Kui Estonia provintsis käis

Märgin enne hommehommikust Peterburi poole suundumist (jah, ma olen kuulnud mõnd metroonalja :D) ära ka selle, et vahepeal sattusin vaatama Estonia lavastust "Minu veetlev leedi". Ühtlasi oli see minu esimene kord remonditud Ugalat külastada. Tunded on ... vastakad. Muidu Shaw´ lugu on väga okei, probleem, et mingid inimesed suhtuvad teisesse kui lihtsalt projekti, omandisse, oma kätetöösse, ning unustavad ära tolle teise individuaalsuse, tundmused ja eesmärgid, on miski, mis kõnetab ikka. Muusikalina ... ma ei tea. Ikka jõuame tagasi selleni, et muusikal ei ole minu meelest üldse loogiline žanr :D Ja minu jaoks olid laulud liiga pikad. Ja ma ei tea, kas selle või millegi muu pärast, aga igatahes oli esimene vaatus tund ja viiskümmend minutit pikk, mis on natuke palju, kui laval on laulev Raivo E. Tamm (professor Higgins). Kuigi viimase auks tuleb öelda, et ta oli ainus, kes suutis alati rääkida nii, et oli ka aru saada, mida ta räägib. Helgi Sallost (majapidajanna) oli ka päris hästi aru saada, aga ülejäänutega oli alguses küll natuke kurb lugu. Meil siin polnud ka subakaid, mida jälgida. Ühesõnaga, oli kena, aga elamust ei saanud.

See, et ma elamust ei saanud, võis olla natuke seotud ka asjaoluga, et istusime viimases reas (piletid müüdi lihtsalt nii varakult välja, et polnud midagi valida). Ja kui nüüd keegi siinlugejates kavatseb osta pileteid mõnele Ugala etendusele, siis kindlasti mitte kaugemale kui 13. rida. Sealt edasi on istmetel väike katus peal, mis muudab hingamise väga keeruliseks. Mul hakkas esimese vaatuse ajal pea hullusti valutama, sest et õhk.

Muidu Ugala on üldmuljelt ikka samasugune, kuigi see hetk, kui hakata garderoobist üles minema, oli ootamatu, sest seljaajus on teadmine, et seal on peegel, aga peegli asemel oli trepp :D Kokteil on enam-vähem sama maitsev, aga taas (nagu avapeo ajal) tekkis olukord, et kohvikud (mida oli üle maja tervelt kolm) ei suutnud kõiki kokteilisõpru ära joota. Seisime meiegi tükk aega järjekorras, et lõpuks letini jõudes tõdeda, et kolme kokteili asemel, mida me vajanuks, on võimalik saada kaks. Võtsime needki ära, aga siis kuulsin, kuidas meie taga seisev ema püüdis võimalikult positiivse häälega oma väikesele tütrele öelda "Kokteilid said otsa!" Tüdruk vajus näost täiesti ära. Ja ma saan tast täiesti aru - ilma kokteilita pole teatriskäik ikka see. Lisaks ei paistnud ta olevat väga kunstilise elamuse kütkeis. Ühesõnaga - loovutasime ühe oma kokteilidest nooremale ja nõrgemale ja nautisime seda ühtegi, mis meil oli. Järgmised inimesed said ainult konjakit ja kommi osta.

Et see kohvikuasi pole ikka päris hästi lahendatud Ugalas. Ma usun, et kui täismaja pole, siis on ehk normaalsem see asi, aga kuidagi tuleks ikkagi siis ka hakkama saada, kui suur saal täis on.

Olgu selle kohvikuga, kuidas on, see on siiski vabatahtlik (kuigi jah, minu jaoks on teateriskäik ilma puhvetita poolik, midagi pole teha), aga see, et suurel saalis on viimaste ridadade ja seina vahele inimeste liikumiseks jäetud vähem kui meetrine vahekäik, ajab mind tõsiselt segadusse. Ma mäletan, kuidas olen korra koolis pidanud tuleohutuse tõttu laudu liigutama, et inimesed saaksid vajadusel põgeneda. Ja meil oli tollal enne liigutamist umbes kaks korda rohkem ruumi kui Ugalas praegu. Taas - kui rahvast pole väga palju, pole ehk nii õõvastav, aga praegu tekkis küll küsimus, kuidas me seal minema peaksime saama, kui midagi juhtub. Ei saakski.

Nii see siis oligi. Nüüd mune värvima, sest õigel päeval mind ju pole, sellest lõbust pole ma aga nõus ilma jääma.