Sõitsime Ruudiga trenni ja kuulasime raadiot. Sealt tuli Jüri Pootsmani esimene lugu, too, millega ta superstaari finaalis esines.
Lõõritasime muudkui aga kaasa "ja tuhast taas tõõuusta, ja tuhast taas tõõuusta", kui tekkis järgnev vestlus.
Ruudi: "Kas see lugu tuli enne või pärast seda, kui kõik "Harry Potteri" osad olid ilmunud ?"
Mina: "Eeee, ikka pärast."
Ruudi (mõtlikult): "Siis on see nagu jätkulugu "Harry Potterile..."
Mina: "Möh?"
Ruudi (isegi natuke üllatunult): "See on ju "Harry Potteri" lugu."
Mina: "Kuule, mul on nüüd mingi asi vahele jäänud. Mis mõttes "Harry Potteri" lugu?"
Ruudi: "No on ju. Tuhast taas tõusta. See on fööniks. Ja "Harry Potteris" on fööniks."
Korralikus Harry Potteri vaimus kasvanud laps, ilmselgelt minu oma :D
*Sel ajal, kui seesama laps eesti keele töölehele, kuhu tuli kirjutada tekstist õiged laused, lausete esimesed pooled kirjutas ja lõppu kolm punkti lisas, näitamaks, et lause läheb edasi, kui õpetaja soovib, võib ta alustekstist edasi lugeda, oli tegemist hr H lapsega.
Friday, April 29, 2016
Üks hetk
Kunagi talvel võtsime ühe klassiga "Punamütsikest". Et kuidas see lugu on aja jooksul muutunud, millised on olnud tõlgendusvõimalused ja milliseid anekdoote on "Punamütsikese" teemadel olnud. Olete ehk ka kuulnud nendest, et "mis mul karta, teed ma tunnen ja seks mulle meeldib" ja "see ei ole saba, ütleb hunt ja punastab".
Nojah, eile oli mul eesti keele tund. Käsil on see kursus, mis räägib, millised keeled maailmas on, mis roll keelel on ja millest keel üldse koosneb. Teemaks olid keelemärgid. See on üsna ... tüütu teema. Aga räägin siis hoolega, et keelemärgil on kaks poolt - tähistaja ja tähistatav. Et üks on see sõna, mida me saame lugeda või välja öelda, näiteks kass (kirjutan hoolega sõna kass), ja teine siis see asi või nähtus ise, millele viidatakse (joonistan oma jutu ilmestamiseks ühe ilusa kassi).
Klassis on hetk mõtlikku vaikust.
Lõpuks tuleb küsimus: "Õpetaja, miks sellel kassil nii palju jalgu on?"
Astun sammu kõrvale ja vaatan, tõesti - tundub, nagu kassil oleks viis jalga, saba on ka kuidagi kummaliselt jala moodi. Püüan asja paranda ja teen (enda meelest) sabast sellise valge otsaga saba (nagu rebastel tavaliselt pildil).
Klassis on hetk helisevat vaikust. Ja siis tagapingist: "See ei ole saba, ütleb kass ja punastab."
Naersin nii et pisarad silmis.
Nüüd ma tean, et midagi neile tundidest ikka jääb meelde :D
Nojah, eile oli mul eesti keele tund. Käsil on see kursus, mis räägib, millised keeled maailmas on, mis roll keelel on ja millest keel üldse koosneb. Teemaks olid keelemärgid. See on üsna ... tüütu teema. Aga räägin siis hoolega, et keelemärgil on kaks poolt - tähistaja ja tähistatav. Et üks on see sõna, mida me saame lugeda või välja öelda, näiteks kass (kirjutan hoolega sõna kass), ja teine siis see asi või nähtus ise, millele viidatakse (joonistan oma jutu ilmestamiseks ühe ilusa kassi).
Klassis on hetk mõtlikku vaikust.
Lõpuks tuleb küsimus: "Õpetaja, miks sellel kassil nii palju jalgu on?"
Astun sammu kõrvale ja vaatan, tõesti - tundub, nagu kassil oleks viis jalga, saba on ka kuidagi kummaliselt jala moodi. Püüan asja paranda ja teen (enda meelest) sabast sellise valge otsaga saba (nagu rebastel tavaliselt pildil).
Klassis on hetk helisevat vaikust. Ja siis tagapingist: "See ei ole saba, ütleb kass ja punastab."
