Tööd käes

Ma olen riigieksameid hinnanud nüüd vist viis kevadest. Sel aastal siis kuuendat korda? Ma ei tea :D Esiteks on aastad kõik vennad ja liiguvad aasta tasandil väga kiiresti. Ja teiseks on mul eluaegne segadus aastaarvude ja ajavahemike arvutamise osas. Noh et kui ma abiellusin aastal 2010, kui kaua ma siis abielus olen olnud. Kellaga on veel keerulisem, siin kasutan ma alati vaikselt näppe ja saan õige vastuse, nii et põhimõtteliselt probleemi pole.

Igatahes olen ma riigieksameid päris tükk aega hinnanud. Vahel ma ikka mõtlen, miks ma seda teen. Üks asi on muidugi see, et töö eest saab palka. Umbes kolm nädalat, mis mul aega on, toob sisse umbes poolteist Eesti miinimumpalka. Arvestades töö intensiivsust ja vastutust, ei oleks see kindlasti piisav, et mind motiveerida. Teine asi on see, et 300 töö läbilugemine annab mulle meeletu kogemuse, mida ma saan igapäevatöös ära kasutada. Ühelt poolt on mul rohkem ülevaadet, mis probleemid inimestel lugemisülesannetes tekivad. Teisalt suudan ma ka oma õpilaste töid oluliselt kiiremini hinnata. Kolmas (ja mõnikord ma kahtlustan et pea)põhjus on ikkagi prestiiž :D

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Hoopis kahest teisest asjast. Esiteks see, et kuigi ma olin väga ettevaatlik ega öelnud kordagi välja, millist varianti ma hindamiseks ei taha, vaatasid reedel mulle turvakotist vastu just needsamad neljanda variandi tuumajaama vastused. Ütlen ausalt, et ma olin siiralt pettunud. Esimene tutvumine töödega kinnitas mu hirmu - vastused on täpselt sellised jauramised, nagu ma kahtlustanud olin.

Ja mis kõige nummim - kuigi vastused olid tuumajaama kohta, oli võti hoopistükkis olekunihke kohta :D Ehk siis eelmise aasta riigieksami neljanda variandi võti. Igatahes parem olukord kui see, kui aastal 2013 saadeti mu tööd Tartusse. Või aastal 2014, kui mu tööd saadeti mu eelmisesse elukohta. Vähemalt tööd jõudsid minuni ja võtme kättesaaamine oli palju kergem, sest see pole enam nii konfidentsiaalne.

Egas muud kui tuleb tööd teha.

Ja mulle meenus veel üks fakt, mis väärib ülesmärkimist - viimasel muusikaviktoriinil mängiti Cigarettes After Sexi ja ma sain kohe aru, et see on tema, kuigi ma lugu ennast ei teadnud. Selles mängus, mis kujunes väga punktinapiks, oli mul oluline panus :D

Traditsiooniline eksamipostitus

Ma olen igal aastal muljetanud ka eesti keele eksamist. Ega selle aasta eksamile saa siis liiga teha ja maha vaikida :D

Kui ma eile esimese uudishimuga eksamivihiku läbi lappasin, tundsin tõelist pettumust - eksam tundus erakordselt igav :D Just kirjutamisteemade osas. Valik oli sedapuhku umbes selline (kirjutan muidugi mälu järgi):

1. Ilukirjanduse roll (ja tähtsus) ühiskonnas (lugemisülesandes luuletused inimese ja raamatu seotusest)
2. (Sotsiaal)meedia ohud ja võimalused (lugemisülesandes too kunagine Sirbi artikkel)
3. (Soo)stereotüüpide mõju ja nende muutumine (lugemisülesandes Triin Toomesaare muinasjutt kolmest õest, ma kiiruga paremat varianti lugemiseks ei leidnud)
4. Tehnoloogia arenguga seoses muutunud arusaamad tööturust ja õppimisvõimalustest (lugemistekstiks artikkel sellest, kuidas me ilmtingimata peame Eestisse ka tuumajaama rajama)

Mulle tundusid kõik teemad jällegi liiga ühiskondlikud. Ma tahan näha eksamil vähemalt üht teemat, kus ma kohe saan aru, et ma saaks kirjutada klassikalisest kirjandusest - "Toomas Nipernaadist", "Dorian Gray portreest", "Frannyst", "1984st"... minu poolest kas või "Tõest ja õigusest".

