige veidram on raamatu juures, et see on ülimalt südamlikult kirjutatud, kohati humoorikalt (muidugi mitte pisarateni naerma ajavalt, aga nii meelt lahutavalt), kokkuvõttes hästi helge raamat.
Esimene koht
"Siid" ja "Kolm korda koidikul" (Alessandro Baricco)
Võib kahtlustada, et ma olen üks viimaseid inimesi, kes on enda jaoks Baricco avastanud. Mulle tundub, et ta hakkab juba moest välja minema, aga see ei vähenda muidugi minu vaimustust. Teksti on neis raamatutes napilt, aga kõik on nii ilusasti kirja pandud. Ja suurepärane näide sellest, kuidas vorm ja sisu moodutavad terviku. Kui muidu saad aru, et oled leidnud enda jaoks hea raamatu, kui esimest lehekülge loed, siis nende kahe raamatuga piisas kätte võtmisest. Lihtsalt imeilusad.
Selline siis sedapuhku lugemisega. 2017 oli muuseas see aasta, kui minust sai lugeriomanik. Äärmiselt tore leiutis, minu kätte sobib ideaalselt. Ja väidetavalt on sellega võimalik ka rannas raamatuid lugeda. Kahjuks seda viimast pole saanud veel katsetada, sest lugeri sain jõulukingiks :)
Saturday, December 30, 2017
Wednesday, December 27, 2017
Emotsionaalsed jõulud
Tänavu oli see aasta, kus minu vanemate juures olime mitte 24., vaid 25. detsembril. Hr H sugulased on väga toredad ja hoiavad meid kõik väga ning lisaks on tore jõuludeks sõita maale, kus on vaikne ja taevas mustmiljon tähte. Aga ikkagi meeldib mulle see variant rohkem, kui oleme 24. detsembril minu vanemate juures, sest noh, siis on sellised jõulud, nagu ma harjunud olen. Ja jõulude osas olen ma väga suur konservatiiv :D
Minu meelest on täiesti vältimatu see, et süüa tehakse nii palju, et järgmisel päeval süüakse hommikusöögiks kartulisalatit hapukapsa ja verivorstiga. Et kingitusi on nii palju, et need ei mahu kuuse alla ära (meid on kokku 16, kui ma õigesti lugesin, see on üks põhjus, miks ei mahu). Et pärast jõuluvana külaskäiku istutakse laua taga ja räägitakse oma eelmisest aastast. Ma ei tea, mis siis saab, kui seda enam sellisel kujul ei oleks.
Selleaastane jõuluõhtu oli tegelikult mitme asja poolest eriline. Esiteks, esimest korda viimase 24 aasta jooksul ei tulnud jõuluvana ise kohale, vaid jättis kingid ukse taha. Prl Lumivalgekese elus juhtus see esimest korda, ta saab veebruaris 25 :D Kingitused ise olid täiesti suurepärased nagu igal aastal. On lihtsalt nii tore näha, kuidas inimesed on pikka aega mõelnud ja otsinud või ise näppudel käia lasknud, et saaks kokku üks tore kingitus, mis teisele rõõmu teeks.
Ära tuleks märkida ka see, et 2017. a jõulud olid esimesed jõulud, kui Ruudi oli kingitused ette valmistanud, mulle ja hr Hle, siis. Okei, hr H kingituse osas aitasin ma natuke kaasa, sest ta tahtis ilutulestikku osta ja selle jaoks oli mind kõrvale vaja, nagu ma aru sain. Aga ta ise mõtles ja valis (ja maksis) ja lõpuks pakkis ka :D Samamoodi minu kingitus, mille juures ta üldse abi ei vajanud. Suureks saanud on meie lapsuke.
Kokkuvõte oma aastast läks sel korral väga emotsionaalseks. Mulle tundub, et lõpuks nutsime kõik. Ja mitte sellepärast, et oleks olnud kellelgi kurb või paha aasta, vaid vastupidi - nii ilus oli :D Kõige rohkem tundeid suutis meis esile tuua prl Lumivalgekese poisssõber, kes esiteks rääkis nii ilusasti sellest, kuidas tema elu on muutunud nii palju paremaks pärast prl Lumivalgekesega kokkusaamist. See oli nii siiralt ja armsalt ja ... nutsime kõik koos selle ilu pärast. Siis, kogusime ennast natukene, jätkas poisssõber ja rääkis, kuidas ta on nii tänulik, et me oleme ta vastu võtnud oma perre, kus ta näeb peremudelit, mida tema oma elus pole näinud. Selle peale nutsid ka need, kes enne suutsid veel end tagasi hoida :D Hästi ilus hetk oli.