Naersin nii et pisarad silmis.
Nüüd ma tean, et midagi neile tundidest ikka jääb meelde :D
Monday, April 25, 2016
Paari sõnaga eksamist ka
Ma olen siin mitu aastat umbes samal ajal oianud, kui kohutav on kuus tundi järjest ühe koha peal istuda. Eksamitööde osas on olnud nii ja naa. Sel aastal rohkem nii :) Eriti võrreldes eelmisega, mis mind mäletatavasti täitsa kurvaks tegi.
Seekord oli teemadevalik kuidagi rohkem hingele :) Lugemistekstid olid loetavad, samas küsimused olid ikka kohati pähklid ka. Oli ilukirjandust (Rein Raud "Kivi"), publitsistikat (Kristjan Porti dopinguteema, kuigi tema tekst oli uskumatult raske lugeda. Kuulata mulle meeldib teda. Samas mõjus tema kohalolek eksamil sõbraliku viipena, sest ühes viimastest tundidest ühe abituurimiklassiga just kuulasime "Portaali"), populaarteadust (ma ei mäleta enam, kes too oli, aga rääkis sellest, et maailm läheneb uuele ... mingile asjale, mis muudab meie elukeskkonda täielikult) ja siis veel üks tekst, mida ma ei oskagi määratleda, aga jutt oli haridusest ja sellest, kuidas haridus muudab inimesed vabaks.
Kirjutamisteemad oli veelgi toredamad, ma tegelikult ei suutnudki ära otsustada, millise ma ise oleksin valinud. Teemad käsitlesid siis asjadest ja nende hindamisest, petmisest ja aususest, haridusest ja vabadusest ning inimese ja keskkonna vastastikmõjust. Meie ruumis lõpetas viimasena üks minu õpilastest ja loomulikult tekkis väike vestlus, et kuidas meeldis ja mis teema ja nii. Ja tema ütles, et valis asjade teema, sest siis sai ta kirjutada "Isa Goriot´st" ja "Toomas Nipernaadist". Ma nii heldisin :D Kusjuures teemad olid tõesti sellised, et sai kirjutada nii praegusest ühiskonnast kui ka klassikalisest kirjandusest. Just see, millest ma eelmise aasta teemade juures puudust tundsin.
Eksamivihikut lugedes mõtlesin selle peale, et igal aastal on olnud üks nii-öelda lihtne lugemistekst, mida valitakse kõige rohkem. Tundub, et ka sel aastal oli see olemas. Eks hilisem analüüs näitab, kas tunne ka tõele vastab :)
Reedest läheb siis hindamine lahti. Siis saab kindlasti hala jälle :)
Seekord oli teemadevalik kuidagi rohkem hingele :) Lugemistekstid olid loetavad, samas küsimused olid ikka kohati pähklid ka. Oli ilukirjandust (Rein Raud "Kivi"), publitsistikat (Kristjan Porti dopinguteema, kuigi tema tekst oli uskumatult raske lugeda. Kuulata mulle meeldib teda. Samas mõjus tema kohalolek eksamil sõbraliku viipena, sest ühes viimastest tundidest ühe abituurimiklassiga just kuulasime "Portaali"), populaarteadust (ma ei mäleta enam, kes too oli, aga rääkis sellest, et maailm läheneb uuele ... mingile asjale, mis muudab meie elukeskkonda täielikult) ja siis veel üks tekst, mida ma ei oskagi määratleda, aga jutt oli haridusest ja sellest, kuidas haridus muudab inimesed vabaks.
Kirjutamisteemad oli veelgi toredamad, ma tegelikult ei suutnudki ära otsustada, millise ma ise oleksin valinud. Teemad käsitlesid siis asjadest ja nende hindamisest, petmisest ja aususest, haridusest ja vabadusest ning inimese ja keskkonna vastastikmõjust. Meie ruumis lõpetas viimasena üks minu õpilastest ja loomulikult tekkis väike vestlus, et kuidas meeldis ja mis teema ja nii. Ja tema ütles, et valis asjade teema, sest siis sai ta kirjutada "Isa Goriot´st" ja "Toomas Nipernaadist". Ma nii heldisin :D Kusjuures teemad olid tõesti sellised, et sai kirjutada nii praegusest ühiskonnast kui ka klassikalisest kirjandusest. Just see, millest ma eelmise aasta teemade juures puudust tundsin.