Õnneks ei pea mina ei eksamit sooritama ega ka koostama, sest nii palju kui ma pärast õpilasi nägin, olid nemad teemadega rahul. Päris paljud valisid esimese teema, mis mind esiti üllatas, sest noh, see näis sellises nohikute teemana :D

Lugemisülesanded tundusid pealiskaudsel vaatlusel pigem lihtsad, eks hindamise käigus selgub, kuidas tegelikult olid. Ainult üks tekitas minus natuke segadust, aga ma ei saa seda välja öelda, sest kuna universumis ei ole olemas negatiivset sisendit, saaksin ma mitte soovitud teema kõvasti välja öeldes just selle suure tõenäosusega endale hindamiseks :D Eelmisel aastal see juba juhtus, nii et seekord olen ettevaatlikum.

Tänase päeva küsimus pärineb aga ühelt õpilaselt. Palusin neil koostada küsimusi ja üks tütarlaps ütles, et temal on küsimus, mille üle ta on juba varem mõelnud. Et miks on nii, et multikad (mida vaatavad lapsed) õpetavad, et maailm on hea ja õiglane paik (kui sa oled hea, siis on maailm sinuga ka hea), kui suuremaks saades (nt kooli minnes, heal juhul hiljem), tuleb välja, et maailm ei ole selline ja tuleb hakata ümber õppima, kuidas selles maailmas hakkama saada.

Mina ei osanud vastata. Jäi koduseks tööks kõigile.

Ekskursioon Peterburgi

Sel koolivaheajal võtsin ennastki kokku ning käisin klassiekskursioonil. Bussiga. Peterburis. Olgem ausad, korraldamisel ma ei osalenud (liitusime teise klassiga) ning Peterburg pole ka kuigi kaugel, nii et erilisi pingutusi see reis minult ei nõudnud. Kui siis ainult viisa jaoks foto (mis tuli nii kohutavalt inetu, et lihtsalt ajab naerma. Samal ajal on mul passipildiks sajandi pilt minust, nii et ma saan väga ilmekalt näidata, et foto järgi ei ole võimalik inimese tegelikku ilu määrata :D) ning eurode vahetamine rubladeks (kus ma täiega feilisin, sest nüüd on mul rahakotis 500 rubla, millega mul pole midagi peale hakata, sest ma ei kavatse nii pea uuesti Venemaale minna. Tagasi vahetada pole ka suurt mõtet, sest see on vähem kui 10 eurot ... Aga ma tõesti ei jaksanud rohkem kulutada.) Okei, telefoni tõmbasin hulga raadiosaateid ka, et neid bussis kuulata, aga giid rääkis nii palju, et ma jõudsin ära kuulata ainult ühe "Tarkade klubi", millest ma ka kolmandiku maha magasin.

Aga reisist siis. Panen siia kirja kogu värgi, sest avastasin, et tegelikult on pärast päris tore vaadata, kus täpselt sai käidud, kus ööbitud ja kui palju asjad maksid. Kui vaatamisväärsused välja jätta, on kõik muidugi muutuv, aga mingid orientiirid ikka. Nii et tuleb pikk postitus :D

Meie kodulinnast on Peterburgi natuke vähem kui 400 kilomeetrit, mis on tegelikult uskumatult vähe. Ses mõttes on kohutvalt kahju, et Vene viisa nii palju maksab, sest muidu võiks Peterburis ikka palju tihedamini käia, väärt linn on!