Nojah, ega see, kui mu õde rääkis, kuidas ta just sel aastal mõistis kuidagi paremini, mida tähendab pere, ka vähe emotsionaalne polnud. Haakub sama asjaga, millest kristallkuuli blogis täna juttu oli - peres ei pruugi üldse olla nii, et sul on õde-vend (või ka ema-isa), kes on sinuga inimesena sarnane, aga peres on mingi teine ühtsustunne, mingi teadmine, et üksteist toetatakse alati. Nagu päriselt alati. Õde ütleski, et ta tundis, et isegi, kui ta oleks teinud midagi tõeliselt halba, oleks meie pere ikka temaga jäänud. Mina tunnen sedasama asja. Ja pole üldse oluline, et me õdedega iganädalaselt ei kohtu, ei räägi telefoni teel, ei kirjuta. On lihtsalt see teadmine. Meenutasime aegu, mil prl Vaprake oli haige - me kõik mobiliseerusime, aitasime, nagu oskasime. Ja nii oligi, kes valmistus imearst Stepani juurde minema, kes lasi paarisajal inimesel eestpalvet lugeda. Ja selle tunde olemasolu on sõna otseses mõttes ainus põhjus, miks ma üldse oleksin valmis veel ühe lapse saama. Et Ruudil oleks samasugune teadmine olemas. Mitte see, et tal oleks kõige parem sõber maailmas, vaid üks inimene, kes aitab sind isegi siis, kui oled täiega pekkis.
Edasine jõuluõhtu läks pisut teise emotsiooniga, sest me jõime ära kõik vahuveinid, mille isa oli varunud, isegi magusa, nii et... läks pikale see pidu. Aga õudselt tore oli :)
Saturday, December 23, 2017
Ja edasi teatri juurde
Blogi ja oma mälu kasutades nägin ma sel aastal vist selliseid lavastusi:
- "Sätendav pimedus" (Ugala)
- "Olga, Irina ja mina" (Endla)
- "Minu veetlev leedi" (Estonia)
- "La Traviata" (Estonia)
- "Gogoli disko" (Ugala)
- "Köster" (Tallina Linnateater)
- "Meeste kodu" (Ugala)
- "Aida" (Estonia)
- "Primavera Paunveres" (Ugala)
- "Emadepäev" (Ugala)
Täpselt sama palju kordi kui eelmisel aastal, aga sisuliselt ikka vähem, sest eelmisel aastal olid pooled lavastused sellised, mille kohta võisin öelda, et tõesti äge, sel korral ainult kolm (kaks ooperit ja "Primavera"), "Sätendav pimedus" on peaaegu selles nimekirjas, "Gogoli disko", "Emadepäev" ja "Olga, Irina ja mina" olid sellised, et oli täitsa tore; "Minu veetlev leedi" ja "Köster" olid natuke piinlikud, aga saan aru, et asi on minus, mitte lavastuses. Ja no siis veel "Meeste kodu", mis oli niivõrd kohutav, et mul lihtsalt pole sõnu :D Jumal tänatud, et ma viimasel etendusel käisin. Ma ei saa siiani aru, miks keegi mu tuttavatest mind ei hoiatanud. Ja mis kõige kohatum - aplausi ajal tõusis rahvas püsti. Me tõusime ka, aga eesmärgiga saalist põgeneda :D
Üldse. Mis värk selle püstitõusmisega on? Kuus viimast etendust, mida ma vaatamas käisin, lõppesid sellega, et rahvas aplodeeris püsti olles.
Aga parema otsa poolest siis "Sätendavat pimedust" soovitan küll vaatama tulla. Kahjuks "Primaverat" enam ei mängita :( See oli TÜVKA tudengite lavastus ja nüüd on nad suundunud juba uute väljakutsete jahile. "Emadepäev" on selline olmenäidend, ainult ilma läbiva loota, kui mitte võtta lugu väga üldisena. Muidu jutt on emadest/emadusest, kohati päris humoorikas, naersin küll.