Eksamivihikut lugedes mõtlesin selle peale, et igal aastal on olnud üks nii-öelda lihtne lugemistekst, mida valitakse kõige rohkem. Tundub, et ka sel aastal oli see olemas. Eks hilisem analüüs näitab, kas tunne ka tõele vastab :)
Reedest läheb siis hindamine lahti. Siis saab kindlasti hala jälle :)
Sunday, April 24, 2016
Arkaadia
Eilne õhtu möödus meil Vanemuises "Arkaadiat" vaadates.
"Arkaadia" on mu kuklas tiksunud juba peaaegu kakskümmend aastat. Sellest ajast, kui Tallinna Linnateater seda 97. aastal mängis ja peaaegu kõik suuremad teatriauhinnad endale sai. Mitte et ma seda tollal vaatamas oleksin käinud. Lihtsalt olin suur teatriteoreetik ja Linnateater pakkus mulle erilist huvi. Mul oli isegi too Linnateatri raamat, mis jutustas, kuidas sellest teatrist just selline teater sai. Ühesõnaga, ma olin väga positiivselt meelestatud. Lisapositiivsus tuli ka "Utoopiast", mis mulle samuti väga meeldis.
Aga eileõhtusest"Arkaadiast" siis. Tekst oli tihe-tihe. Mis oli väga lahe, sest haaras endasse ja fakt, et mõlemad vaatused kestsid üle pooleteise tunni, ei andnud ennast vaatamise ajal peaaegu üldse meelde. Sellise keskmise huvitavuse astmega tüki puhul on minu meelest maksimaalne mõnus istumise aeg tund ja viisteist minutit. See on sama aeg, mille jooksul õpilased koolis liigse pingutuseta suudavad kaasa mõelda. Sealt edasi on üldiselt kõik väsinud. Aga "Arkaadia" puhul oli laval räägitav nii põnev, et tähelepanu jätkus lõpuni. Kusjuures selleks, et teksti mõista, tuli kulutada lisaenergiat, sest näitlejate kõne lihtsalt ei kostnud saali. Karol Kuntsel eriti entusiastliku kirjandusteadlasena rääkis kogu aeg nii ... erutatult, et tema sõnadest oli raske aru saada. Samamoodi kõigist teistest, kes otse publikusse ei rääkinud. Tükk aega aruatasime, kas asi võib olla Vanemuise saalis. Aga pigem vist ikka mitte. Igatahes oleks mõistlik võimalusel võtta piletid esimestesse ridadesse, meil oli 11. rida ja mõned kohad läksid kaotsi.
"Arkaadia" tutvustused räägivad, et tegemist on omamoodi kriminaalse looga (saladuse lahendamine), mis toimub kaasajal, ja teisalt siis 19. sajandi alguses aset leidnud looga, kus 13-aastane tüdruk (vist) mõistab asjade olemust, aga seda kõike häirib pidev melu mõisas, kus inimesed on hädas oma armuasjadega ja aia ümberkujundamisega ja... Ehk siis tutvustuse järgi võib jääda mulje, et tegemist on üsna tegevusrohke asjaga. Tegelikult ei ole. Tegelikult inimesed istuvad ja räägivad. Aga kuna tekst on nii hea, on see kõik nii huvitav. Ma vaatamise ajal mõtlesin, et see lavastus meenutab mulle raamatut "Jeruusalemm". Sellega oli ka nii, et mulle meeldis seda lugeda. Juba esimestest lausetest sain aru, et see kirjutatud täpselt minule. Aga mis seal raamatus tegelikult toimus - mina ei tea. Tean ainult seda, et see haaras mind täielikult. Samamoodi siis ka "Arkaadiaga". Jah, praegu ma mäletan, et seal oli Fermat´ teoreem. Ja küsimus, miks Byron Inglismaalt lahkus. Aga ma tunnen juba ette, et varsti ma enam ei tea, millest konkreetselt oli juttu, jääb ainult hea ja helge tunne, millega ma ka eile teatrist lahkusin.
Nii et kokkuvõtlikult - mulle hullusti meeldis. Eks 19. sajandi meestemood ole minu meelest alati ääretult kütkestav olnud :D
Kavaleht oli taas väga põnev!
