Aastalõpu väljakutse (12) - raamatud

Raamatutega on täpselt sama lugu nagu kõige eelnevaga - kuna ma pole olnud märkmetes järjepidev, on mul karvane tunne, et terve hulk loetud raamatuid on üles märkimata. Oli mingi hulk teoseid, mille sain raamatukogu ajaloost kätte, siis on mingi hulk raamatuid, mille kohta ma tõesti mäletan, et neid lugenud olen. Ja siis on need ülejäänud. Lisame siia juurde ka mõningal hulgal tekste (eriti uuemaid), mida ma diagonaalis lugesin, on mõtteliselt võimalik visandada mu lugemisaasta.

Mulle tundub, et aasta 2015 oli lugemise mõttes parem, kuigi ma tõesti täitsin oma uustaastalubadust ja mitte ühtegi D. Dontsova kriminaalromaani endale koju ei toonud. Selle eest lugesin teisi krimiautoreid, kellest kõige rohkem meeldib mulle Läckberg. Tõele au andes sain tema viimast raamatut lugedes küll raamatu keskel aru, kes on mõrvar, aga ikka oli päris mõnus lugemine.

Krimiromaanidest kõige kohutavam oli kindlasti Wallanderi-lugu, mida lugedes hullusin täiega. Kunagi Ritsik kirjutas Wallanderist ja ma nii naersin, kui ta ütles, et ta ei viitsi lugeda seda, kuidas Wallander vaatab pool tundi aknast välja, kuidas vihm sajab. Oleks ta ometi sinna juurde kirjutanud, et autor kasutab peaaegu eranditult lihtlauseid! Või jumal seda teab, äkki oleks selline kirjeldus mulle hoopis huvi pakkunud? Igatahes ajasid need lihtlaused mind lausa väänlema, mulle tundub, et seda võiks kasutada eriti rafineeritud piinamisvahendina. Kõige hullem oli see, et lugesin raamatu ikka kohusetundlikult läbi, sest lootsin, et lõpuks selgub, kuidas mõrvar on piimamees. Ei olnud :D

Raamatud, mis mulle sellest aastast ka päriselt meelde jäävad, on arvatavasti järgmised:
"Kehade mets"
"Kõik see silmale nähtamatu valgus"
"Tubakapoodnik"
"Üheksatest minutit"
"Viienäpu"
"Algarvude üksildus"
"Siili elegants"
"Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"
"Kes kardab Sveta Grigorjevat?"

Neist "Algarvude üksildus" ja "Äärmiselt vali..." on hästi sarnased, pettumust valmistava lõpuga lood. Ühelt poolt seepärast, et lõpp pole selline, nagu võiks loota. Ja teiseks sellepärast, et lõppu polegi. Mõlemad on aeglased, mitut lugu paralleelselt jutustavad, eriliste sündmusteta, aga väga-väga paeluvad. Koos "Siili elegantsiga" (mille osas ei ole ma veel läbi mõelnud, mida ma sellest raamatust kaasa võtan) moodustavad "Moodsa aja" trio.

"Viienäpu" ja  "Kehade mets" on lapsepõlvelood, kuigi Ashilev läheb ajas kaugemale, aga mõlemad on lood sellest, kuidas laps olla pole üldse nii lihtne, kui me täiskasvanutena mäletame. Ashileviga seoses tuleb mul meelde, et ma olen sel aastal väga palju elus kirjanikke näinud. Me nimelt kirjutasime eelmisel aastal projekti, mis läks läbi, nii et nüüd on meil viimasel aastal hullult palju külalisi koolis käinud. Kohati täitsa väsitav. Aga näiteks Ashilev käis ja oli väga äge. Vadi meeldis mulle. Eda Ahi ja Maarja Kangro olid mõnusad. Samas Kivisildnik aga oli ebameeldiv. Mikitat ma ei kuulnud, sest ma ei mahtunud saali. Küll oli mul võimalus kuulata Heinsaart. Kindlasti oli külalisi veel, aga mälu noh.

Hmmm, tegelikult polegi mul nende raamatute kohta suurt midagi öelda. Aasta kõige parem lugemiselamus läheb kindlasti Sveta Grigorjeva luulekogule. See on lihtsalt nii ... ma ei tea seda sõna veel, mis see on, aga lajatas mulle nii vastu otsaesist, et oli lajatatud. Kui kellelgi on juhuslikult kodus tema kogu "Kes kardab Sveta Grigorjevat?", aga ta teab, et ta seda nagunii ei loe, siis ma hea meelega ostaksin ära. See on lihtsalt läbi müüdud. Ja kuigi ma olen veeretanud peas mõtet öelda raamatukogus, et raamat läks põlema, on siiani südametunnistus mind takistanud. Ilma naljata, kes teab, kust ma seda saaks, annab teada, eks.