Uuel aastal tahan Ugalas ära näha etendused "Krd loll lind", "Orpheus allilmas" ja "Elav lapi". Ruudiga loodetavasti ka lasteetendus "Tuu kuu pealt", kuigi näen juba, et seda mängitakse kogu aeg nädala sees kell 11. Kahju :( Aga selle eest avastasin praegu, et "Primavera Paunveres" siiski on uuesti mängukavas, nii et tulge ja vaadake, see on päriselt ka khuul. Tantsulavastus. Visuaalteater. Vinge värk, ma ütlen teile :)
Teatri osas loodaks uuel aastal küll vähe paremat saaki.
Friday, December 22, 2017
Jätkame filmimaailmaga
Filmid on teine teema, millest ma hästi südamlikult oskan kirjutada.
Tegelikult olen sel aastal ikka vähe rohkem kinos käinud, sest 2017 oli see märgiline aasta, kus meie kinotu ja veepargitu linn endale lõpuks kino sai. Veeparki ... enam vist keegi ei ootagi :D
Kontrollisin blogist üle, mida ma üldse vaatamas käisin, kohati kratsisin imestunult kukalt - kas tõesti olen sellist filmi näinud? Tavaliselt on mul selline asi suvaliste raamatutega, mida lõõgastuseks loen, aga tänu kodulähedasele kinole on sama fenomen tabanud ka filme.
Kui filmindusest üldises plaanis rääkida, siis 2017 oli ka see aasta, kui Ruudi hakkas iseseisvalt kinos käima. Eks see ole ka selle kodulähedusega seotud. Igatahes käis ta vahepeal päris usinalt kinos vaatamas filme, mille mina vaadatamatuteks tembeldasin. Mulle väga meeldib, et tal pole mitte mingisugust sisemist tõrget ka päris üksi kinos käimise suhtes, sest mulle näib, et tervet hulka inimesi kammitseb uskumus, et kinos käiakse kellegagi koos. Kohati tundub mulle isegi, et ta eelistab üksi minna.
Aga minu vaadatud filmidest ... "Barry Seal" oli päris meeleolukas. "Kingsman" lahutas päris meeldivalt mu meelt. Põhimõtteliselt võiks ära mainida veel "Una", mis tekitas vähemalt mõtteid. No ja loomulikult just vaadatud "Väike ime", mis on ülinunnu film jõuluajaks. Seda käisime koos Ruudiga vaatamas ja loomulikult vesistasin ma pool aega (kui ma parajasti ei hämmeldunud selle seltskonna peale, kes meie ees istus, sest nood kõndisid ringi, rääksid, naersid selliste kohtade peal, et Ruudigi oli segaduses. Kui üks neist eriti kõva ja eriti pika peeruga maha sai ja ülejäänud selle peale endast täiesti väljusid, sai minu karikas täis. Pärast seda oli terves saalis filmi lõpuni täielik vaikus.)
Jätkates "Imega". Raamatut olen loomulikult lugenud, nii et sisu oli mulle teada. Ja film oli täiega samasugune. Nunnu ja kurb ja selline, millesse tahaks uskuda, aga... Või noh, tegelikult isegi usud, et Auggie oligi nii lahe ja vapper ning Jack Will ja Summeri nii tugevad ning Julien tegelikult saigi aru, et tema ise koos oma vanematega on nõme. Ühesõnaga, et selles loos olidki sellised inimesed, kellega läks lõpuks kõik hästi. Mis ei tähenda, et päris elus samamoodi läheks - seal on ikka lapsed, kes on ilusad, targad ja osavad ning kes ei saagi aru, et oma käitumisega teevad jõledusi teistele; ja need lapsed, kes on toredad ja südamlikud, aga kes erinevatel põhjustel ikkagi ei julge vastuollu sattuda nonde esimestega; ja lisaks kõigele muule on päris maailmas üsna raske leida haridustöötajaid, kes tunnistavad, et (nende) koolis on kiusamist.
Mul oli kõikidest peategelastest õudselt kahju, sest kõigil oli raske.