See 400 kilomeetrit on koos piiriületusega läbitav 6-7 tunniga, kuna me kummalgi suunal ei sõitnud lihtsalt otse ühes linnast teise, ei saa täpselt öelda. Ja piiril läks meil mõlemal korral väga kiiresti, giid oli meid enne muidugi korralikult ära hirmutanud (piirivalvurite juures ei tohi eesti keeles rääkida ja naerda, sest nad arvavad, et me teeme nende kulul nalja. Nii me siis ei naernud. Ega rääkinud.) Minnes pidime oma pagasi valgustusest läbi laskma, mis oli kena näide asjast, mida "ma nõuan, sest ma saan seda teha ja ma ei teesklegi, et asjas mingi point on" :D Tüüp reaalsest skrollis telefonis, kui meie pambud masinast läbi käisid. Huvitaval kombel kelleltki midagi keelatut ei leitud.

Ööbisime hotellis Sankt-Peterburg, mis on täiesti normaalne hotellilaadne toode Peterburi kesklinnas. Kellegi hoolitsev käsi oli paigutanud minu küll ühte tuppa kahe minu klassi poisiga (ma ei tea, kummale poolele see olukord ebamugavam oleks olnud), aga selle tõstsime ümber nii, et poistel vedas ja said olla kaheses toas, meie olime kolme täiskasvanuga siis kolmeses. Tuba oli normaalne, kuigi õudselt palav ja akent lahti ei saanud väga hoida, sest me olime siiski Peterburi kesklinnas. Vann oli küll vana. Nagu tõeliselt vana ja väsinud. Vetsu loputuskasti kaas oli ka sellise moega, et kukub kohe kildudeks, aga ei kukkunud ja tegi oma tööd väärikalt. Sooja vett ka jagus (kuigi vesi oli tugevalt kloorilõhnaline, nagu ujulas oleks olnud). Hommikusöök oli väga okei, ei mingeid makarone :D Tõesti oli rikkalik. Ja isegi masinakohvi sai, munapudrust ja ubadest rääkimata. Ma olin üllatunud, kuigi loomulikult rõõmsalt üllatunud.

Mida me sel korral ei näinud?
Kuna sel aastal on kevad pigem hilisem kui varasem, jäi ära paar atraktsiooni, mida oleks väga tahtnud. Esiteks Peterhof oma purskkaevudega (need olid lihtsalt avamata veel) ja laevasõit Neeval (load polnud veel saabunud ja ei giid ega meie polnud vaimustuses mõttest minna salaja jõele). Kolmandaks jäi meil ära Peeter-Paulu kindlus, sest ... õpilased ei avaldanud soovi sinna minna ja vabal ajal kuidagi ei sattunud ka õigesse kohta. Õnneks olen mina oma varasematel reisidel kõiki kolme kogenud (lisaks ka Peterburi tsirkuses hambad laiali maganud), nii et minul oli kahju rohkem sellest, et teised seda ei näinud.


Mida siis tänapäeval ekskursiooniga Peterburis käies näha saab?

Kuulus Kroonlinna null

Selle eest vaatasime läbi bussiakna väga paljusid maju. Kolleeg, kes tegelikult ekskursiooni korraldas, tõstatas küsimuse, miks mõni maja on palee, mõni teine aga lihtsalt maja. Väljanägemine on neil ju ühesugune :D Igatahes nägime korduvalt näiteks Mihhaili paleed (?), kus Paul I tapeti. Ja nt Jussupovi maja, kus Rasputin tapeti. Juhuslikult nägime ka seda maja, kus Puškin suri (Moika 12), sellest oli juttu ja pärast jalutasime juhuslikult mööda. Neid Rossi majasid nägime ka. Lõpuks saime ka aru, mille järgi neid ära tunda - kollane värv, valged sambad ja stiilsus. Kõik kolm on võrdselt olulised :D

Kuna me Peterhofis ei käinud, viis giid meid Kroonlinna, kus sai mööda sõita Lydia Koidula majast, seal on nüüd pood ja üks reiskaaslane tegi möödudes majast ka pildi. Selgus, et Koidula on tänapäeval piima ja leiva vahel. Kuulsalt Kroonilinna nulli nägime ka ja loomulikult pidin ma seda kuulsust pildistama, sest ... see on nii kohatu asi :D