"Arkaadia" on mu kuklas tiksunud juba peaaegu kakskümmend aastat. Sellest ajast, kui Tallinna Linnateater seda 97. aastal mängis ja peaaegu kõik suuremad teatriauhinnad endale sai. Mitte et ma seda tollal vaatamas oleksin käinud. Lihtsalt olin suur teatriteoreetik ja Linnateater pakkus mulle erilist huvi. Mul oli isegi too Linnateatri raamat, mis jutustas, kuidas sellest teatrist just selline teater sai. Ühesõnaga, ma olin väga positiivselt meelestatud. Lisapositiivsus tuli ka "Utoopiast", mis mulle samuti väga meeldis.
Aga eileõhtusest"Arkaadiast" siis. Tekst oli tihe-tihe. Mis oli väga lahe, sest haaras endasse ja fakt, et mõlemad vaatused kestsid üle pooleteise tunni, ei andnud ennast vaatamise ajal peaaegu üldse meelde. Sellise keskmise huvitavuse astmega tüki puhul on minu meelest maksimaalne mõnus istumise aeg tund ja viisteist minutit. See on sama aeg, mille jooksul õpilased koolis liigse pingutuseta suudavad kaasa mõelda. Sealt edasi on üldiselt kõik väsinud. Aga "Arkaadia" puhul oli laval räägitav nii põnev, et tähelepanu jätkus lõpuni. Kusjuures selleks, et teksti mõista, tuli kulutada lisaenergiat, sest näitlejate kõne lihtsalt ei kostnud saali. Karol Kuntsel eriti entusiastliku kirjandusteadlasena rääkis kogu aeg nii ... erutatult, et tema sõnadest oli raske aru saada. Samamoodi kõigist teistest, kes otse publikusse ei rääkinud. Tükk aega aruatasime, kas asi võib olla Vanemuise saalis. Aga pigem vist ikka mitte. Igatahes oleks mõistlik võimalusel võtta piletid esimestesse ridadesse, meil oli 11. rida ja mõned kohad läksid kaotsi.
"Arkaadia" tutvustused räägivad, et tegemist on omamoodi kriminaalse looga (saladuse lahendamine), mis toimub kaasajal, ja teisalt siis 19. sajandi alguses aset leidnud looga, kus 13-aastane tüdruk (vist) mõistab asjade olemust, aga seda kõike häirib pidev melu mõisas, kus inimesed on hädas oma armuasjadega ja aia ümberkujundamisega ja... Ehk siis tutvustuse järgi võib jääda mulje, et tegemist on üsna tegevusrohke asjaga. Tegelikult ei ole. Tegelikult inimesed istuvad ja räägivad. Aga kuna tekst on nii hea, on see kõik nii huvitav. Ma vaatamise ajal mõtlesin, et see lavastus meenutab mulle raamatut "Jeruusalemm". Sellega oli ka nii, et mulle meeldis seda lugeda. Juba esimestest lausetest sain aru, et see kirjutatud täpselt minule. Aga mis seal raamatus tegelikult toimus - mina ei tea. Tean ainult seda, et see haaras mind täielikult. Samamoodi siis ka "Arkaadiaga". Jah, praegu ma mäletan, et seal oli Fermat´ teoreem. Ja küsimus, miks Byron Inglismaalt lahkus. Aga ma tunnen juba ette, et varsti ma enam ei tea, millest konkreetselt oli juttu, jääb ainult hea ja helge tunne, millega ma ka eile teatrist lahkusin.
Nii et kokkuvõtlikult - mulle hullusti meeldis. Eks 19. sajandi meestemood ole minu meelest alati ääretult kütkestav olnud :D
Kavaleht oli taas väga põnev!
Thursday, April 21, 2016
Esmaspäevased viis hetke
Kuigi ma ise väga palju ei kirjuta (jätkuvalt on tunne, et olen aastate jooksul juba kõikidest asjadest kirjutanud :D), loen jätkuvalt meelsasti kõiki teisi blogisid. Ja mida üllatust tabas mind täna kristallkuuli juures - kirjutagu ma oma päeva viiest hetkest. "Tellimus" oli seotud kooliga, aga hetkel ma seda ei tee, sest meil on vaheaeg. Iseenesest leiaks kindlasti ka tänasest tööpäevast mõne hetke (näiteks see hirmus hetk, kui koosolekul räägiti üle, et riigieksami komisjoni liige peab jälgima eksaminande ega tohi tegeleda kõrvaliste asjadega. Ses mõttes, et ma saan aru, et klaviatuuriklõbin, eriti lauaarvuti oma, tõesti segab. Ajalehekrabin ka. Aga et hindamist vajavaid töid ei tohi kaasa võtta... ajas mind juba ette paanikasse. Olin sunnitud küsima, mis tagajärjed sellel on, kui ma siiski hakkan eksamil töid hindama. Kas mind kõrvaldatakse eksamilt? Vallandatakse? Ma olen nõus mõlemaga riskima, sest aineõpetajana pole mul isegi pissitamisrõõmu. Direktor arvas, et ehk ikka ei kõrvaldata :D), aga ma kirjutan parem mõnest sellisest päevast, kui mul reaalselt on kohtumisi ka õpilastega. Seega järgmisel nädalal ehk.