Pärast filmi arutasime natuke asja ka. Et mis oli filmi mõte ja kellest või millest meil kahju oli ja nii. Ja kas meie oleksime Jackiga sarnaselt Auggie´ga sõbrustama hakanud. Ruudi ütles, et ta ARVAB, et oleks. Ta päris kindel endas ei olnud, aga leidis, et nii palju, kui temal kogemust on, siis sellised teistmoodi lapsed pole kunagi ülbed ja ebameeldivad. Ja juba selle pärast võiks nendega sõbrustada.
Mina ise kusjuures ei oska ka öelda. Praegu muidugi, aga 10-aastasena? Pigem olin ma toona filmi-Charlotte´i sarnane, kes nagu ei saanudki õieti aru, et kõigil inimestel ei ole nii ilus elu kui mul.
Selliseks see filmiaasta sai.
Tegelikult olen sel aastal ikka vähe rohkem kinos käinud, sest 2017 oli see märgiline aasta, kus meie kinotu ja veepargitu linn endale lõpuks kino sai. Veeparki ... enam vist keegi ei ootagi :D
Kontrollisin blogist üle, mida ma üldse vaatamas käisin, kohati kratsisin imestunult kukalt - kas tõesti olen sellist filmi näinud? Tavaliselt on mul selline asi suvaliste raamatutega, mida lõõgastuseks loen, aga tänu kodulähedasele kinole on sama fenomen tabanud ka filme.
Kui filmindusest üldises plaanis rääkida, siis 2017 oli ka see aasta, kui Ruudi hakkas iseseisvalt kinos käima. Eks see ole ka selle kodulähedusega seotud. Igatahes käis ta vahepeal päris usinalt kinos vaatamas filme, mille mina vaadatamatuteks tembeldasin. Mulle väga meeldib, et tal pole mitte mingisugust sisemist tõrget ka päris üksi kinos käimise suhtes, sest mulle näib, et tervet hulka inimesi kammitseb uskumus, et kinos käiakse kellegagi koos. Kohati tundub mulle isegi, et ta eelistab üksi minna.
Aga minu vaadatud filmidest ... "Barry Seal" oli päris meeleolukas. "Kingsman" lahutas päris meeldivalt mu meelt. Põhimõtteliselt võiks ära mainida veel "Una", mis tekitas vähemalt mõtteid. No ja loomulikult just vaadatud "Väike ime", mis on ülinunnu film jõuluajaks. Seda käisime koos Ruudiga vaatamas ja loomulikult vesistasin ma pool aega (kui ma parajasti ei hämmeldunud selle seltskonna peale, kes meie ees istus, sest nood kõndisid ringi, rääksid, naersid selliste kohtade peal, et Ruudigi oli segaduses. Kui üks neist eriti kõva ja eriti pika peeruga maha sai ja ülejäänud selle peale endast täiesti väljusid, sai minu karikas täis. Pärast seda oli terves saalis filmi lõpuni täielik vaikus.)
Jätkates "Imega". Raamatut olen loomulikult lugenud, nii et sisu oli mulle teada. Ja film oli täiega samasugune. Nunnu ja kurb ja selline, millesse tahaks uskuda, aga... Või noh, tegelikult isegi usud, et Auggie oligi nii lahe ja vapper ning Jack Will ja Summeri nii tugevad ning Julien tegelikult saigi aru, et tema ise koos oma vanematega on nõme. Ühesõnaga, et selles loos olidki sellised inimesed, kellega läks lõpuks kõik hästi. Mis ei tähenda, et päris elus samamoodi läheks - seal on ikka lapsed, kes on ilusad, targad ja osavad ning kes ei saagi aru, et oma käitumisega teevad jõledusi teistele; ja need lapsed, kes on toredad ja südamlikud, aga kes erinevatel põhjustel ikkagi ei julge vastuollu sattuda nonde esimestega; ja lisaks kõigele muule on päris maailmas üsna raske leida haridustöötajaid, kes tunnistavad, et (nende) koolis on kiusamist.
Mul oli kõikidest peategelastest õudselt kahju, sest kõigil oli raske.