Ülevalt alla vaadates siis Kroonlinna, Kaasani, Iisaku ja Mosaiik

Pärast seda vaatasime kahe päeva jooksul veel nelja kirikut - Kroonlinnas olevat Meremeeste kirikut (kus me käisime vaiksel laupäeval, nii et me nägime, kuidas kulitši õnnistatakse, mulle meenus kohe tore raamat "Isiklik õnn" ja kulitši-draama), Iisaku katedraali (koos vaate vaatamisega, see maksis vist 250 rubla), Kaasani katedraali (kus me käisime ülestõusmispühade hommikul, nii et me kuulsime täiesti fantastilist kirikukoori laulmas fantastilise akustikaga hoones, mis mõjus väga-väga pühalikult. Lisaks meenus mulle kohe toreda raamatu "Tee viib kaugusse" teine osa "Kevad", kus põgusalt Peterburi üliõpilasrahutustest räägitakse) ja Mosaiikkirikut, millel tegelikult on pikem ja keerulisem nimi, aga mis on pühendatud keiser Aleksander II-le, kes samas paigas põhimõtteliselt õhku lasti (tema narmendav kuub oli kenasti vitriinis välja pandud (kiriku sissepääs maksis vist 200 rubla).






Lisaks kirikutele oli loomulikult kavas Ermitaaž, tänapäeval siis kõrvaklappidega ekskursioon. Meil õnnestus saada giidiks ainus eestikeelne Ermitaaži-giid, proua Viiu, kes oli väga tore, eriti see, et ta ühe esimese asjana pahandas meiega, et me õigel hetkel tema ümber ei kogunenud - kõrvaklappides kõlas nimelt kutsung "Tulge nüüd siia!". Kus see paganama "siia" on, ei kõlanud :D Hiljem õppisime tema meeter viiekümnest kuju sadade teiste külastajate hulgast ära tundma. Ermitaaž ise oli muidugi hunnitu, paratamatult tekib aukartus, kui vaatad, millised toad, millised kaunistused, milline ajalugu. Uskumatu raiskamine ikka, samal ajal kui maa vireles.

Giid rääkis juurde ka revolutsioonilisi lugusid ja näitas tubasid, kus Lenin ja sõbrad koos käisid. Lisaks siis muidugi nipet-näpet kuulsamaid maale - Rembrandt, Leonardo da Vinchy... Rohkem seal vist ei jõudnudki, sest aega oli kaks tundi ja viimased kümme minutit saime vaadata Egiptuse muumiaid. Need nägid päris koledad ja kuivetunud välja.


Viimase päeva hommikul käisime aga hoopis vaatamas seda, kuidas nägi välja Peterburg 18. sajandil. Maketi peal siis. Peterburi Akvatoorium. See oli niiii tore, aga mulle maketid  õudselt meeldivadki. Ma käin teinekord kohalikus muuseumis ordulinnuse maketti ka vaatamas, aga Peterburi oma on nii palju suurem ja nii paljude rohkemate detailidega, et võtab kohe müügima. Kõik on kenasti olemas - Vassili saar, Peeter-Paul ja selle ümbrus, Kroonlinn, Peterhof ... ja need teised kohad ka Peterburi ümbruses.

Kuhu meid ei viidud, aga kus me ikkagi käisime
Esiteks muidugi metrooga sõitmas, sest Peterburi metroo on ilus ja seda pidin ma uuesti nägema. Kuna me lõpuks sõitsime ikkagi linnast koju (mitte ei tiirutanud sihitult jaamu vaadates ring), vist neid kõige kaunimaid ei näinud, aga ilusad olid ikka. Liinivahetamisega saime ka lõdva randmega hakkama. Ühekordne pilet on 45 rubla, nii et pole kuigi kulukas meelelahutus.

