Turistidena Tallinnas

Sel aastal on mul tunne, et olen suvel väga vähe teha jõudnud. Tegelikult ei vasta see tõele, sest esiteks olen ma teinud igasuguseid asju ja teiseks oleme suutnud uude kohta kolida, mis on juba üksinda täielik vägitegu, sest sellist koristamist ja mööbeldamist, mis me selle majaga oleme teinud, pole ma vist kunagi varem tegema sattunud. Järjest suurema heldimusega meenutame oma eelmise kodu omanikku, kes enne võtmete üleandmist põrandad niiske lapiga üle tõmbas, et meil oleks mõnus paljujalu käia... Selle maja omanik pole päris sama masti :D Aga seda suurem on kontrast enne-pärast võrdluses.

Hotellis 

Uuest kodust kirjutan üks teine kord, sest täna oli mul plaan mälestustesse raiuda see, kuidas me Ruudiga kahekesi Tallinnas minipuhkusel käisime. Tegemist oli suht spontaanse otsusega, mis tähendas, et hotelli kinni pannes polnud mul aega isegi kõiki booking.comi ja tripadvisori arvustusi läbi lugeda, sest toad broneeriti otse mu silme all :D Kokkuvõttes polnud valitud St Barbaral vigagi - tuba oli suur, voodid mõnusad, vetsupaber oli kolmnurgaks volditud ja asukoht Roosikrantsi tänaval väga sobiv. Nuriseda võiks selle üle, et lubatud tasuta wifit jagus meile ainult sissekolimise päeva pärastlõunal, kõikidel muudel aegadel ei saanud netis midagi teha. Ja hommikusöögi üle ma ka liialt ei rõõmustanud, kuigi tehniliselt võttes oli kõik olemas, isegi väikesed pannkoogid, munapudrust rääkimata. Aga Ruudi, kes tahtis kaerahelbeputru süüa, loobus oma portsust pärast kolmandat lusikatäit, sest talle näis, et sedasama putru on vähemalt kolm korda üles soojendatud. Venis tõesti väga veidralt. Ja munapuder maitses kummaliselt. Ma arvan, et kõige rohkem häiris tegelikult mind see, et teenindajatüdrukud olid hullult mornide nägudega. Ja pidevalt oli mingi probleem - tasse ei jagunud, kausid oli mustad, lauad musti nõusid täis... Aga ausalt, muidu on jumala tore hotell :D Suht soodne ka. Vähemalt Tallinna kesklinna kohta.

Algselt oli meil paigas ainult see, et Tallinnas läheme külla prl Lumivalgekesele, kes eluneb nüüd oma korteris. Seda me ka jõudsime ja korter on tõesti tore. Paberite järgi tuba ja köök, aga tegelikult nii normaalse planeeringuga, et mõjub kahetoalisena. Ja üldse tundub mõttetut pinda väga vähe olevat. Meie eelmises majas oli näiteks pool pinnast mõttetu pind :D

Oleviste tornis. Siis kui enam hirmus polnud

Lisaks külakäigule jõudsime esimesel päeval ka kinno (lõpuks nägime ära "SSH", mis on hullusti armas film) ja Oleviste torni, mis oli päris põnev kogemus. Esimese hooga jõudsime ehk kümnendiku trepist ära käia, kui tagasi läksime, sest Ruudi oli enam-vähem endast väljumas. Tal on mingi teema treppidega. Ükskord ammu Hiiumaa tuletornides käies pidin teda sõna otseses mõttes tagant lükkama. Kusjuures kõrgel olemine teda eriti ei hirmuta, just trepid. Igaühel oma hirmud. Igatahes hingasime natuke aega trepijalamil ja ronisime ikka üles ära. Väga tore oli. 

Siis tiirutasime mööda vanalinna tänavaid ja käikusid, mis oli väga vahva. Ma olin kodus googlemapsist kõik tänavad selgeks õppinud, nii et käisime enam-vähem kogu aeg kohtades, kus ma plaanisingi käia :D Kusjuures Tallinna vanalinnas jalutaksin ma veel ja veel. 

Järgmise päeva põhiatraktsioon oli Tervishoiumuuseum, mida ma edaspidi kõigile soovitan. Kui ma kevadel Tartus loodusloomuuseumis käies pidin hullult jälgima, et ma avalikult ei haigutaks, siis sel korral ei tekkinud hetkekski sellist tunnet. Ju ma siis olen ise ka selline uue aja laps, et kõik peab olema katsutav ja liikuv ja näitlik, muidu on igav. No ja Tervishoius oli tõesti peaaegu kõik näpitav. Lapsepõlvest tuttav reaktsioonikiirusemõõtja oli ka olemas :D Ja raku suurendus (aga seda me täpsemalt ei vaadanud, tundus liiga palju). Tõesti tore koht on. Meil läks seal kaks tundi nagu niuhti ära ja tegelikult me ei jõudnudki kõike ära vaadata ja proovida. 

Täiesti plaaniväliselt sattusime sel päeval veel linnamüürile kõndima. Ma ei mäleta, et ma oleksin seda varem teinud, kuigi olen alati tahtnud. Mulle tõesti hullusti meeldib kogu see vanalinnavärk. Katariina käigu leidsime ka juhuslikult üles. 

Üks oluline asi veel see, et koos prl Lumivalgekesega ostsime burritosid ja põnevaid limonaade (mis olid enam-vähem avamatud, sest meil polnud avajat kaasas). Mul on väga kahju, et Eestis pole burritolus eriti levinud. 

Nii et kokkuvõttes oli meil Ruudiga hullusti tore minipuhkus. Arvestades seda, et bastionikäikudes ja Lennusadamas pole me ikka käinud, tuleb sügisesel koolivaheajal vist jälle tulla. Siis juba koos hr H-ga :)