Pärast filmi arutasime natuke asja ka. Et mis oli filmi mõte ja kellest või millest meil kahju oli ja nii. Ja kas meie oleksime Jackiga sarnaselt Auggie´ga sõbrustama hakanud. Ruudi ütles, et ta ARVAB, et oleks. Ta päris kindel endas ei olnud, aga leidis, et nii palju, kui temal kogemust on, siis sellised teistmoodi lapsed pole kunagi ülbed ja ebameeldivad. Ja juba selle pärast võiks nendega sõbrustada.
Mina ise kusjuures ei oska ka öelda. Praegu muidugi, aga 10-aastasena? Pigem olin ma toona filmi-Charlotte´i sarnane, kes nagu ei saanudki õieti aru, et kõigil inimestel ei ole nii ilus elu kui mul.
Selliseks see filmiaasta sai.
Thursday, December 21, 2017
Alustame muusikast
Detsembrist on kaks kolmandikku kulunud, aga mul aasta kõik kokku võtmata. Ma olen sel aastal jätkuvalt väga vähe bloginud, nii et kokkuvõttega lähebki keeruliseks, sest ma lihtsalt ei mäleta. Aga väike tagasivaade kulub ikka ära.
Ma tegelikult mõtlesin esiti, et teen lugemistest kokkuvõtte (sest vaatamata sellele, et bogi loetud raamatute nimekiri püsib üsna muutumatuna, olen mõne päris vinge raamatu läbi lugenud sel aastal), aga siis sain aru, et see raamat, mis mul praegu pooleli on, peab kindlasti sellesse postitusse sisse saama. Nii et ma loen raamatu enne läbi ja siis kirjutan.
Võtame sedapuhku siis hoopis muusika-aasta. See on alati nii südamlik, kui ma muusikast kirjutan :)
Terve aasta olen väga korralikult muusikaviktoriinil käinud. Ühe korra puudusin, see oli vist tookord, kui me "Aidat" vaatamas käisime. Lõpuks ometi tulid Placebo ja Linkin Park ära, ühel ja samal viktoriinil kusjuures. Jätkuvalt on minu rolliks eelkõige kirjutusvahend kaasa võtta, sest noh, teadmisi mul ju pole. Meie võistkonna koosseis on muutunud, üks liige läks sõjaväkke, üks on kadunud kogukonnaellu. Nende asemel on kaks uut liiget, kes küll kumbki päris stabiilsed käijad pole.
Selle aasta viktoriin on meil ka juba korraldatud, sai teine selline:
Minult on kaks ja pool lugu :D Võite siis mõtiskleda, millised. Teema on vist arusaadav? Me M-iga oleme siiski pedagoogid, seega kõik peab alati olema korralikult läbi mõeldud, mitte niisama suvaliselt kokku pandud.
Muidu on see aasta olnud ikka eelkõige Bon Iveri aasta. Natuke ka Lana Del Rey aasta. Ja pärast Positivust ka Lumineersi (pool)aasta.
Sel suvel tabas mind ka välgunoolena mõistmine, et midagi on totaalselt paigast ära minu arusaamaga muusikast. Kuulasime hr Hga raadiot. Klassika või Kuku või Viker, polegi vist tähtis. Igatahes oli seal saade, kus saatejuht mängis oma lemmiklugusid. Ja viimasena oma kõige suuremat lemmikut - Louis Amstrongi "What a wonderful world". Ja ta kohe ütleski raadios otse välja: "See on minu kõige suurem lemmik." Ja mina olin jahmunud, sest selles seltskonnas, kus ma viimased poolteist aastat olen liikunud, ei ole selline lause mõeldav :D See oleks sama, kui öelda, et mu lemmikautor on Barbara Cartland :D
Millal ja miks see niiviisi läks, ma ei tea. Aga kuidagi juhtus.
Midagi muud nagu muusikaga seoses ei meenugi. Eesti Laulu lood kuulasin küll ära, mulle meeldis ainult Sibyl Vane, mis on selline bänd, mille meeldimist vist ka alati heaks maitseks ei peeta :D A mulle meeldisid nad juba enne seda, kui nende lugu(sid...) kuulsin, sest mulle meeldib nende bändi nimi. Stig on muidugi nunnu. Ja rohkem nagu ei tulegi ette, mis seal veel oli.
Selline muusikaaasta siis oligi.