Kusjuures meil oli grupis mingi hulk inimesi, kes keeldus metroosse minemast. Teate küll miks. Ja giid väljendas imestust selle üle, et meie noored esiteks ilma igasuguse hirmuta metroosse läksid. Ja teiseks imestas, et meie noored üldse juhendamist ei vajanud ses osas, küsisid ainult lähimat jaama ja muudkui sõitsid (need, kes sõitsid siis).

Teiseks käsime Ermitaaži uuema kunsti majas (see oli vist alates impressionistidest?), igatahes see kompleks, mis on Admiraliteedihoones. Kusjuures sissepääs on nagu Harry Potteri maailmas - tähelepandamatu ja pigem tekitab tunde, et siin küll midagi pole. Et mugud ikka segama ei tuleks. Aga sees oli nii äge. Me käisime läbi neljandast korrusest pool, mis tähendab, et jõudsime enam-vähem aastasse 1910. Mis omakorda tähendab, et elusat Picassot nägime tänu erinäitusele, aga Monet, Renoir ja Cezanne olid täies hiilguses kohal. Pilet maksis 300 rubla (õpilastele üldse tasuta), mis on 5 eurot, mis omakorda tundub naeruväärne summa sellise asja eest. Nii vähe käisime puhtalt selle pärast, et muuseum pandi kinni.

Kolmandaks käisime Jamie Oliveri restoranis söömas, mis oli lihtsalt nii tore. Kuigi seal on üks paremini peitu ehitatud WC, mida mu silmad on näinud :D Erinevalt teistest kohtadest oli siin teenindaja, kes rääkis ka inglise keeles. On täiesti uskumatu, et meil õnnestus sattuda nii paljude noorte teenindajate peale, kes siiralt ei saanud inglise keelest aru. Õnneks oli meil kaasas mõni vene keelt vabalt valdav inimene, nendeta oleks nalja palju rohkem saanud.

Hinna osas - JO-s pool risottot, eepiline browni ja kohv maksid kokku 1000 rubla. Eelmisel õhtul suvalises pubis Iiri puder ja Vene õlu (mis oli päris mõnna) 500 rubla. Mäkis BigMäkk ja jook - 200 rubla. Mõni ime, et mul raha nii palju alles jäi :D

Ja kui juba rahale jutt läks - õpilasele maksis see reis esialgu 195 (?) eurot - bussisõit, hotell, Ermitaaž. Juurde tulid siis piletid kohtadesse, kuhu keegi soovis tulla, enne reisi arvestasime, et õpilasel kuluks maksimaalselt 1500 rubla piletiteks (see teeb umbes 25 eurot), aga nii palju ei läinud, sest kõige kallim asi - laevasõit - jäi ära. Lisaks kaks õhtusööki. Esimesel õhtul käisid õpilased vist kõik KFC-s, teisel päeval ei tahtnud keegi enam kanast rääkida :D Ütleme siis nii, et 3000 rublaga (50 euroga) oleks pidanud kenasti hakkama saama.

Selline reis oligi. Kedagi lastest jaoskonda ei viidud, mis tähendab, et kui nad ka alkoholi jõid (mida mõni kindlasti tegi, ühe õllepurgi olime sunnitud konfiskeerima), siis viisakalt oma tubades. Võib vist pidada edukaks reisiks? Mulle igatahes väga meeldis.