Kirjutan hoopis esmaspäevast, kui me Ruudiga käisime Sännas. Läksime sinna juba pühapäeval ja ööbisime mõisa külaliskorteris. Juba see oli hästi tore, meie saabudes oli ahjus tuli, tuba ja köök oli värskelt koristatud, voodid mugavalt valmis seatud. Hästi mõnus tunne oli.
Esimene hetk
Kohe hommikul. Ärkasime natuke pärast kaheksat, mis tähendas, et kella kaheksast alanud meditatsioonile ma ei jõudnud, pikutasime koos Ruudiga ja rääkisime, kuidas magasime, mida unes nägime, mida päeval teha plaanime. Siis sõime oma kaasavõetud hõrgutavat hommikusööki ja sellele järgnes HETK - Ruudi hakkas kell üheksa hommikul kannelt harjutama. See oli nii tore. Kodus ei tule meil nii vara hommikul kunagi sellist tunnet, et mängiks kannelt. Sännas tuli :) Pärast harjutamist läks Ruudi õue rattaga sõitma, kuigi vihma sadas. Seda teeb ta kodus ka :D, aga siiski oli selles mõnus sännalik rahu tunne juures.
Teine hetk
Umbes kümne paiku, kui Ruudi suhteliselt märjana tuppa tagasi tuli ja mina oma juukseid kuivatasin (ei, ma ei käinud sõitmas, pesin hoopis juukseid), koputati meie uksele. Ukse taga oli Frida, kes kutsus mind ja Ruudit oma kooli südameringi. Juba eelmisel õhtul oli Ruudi uurinud, kas ta võiks osaleda koolitundides. Kadi ja Hendrikut arutasid seda asja ja lubasid, aga kuna too esmaspäevane päev oli koolis väga eriline päev, siis tavalisi tunde ei toimunud, oli ainult südamering, mis tähendab, et kõik ringisolijad jagavad seda, mis neil eelmisest päevast südamele jäi. Ja see ei ole koht, kus kõrvalt jälgida, vaid siiski osaleda ja ka ise jagada. Ruudi tundis, et ta pole võibolla selleks veel valmis ja nii me otsustasime, et ta ei lähe. Nüüd aga selline kutse. Ja loomulikult läksime. See ongi teine HETK. Tegelikult rääkimine oli juba ära olnud, meie saabudes istusime lihtsalt maas ringis ja laulsime. Hendrik ja Teodor mängisid kitarri, kõik laulsid. Hästi hea oli olla.
Kolmas hetk
Poole üheteistkümnest oli aeg hakata sõitma Rõuge poole. Meie Ruudiga ei teadnud, kuhu minna, seega istusime valmisolevalt autos, kuni tuli Hendrik ja ütles, et me liiguks selle auto järel, mis natuke aega tagasi ära sõitis. Eks me üritasime seda teha, aga reaalsus oli selline, et ka pärast tugevat kiiruseületamist me tuttavat autot ei näinud. Seega sõitsime silma järgi :D Õnneks oli sihtpunktiks kirik, mille kõrge torn kaugele paistis. Ruudiga on väga hea tundmatutes paikades sõita, tal on hämmastav ruumitaju ja silmad, mis märkavad kõike. Nii et leidsime kiriku, saime juhised ja siis sai alustada sellega, miks me tegelikult seekord Sänna sõitsime - laste ristimine. Ma ei oskagi öelda, milline koht selles kõiges just see HETK oli. Võibolla siis, kui me laulsime (mulle ausalt öeldes väga meeldib kirikus laulda), või hoopis siis, kui ma sain aru, et mul on ikka veel apostellik usutunnistus peas, kuigi ma pole seda viimased .... mmmm... kuus aastat lugenud. Siiski vist ikka see, kui ma ütlesin kõva häälega välja oma ristilapse nime.