Ma tegelikult mõtlesin esiti, et teen lugemistest kokkuvõtte (sest vaatamata sellele, et bogi loetud raamatute nimekiri püsib üsna muutumatuna, olen mõne päris vinge raamatu läbi lugenud sel aastal), aga siis sain aru, et see raamat, mis mul praegu pooleli on, peab kindlasti sellesse postitusse sisse saama. Nii et ma loen raamatu enne läbi ja siis kirjutan.
Võtame sedapuhku siis hoopis muusika-aasta. See on alati nii südamlik, kui ma muusikast kirjutan :)
Terve aasta olen väga korralikult muusikaviktoriinil käinud. Ühe korra puudusin, see oli vist tookord, kui me "Aidat" vaatamas käisime. Lõpuks ometi tulid Placebo ja Linkin Park ära, ühel ja samal viktoriinil kusjuures. Jätkuvalt on minu rolliks eelkõige kirjutusvahend kaasa võtta, sest noh, teadmisi mul ju pole. Meie võistkonna koosseis on muutunud, üks liige läks sõjaväkke, üks on kadunud kogukonnaellu. Nende asemel on kaks uut liiget, kes küll kumbki päris stabiilsed käijad pole.
Selle aasta viktoriin on meil ka juba korraldatud, sai teine selline:
Minult on kaks ja pool lugu :D Võite siis mõtiskleda, millised. Teema on vist arusaadav? Me M-iga oleme siiski pedagoogid, seega kõik peab alati olema korralikult läbi mõeldud, mitte niisama suvaliselt kokku pandud.
Muidu on see aasta olnud ikka eelkõige Bon Iveri aasta. Natuke ka Lana Del Rey aasta. Ja pärast Positivust ka Lumineersi (pool)aasta.
Sel suvel tabas mind ka välgunoolena mõistmine, et midagi on totaalselt paigast ära minu arusaamaga muusikast. Kuulasime hr Hga raadiot. Klassika või Kuku või Viker, polegi vist tähtis. Igatahes oli seal saade, kus saatejuht mängis oma lemmiklugusid. Ja viimasena oma kõige suuremat lemmikut - Louis Amstrongi "What a wonderful world". Ja ta kohe ütleski raadios otse välja: "See on minu kõige suurem lemmik." Ja mina olin jahmunud, sest selles seltskonnas, kus ma viimased poolteist aastat olen liikunud, ei ole selline lause mõeldav :D See oleks sama, kui öelda, et mu lemmikautor on Barbara Cartland :D
Millal ja miks see niiviisi läks, ma ei tea. Aga kuidagi juhtus.
Midagi muud nagu muusikaga seoses ei meenugi. Eesti Laulu lood kuulasin küll ära, mulle meeldis ainult Sibyl Vane, mis on selline bänd, mille meeldimist vist ka alati heaks maitseks ei peeta :D A mulle meeldisid nad juba enne seda, kui nende lugu(sid...) kuulsin, sest mulle meeldib nende bändi nimi. Stig on muidugi nunnu. Ja rohkem nagu ei tulegi ette, mis seal veel oli.
Selline muusikaaasta siis oligi.
Monday, December 11, 2017
Masendav maailm
Täna, 11. detsembril aastal 2017 panin ma esimest korda elus ajalehte kaastundeavalduse. Ilmselgelt olen ma piisavalt vana, et peaksin olema ka selliseks asjaks valmis. Tegelikult loomulikult mitte.
Suri Ruudi sõbra väike õde, kes oleks täna saanud üheaastaseks.
Ma ei suuda siiani uskuda, et see päriselt juhtus, tundub täiesti ebareaalne. Ja selle pere valu ei suuda ma ette kujutada, kui juba mina, kes ma neid vaid nende poja kaudu tunnen, olen nii õnnetu.
Midagi ei olegi öelda.
Suri Ruudi sõbra väike õde, kes oleks täna saanud üheaastaseks.
Ma ei suuda siiani uskuda, et see päriselt juhtus, tundub täiesti ebareaalne. Ja selle pere valu ei suuda ma ette kujutada, kui juba mina, kes ma neid vaid nende poja kaudu tunnen, olen nii õnnetu.
Midagi ei olegi öelda.