Kui Estonia provintsis käis

Märgin enne hommehommikust Peterburi poole suundumist (jah, ma olen kuulnud mõnd metroonalja :D) ära ka selle, et vahepeal sattusin vaatama Estonia lavastust "Minu veetlev leedi". Ühtlasi oli see minu esimene kord remonditud Ugalat külastada. Tunded on ... vastakad. Muidu Shaw´ lugu on väga okei, probleem, et mingid inimesed suhtuvad teisesse kui lihtsalt projekti, omandisse, oma kätetöösse, ning unustavad ära tolle teise individuaalsuse, tundmused ja eesmärgid, on miski, mis kõnetab ikka. Muusikalina ... ma ei tea. Ikka jõuame tagasi selleni, et muusikal ei ole minu meelest üldse loogiline žanr :D Ja minu jaoks olid laulud liiga pikad. Ja ma ei tea, kas selle või millegi muu pärast, aga igatahes oli esimene vaatus tund ja viiskümmend minutit pikk, mis on natuke palju, kui laval on laulev Raivo E. Tamm (professor Higgins). Kuigi viimase auks tuleb öelda, et ta oli ainus, kes suutis alati rääkida nii, et oli ka aru saada, mida ta räägib. Helgi Sallost (majapidajanna) oli ka päris hästi aru saada, aga ülejäänutega oli alguses küll natuke kurb lugu. Meil siin polnud ka subakaid, mida jälgida. Ühesõnaga, oli kena, aga elamust ei saanud.

See, et ma elamust ei saanud, võis olla natuke seotud ka asjaoluga, et istusime viimases reas (piletid müüdi lihtsalt nii varakult välja, et polnud midagi valida). Ja kui nüüd keegi siinlugejates kavatseb osta pileteid mõnele Ugala etendusele, siis kindlasti mitte kaugemale kui 13. rida. Sealt edasi on istmetel väike katus peal, mis muudab hingamise väga keeruliseks. Mul hakkas esimese vaatuse ajal pea hullusti valutama, sest et õhk.

Muidu Ugala on üldmuljelt ikka samasugune, kuigi see hetk, kui hakata garderoobist üles minema, oli ootamatu, sest seljaajus on teadmine, et seal on peegel, aga peegli asemel oli trepp :D Kokteil on enam-vähem sama maitsev, aga taas (nagu avapeo ajal) tekkis olukord, et kohvikud (mida oli üle maja tervelt kolm) ei suutnud kõiki kokteilisõpru ära joota. Seisime meiegi tükk aega järjekorras, et lõpuks letini jõudes tõdeda, et kolme kokteili asemel, mida me vajanuks, on võimalik saada kaks. Võtsime needki ära, aga siis kuulsin, kuidas meie taga seisev ema püüdis võimalikult positiivse häälega oma väikesele tütrele öelda "Kokteilid said otsa!" Tüdruk vajus näost täiesti ära. Ja ma saan tast täiesti aru - ilma kokteilita pole teatriskäik ikka see. Lisaks ei paistnud ta olevat väga kunstilise elamuse kütkeis. Ühesõnaga - loovutasime ühe oma kokteilidest nooremale ja nõrgemale ja nautisime seda ühtegi, mis meil oli. Järgmised inimesed said ainult konjakit ja kommi osta.

Et see kohvikuasi pole ikka päris hästi lahendatud Ugalas. Ma usun, et kui täismaja pole, siis on ehk normaalsem see asi, aga kuidagi tuleks ikkagi siis ka hakkama saada, kui suur saal täis on.

Olgu selle kohvikuga, kuidas on, see on siiski vabatahtlik (kuigi jah, minu jaoks on teateriskäik ilma puhvetita poolik, midagi pole teha), aga see, et suurel saalis on viimaste ridadade ja seina vahele inimeste liikumiseks jäetud vähem kui meetrine vahekäik, ajab mind tõsiselt segadusse. Ma mäletan, kuidas olen korra koolis pidanud tuleohutuse tõttu laudu liigutama, et inimesed saaksid vajadusel põgeneda. Ja meil oli tollal enne liigutamist umbes kaks korda rohkem ruumi kui Ugalas praegu. Taas - kui rahvast pole väga palju, pole ehk nii õõvastav, aga praegu tekkis küll küsimus, kuidas me seal minema peaksime saama, kui midagi juhtub. Ei saakski.

Nii see siis oligi. Nüüd mune värvima, sest õigel päeval mind ju pole, sellest lõbust pole ma aga nõus ilma jääma.

Filmiminutid

Ma käisin vahepeal kinos ja teatris. Tööl käisin ka, aga see ehk kedagi ei üllata :D Igatahes kinost siis.

