Miks me ostmise asemel üürime

Seoses koduvahetamisega on taas saanud jututeemaks see, miks me ometi üürikas elame. Vahepeal püsisime lihtsalt nii kaua ühes kohas, et inimestel läks vist meelest ära, et see maja meie oma pole :D

Mulle hakkab tunduma, et see on nagu Pavlovi refleks: mina ütlen: "Elan üürikas." ja vestluskaaslane ütleb: "Oma maja on majandsulikult kasulikum." Jättes nüüd kõrvale selle, et minu meelest on sellised kommentaarid lihtsalt kohatud. Ses mõttes, et kui inimene lihtsalt tunneks huvi: "Miks te olete valinud üürika, mitte ei osta?" (rohkem midagi ei lisandu), siis poleks mul midagi selle vastu, et arutleda, miks meie jaoks see nii must-valge ei tundu. Samamoodi nagu ma ise ei lähe taimetoitlaste juurde ega ütle: "Miks sa liha ei söö? Liha on palju maitsvam ja kasulikum kui juurviljad." Küll aga meeldib mulle küsida vegede käest, miks nad on sellise otsuse teinud. Põhjuseid võib ju olla nii palju erinevaid ja see tundub mulle hullult põnev. Kahjuks on vist hulk taimetoitlasi igasuguste hinnangutega ära hirmutatud, nii et ma olen mitu korda saanud vastuseks väga tõrjuva: "Ma ei taha ennast õigustada/ see on isiklik asi, ma ei tunne, et peaksin selgitama." Millest on kahju, sest taimetoitlasele jäi mulje, nagu mina oleksin tahtnud teda rünnata, ja minul jäi mulje, et taimetoitlased on ülbed. Kuigi ma lihtsalt tahtsin teada, kas inimene ei söö liha, sest loomatööstus kulutab hullult palju ressursse või sellepärast, et lihaloomade elutingimused on jõledad.

Tagasi majade juurde. Meie ümber olevad inimesed on niisiis erakordselt hea majandusliku mõtlemisega, mis tähendab, et nad ei suuda uskuda, et keegi teeb nii ebaratsionaalse otsuse, et ostmise asemel üürib elukohta. Ma olen ka selgeks saanud, miks üürida pole mõttekas - kui sa nagunii maksad, siis laenuga maja ostes on sul maksmise lõppedes maja, üürilepingu lõppedes maja pole. Sellega olen ma muidugi nõus :D Lihtsalt meie jaoks on siin mõned konksud.

Esiteks on meil viimastel aastatel olnud täpselt nii madal üür, et sellist maja, mille ostmiseks vajamineva laenusumma tagasimakse kuus oleks enam-vähemgi sinnakanti ja kuhu ma ka elama tahaksin minna, mina veel näinud pole. Mõnes väiksemas asulas saaks loomulikult paneelmajja suure korteri ka nii osta, et me ei peaks isegi säästuarvelt raha võtma :D, aga seda ma ei taha. Teiseks on laenuga see jama, et sa võtad ju ühe summa, aga tagasi maksad hoopis teise. Kolmandaks on laen väga pikaajaline otsus, vähemalt viisteist aastat. Üldiselt pikemgi. Seega mingisugune kakskümmend aastat vähemalt oleks mõistlik selles ostetud majas ka elada, tegelikult muidugi pikemalt, sest milleks muidu kogu see ettevõtmine. Siit sujuvalt neljanda punkti juurde - mida ma teen majaga, kui ma seda tegelikult enam ei taha? Me oleme praeguses linnas elanud neli aastat. Ja ma kujutan end siin veel ikka mõned aastad ette. Mulle meeldib see linn, minu meelest on tegemist hullult ilusa linnaga. Mul on siin töökoht, mis mulle väga meeldib. Siin elavad mu vanemad, kellele on tore külla jalutada. Ja pärast oma koju tagasi jalutada. Samas ei ole ma sugugi kindel, et ma kümne aasta pärast samamoodi tunnen.

Ja siis oleks meil maja, mille ostmiseks võetud laenu me alles maksaksime. "Siis saab maja maha müüa," teavad inimesed. Eks tulge ja müüge :D See ei ole päris nii, et helistan maaklerile ja järgmisel päeval on ta koos ostjaga ukse taga. Eriti kui see maja asub väikelinnas, mille tulevikuväljavaated on teadmata suurus.

Seepärast me elamegi üürikates. Ja see ei ole üldse nii hirmus, kui inimesed ette kujutavad. üürikodu leidmisega on probleeme vaid siis, kui sul on suured nõudmised nagu meil :D Sest tõesti, suve alguses oli seis korra selline, et hakka või ostma, sest me tahtsime maja (või vähemalt kolmetoalist korterit) kesklinnas, kus oleks ahjuküte või isiklik katlamaja. Selliseid maju on meie linnas rohkem kui üks, aga need seisavad. Need on olnud kellegi kodud, mida on hoole ja armastusega ehitatud, remonditud, aga mille omanikud on surnud ja pärijatel on täiesti ükskõik nendest majadest. Nii nad seisavad tühjalt ja ootavad ... midagi.

Otsi kokku tõmbama hakates - ma ei arva, et maja ostmine oleks majanduslikult ebaratsionaalne otsus, meie praegune valik endale oma elamist mitte osta johtub eelkõige sellest, et emotsionaalsed argumendid kaaluvad hetkel praktilistest rohkem. Kaaluvad nii palju rohkem, et emotsionaalsed argumendid muutuvad lausa praktilisteks.

Ja mul oleks väga hea meel, kui Eestis muutuks üürikodudes elamine normaalsuseks mitte ainult tudengite ja vaeste alustavate noorpaaride jaoks, vaid ka tavaliste inimeste jaoks. Ja et rohkem inimesi tihkaks oma tühjalt seisvat kinnisvara välja üürida.