Sõitsime Ruudiga trenni ja kuulasime raadiot. Sealt tuli Jüri Pootsmani esimene lugu, too, millega ta superstaari finaalis esines.
Lõõritasime muudkui aga kaasa "ja tuhast taas tõõuusta, ja tuhast taas tõõuusta", kui tekkis järgnev vestlus.
Ruudi: "Kas see lugu tuli enne või pärast seda, kui kõik "Harry Potteri" osad olid ilmunud ?"
Mina: "Eeee, ikka pärast."
Ruudi (mõtlikult): "Siis on see nagu jätkulugu "Harry Potterile..."
Mina: "Möh?"
Ruudi (isegi natuke üllatunult): "See on ju "Harry Potteri" lugu."
Mina: "Kuule, mul on nüüd mingi asi vahele jäänud. Mis mõttes "Harry Potteri" lugu?"
Ruudi: "No on ju. Tuhast taas tõusta. See on fööniks. Ja "Harry Potteris" on fööniks."
Korralikus Harry Potteri vaimus kasvanud laps, ilmselgelt minu oma :D
*Sel ajal, kui seesama laps eesti keele töölehele, kuhu tuli kirjutada tekstist õiged laused, lausete esimesed pooled kirjutas ja lõppu kolm punkti lisas, näitamaks, et lause läheb edasi, kui õpetaja soovib, võib ta alustekstist edasi lugeda, oli tegemist hr H lapsega.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
See kolme punkti kasutamine oli ka minul lapsepõlves kooliülesannete puhul iseendast mõistetav võte. Kooliõpetajad kahjuks ei mõistnud ega kiitnud mind leidlikkuse eest ... :)
ReplyDeleteKräämiku õpetaja ka otseselt ei kiitnud :D Õnneks ka ei pahandanud, ütles ainult, et temal pole varem sellist last klassis olnud.
DeleteMul aga tekib küsimus, miks sellised "kirjuta ümber" ülesanded üldse on. Käekirja parandamiseks? Mul 2. klassi laps sajaga vihkab neid.
ReplyDeleteTa on kooli peale üldse üsna tige, sest "seal ei õpetata mitte midagi". Ma kohati vaidlen temaga, aga tihti laiutan lihtsalt käsi ja olen nõus.
A see "sinu laps / minu laps" on muidugi tuttav :)
uhh, ma mäletan, kuidas matemaatikaõpetaja nõudis keskkoolis!, et ma arvutusülesannete vahetehted välja kirjutaksin. nende ülesannete põhilõbu oligi ju see, et kui palju tehteid ma peas suudan ära lahendada ja korraga meeles hoida, muidu oleks olnud lihtsalt nüri arvutamine ja käekirjaharjutamine. Keskkoolis.
DeleteAlgklassidest mäletan, kuidas ma ei saanudki aru lugemispäeviku mõttest, st ma võtsin seda kui arusaamatut formaalsust, kuhu ma pean iga loetud teose kohta _midagi_ kirjutama ja joonistama ning kirjutasingi siis täiesti suvalise lause sealt raamatust ja sain kolme. Õpetaja ei taibanud kunagi seletada ka, et selle mõte on kontrollida, kas me oleme neid üldse lugenud. ma ei tulnud jälle ise selle peale, et nii lihtsate raamatute lugemist võib vaja olla kontrollida, mis mõttes, kõik on neid ju lugenud.
Lause ümberkirjutamisülesanded on praegu vist nii käekirja harjutamiseks kui ka selleks, et õiget kirjapilti kätte sisse saada. või ma ei tea :D Ruudi kirjutab maha kogu aeg vigadega. Ilmselgelt ta ei mõtle sel ajal, kui ta ärakirja teeb, sest muidu (vabalt märkemid tehes) on pilt päris ilus.
DeleteLugemispäevik on muidugi omaette huumor, just sirvisin poisi oma, täiesti umbluu on ikka see, mida ta sinna kirjutab :D