Pärast "Moonlighti" (ma ikka mõtlen, miks mulle see film ei meeldinud. Paljudele ju meeldis?) läksime vaatama toreda kirjeldusega "Carrie Pilbyt", mis oligi tore film. Pärast kino olime prl Mälumänguriga täiega hämmingus - selles filmis olid kõik tegelased positiivsed :D Hiljem meenus, et too noore Carriega tiiba ripsutanud õppejõud siiski niii positiivne polnud. Üldiselt aga selline hästi awww film, pärast mille vaatamist on kohe kindel tunne, et igaühe jaoks on kuskil keegi, me kõik oleme inimesed koos oma vigadega ning lähedased armastavad sind alati ja on sulle toeks, kui sa lased nad endale ligi.

Mis mind selle filmi juures mõtisklema pani, oli sisututvustus. Film pidi olema "geniaalsest noorest neiust, kes eelistab raamatuid inimestele ning saab oma nõustajalt nimekirja asjadest, mida ta tegema peaks, nt mine kohtama, leia sõber jne". See kõik oli filmis olemas, aga tolle kirjelduse järgi ootasin mina midagi "Piinatud geeniuse" laadset (inimesel on tõsiselt psüühiline probleem), mitte lihtsalt turtsakat 19aastast tüdrukut, kes ei viitsi inimestega suhelda. Ma oleks võinud vabalt samasugune olla :D Olenevalt vaatenurgast vist olingi. Ja geniaalsusega polnud sel miskit pistmist. Carriel ei olnud oma IQst tulenevalt suhtluspuuet, ta üldiselt lihtsalt ei viitsinud inimestega kontaktis olla. Mis teeb ka loogiliseks nõustaja antud nimekirja, sest päris sotsiofoobile ei annaks ju lihtsalt niisama ülesandeks "mine kohtama"? Ühesõnaga, mulle tundus see ülikõrge IQ täiesti tarbetud ripats filmis, umbes sama nagu homoseksuaalsus "Moonlightis". Aga ikkagi oli nunnu film.

Teine film, mida vaatasin, oli "Loomaaedniku naine". Seda läksin vaatama täitsa üksi keset teisipäevast päeva. Kuna ma teadsin, millega on tegu, ostsin enne poest paki taskurätte kaasa. Nii igaks juhuks, ma olen ikkagi inimene, kellele täiesti võõras kinokaaslane "Süü on tähetede" seansi lõpus taskuräti andis :D Arvestades seansi toimumise aega, ei saanud ma lootma jääda, et keegi veel peale minu üldse saalis on. Tegelikult oli küll - tervelt kuus inimest :D Põhimõtteliselt sai igaüks endale isikliku rea.

Film oli ... selline, et mul kulus täpselt üks taskurätik - siis, kui coca endale kurku tõmbasin. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt nii kalestunud hingega, aga sellist puhastavat nuttu, mida ma ootasin, ei saabunud. Jah, too hetk, kui Jan väikseid juudilapsi rongi peale aitas, oli talumatult valus. Ja mõni hetk oli väga pinev. Aga miskipärast oli mul piisavalt aega mõelda asjade peale, millele ma ei oleks tahtnud mõelda. Näiteks see, kuidas on võimalik, et sakslased ei saanud aru, et prügiautoga oli võimalik juute getost välja viia? Või kuidas julgesid täiskasvanud juudid lubada lastel keldri seintele Taaveti tähti, nimesid ja kuupäevi kirjutada? Lisaks jäi mulle segaseks Jani ja Antonina poja liin - tema äkiline vastuhakk (tähelepanu otsimine) ei mõjunud kuidagi loogiliselt, sest see tekkis kuidagi täiesti tühjale kohale. Paha sakslane jäi ka natuke arusaamatuks, aga need vist kipuvadki ... üheplaaniliseks jääma? Midagi temas vist isegi oli, aga natuke ikka selline "muidu võibolla isegi tubli mees, aga siis hakkas natsiks ja temast sai karikatuur". Muidu Jani ja Antonina suhted mõjusid küll väga "päriselt".

Kokkuvõttes ühe holokausti filmi kohta päris positiivne vaatamine.

Üldiselt on mul praegu mingi selline faas, et kõik lood tunduvad ebaloogilised. Raamatud ka - ma ei suuda neid üldse lõpuni lugeda, sest inimesed käituvad nii arusaamatult, et ma lihtsalt ei suuda :D See pagana "Külmakaksikute" raamat oli tipp, selle lugesin ma puhtalt selle pärast lõpuni, et näha, kas see jääbi nii. Jäigi.

Mõnda aega tagasi kirjutas Ebapärlikarp, kuidas aru saada, et su lapsest on saanud suur inimene. Sama vana poisslapse emana saan nüüd lisada veel ühe punkti:

• Sa saad aru, et su pisipõnnist on saamas eneseteadlik noor inimene, kui su poeg tuleb ühel õhtul su juurde palvega endale juuksegeeli osta, et enne kooli soengut sättida. 

Mõistlik aprillikuu algus

Täna saan jällegi mõistliku päeva postituse teha.

Hommikul aitasime vanematel naabri puid maha võtta :D Nende maja kõrval on tühi krunt, mille aias kasvab ilmatu hulk kreeke ja mingeid muid puid, mida mu vanemad aegamööda mitte eriti vargsi maha võtavad. Pärast seda võtsime oma aia ette, et seegi nii asotsiaalne välja ei näeks. Natuke sai parem, aga pikk tee on veel minna.

Siis oli päev alles poisike, nii et panin tossud jalga ja jooksupluusi selga ja läksin mitte just jooksma, aga nii liigutama :D Tuul oli väga vastu ja ma pole ikka päris tükk aega jooksnud, nii et ei hakanud end traumeerima. Aga piisas ka niisama kiiremast liigutamisest, et aktiivsuskell mu randmel 150% näitaks.

Ruudi avas rattahooaja, mis tähendas, et kella kahekast hakkasime hr Hga mõtlema, kas meil mitte laps ka majapidamises varem polnud. Lõpuks veeres koju, voolas laua taha laiali ja pärast kiiret teed magas pool minutit pärast voodisse jõudmist.

Aprillinalju me sel aastal ei teinud. Perekondlikel põhjustel vaatasime TV 3 uudiseid ja mügistasime naerda Tamme Gümnaasiumi innovaatilise lahenduse peale õpilastele telepromterid muretseda. Sellega seoses meenub lugu kategooriast "Ruudi ja tema mõtted".

Neil oli reedel koolsi naljapäev, mis tähendas seda, et pidi naljakad riided selga panema. Meie laps muuses läks ülikonna ja hommikumantliga. Pärast kooli rääkis ta, et toimus ka salajane hääletus, kus sai valida kõige naljakamat kostüümi. Mina: "Kelle sa valisid?" R: "Ma hääletasin L.-i poolt, sest nagunii keegi teine tema poolt ei hääletanud." Mina: "Oh, mis riided siis L endale valinud oli?" R: "Aaa, tal ei olnud kostüümi, tavaliste riietega oli."

Et nagu ... miks oleks pidanud keegi siis naljakate riiete võistlusel tema poolt hääletama?

Ja no ei saa mainimata jätta, et täna said ostetud lennupiletid Barcelonasse. Ma olen juba nii elevil :D

Igatahes oli üks tore nädalavahetus. Kahjuks ei jõudnud ma välja mõelda, mis ägedat saadet mu abituriendid vaadata võiksid. Neile vist hakkas meeldima, kui ma midagi vaadata soovitan. Minu enda tõeline elamuslik hetk oli reede öösel, kui sõbrannaga vana sõbranna juures külas olles "Prooviabielu" esimest saadet vaatasin. See oli ... ma ei teagi, mis asi see oli :D Seda ma igatahes neil ei soovita vaadata. Lähen kammin parem "Plekktrummi" arhiivi.