Neljas hetk
Pärast pidulikku kirikutseremooniat toimus mõisas suur rõõmupidu, kus oli palju-palju inimesi (kolme lapse peale oli 14 ristivanemat) ja puhas vegansöök. Kaasa arvatud veganlasanje, sest Sänna lapsed polnud kunagi lasanjet söönud :) Pärast sööki anti üle ristimistunnistused. Lastele ja vanematele. Mina Rafaeli emana sain oma meelespea kiiresti kätte. Ja siis tuli HETK. Tunnistused said endale Teodori vanemad. Ja suur oli nii minu kui ka teiste üllatus, kui mina jälle tunnistuse sain :D Nii et eneselegi ootamatult sain endale korraga kaks poega juurde :) Muidugi ei ole mul selle vastu mitte midagi, ainult rõõm.
Viies hetk,
Pidu jätkus koolilaste trikišõuga, mis on jätkuvalt uskumatu. (Ostke endale žongleerimispallid, need on nii meditatiivselt stressi maandavad.) Ja siis hakkasime meie Ruudiga oma asju kokku paneme, et koju tagasi hakata sõitma. Kui Kadi aru sai, et me siiski samal päeval ära läheme, muutus ta silmnähtavalt kurvaks. Ja rääkis asjadest, millest me väga-väga kaua aega ei ole rääkinud. Millest võibolla rohkem ei peakski rääkima. Aga oli hästi ilus HETK.
Selline see meie Sänna viis hetke oli.
Nüüd siis see osa, et kellele teatepulgad edasi anda. Ühe annan kindlasti krsi´ile, teise mõtlesin sokutada indigoaalasele ja kolmanda annaksin hea meelega koolmeisterdajale, aga tema puhul ei oska ma aimata ka, kas ta ka teada saab, et talle on teatepulk antud. Lisaks pole ta nii pikka aega kirjutanud. Aga äkki läheb õnneks :)
Kirjutan hoopis esmaspäevast, kui me Ruudiga käisime Sännas. Läksime sinna juba pühapäeval ja ööbisime mõisa külaliskorteris. Juba see oli hästi tore, meie saabudes oli ahjus tuli, tuba ja köök oli värskelt koristatud, voodid mugavalt valmis seatud. Hästi mõnus tunne oli.
Esimene hetk
Kohe hommikul. Ärkasime natuke pärast kaheksat, mis tähendas, et kella kaheksast alanud meditatsioonile ma ei jõudnud, pikutasime koos Ruudiga ja rääkisime, kuidas magasime, mida unes nägime, mida päeval teha plaanime. Siis sõime oma kaasavõetud hõrgutavat hommikusööki ja sellele järgnes HETK - Ruudi hakkas kell üheksa hommikul kannelt harjutama. See oli nii tore. Kodus ei tule meil nii vara hommikul kunagi sellist tunnet, et mängiks kannelt. Sännas tuli :) Pärast harjutamist läks Ruudi õue rattaga sõitma, kuigi vihma sadas. Seda teeb ta kodus ka :D, aga siiski oli selles mõnus sännalik rahu tunne juures.
Teine hetk
Umbes kümne paiku, kui Ruudi suhteliselt märjana tuppa tagasi tuli ja mina oma juukseid kuivatasin (ei, ma ei käinud sõitmas, pesin hoopis juukseid), koputati meie uksele. Ukse taga oli Frida, kes kutsus mind ja Ruudit oma kooli südameringi. Juba eelmisel õhtul oli Ruudi uurinud, kas ta võiks osaleda koolitundides. Kadi ja Hendrikut arutasid seda asja ja lubasid, aga kuna too esmaspäevane päev oli koolis väga eriline päev, siis tavalisi tunde ei toimunud, oli ainult südamering, mis tähendab, et kõik ringisolijad jagavad seda, mis neil eelmisest päevast südamele jäi. Ja see ei ole koht, kus kõrvalt jälgida, vaid siiski osaleda ja ka ise jagada. Ruudi tundis, et ta pole võibolla selleks veel valmis ja nii me otsustasime, et ta ei lähe. Nüüd aga selline kutse. Ja loomulikult läksime. See ongi teine HETK. Tegelikult rääkimine oli juba ära olnud, meie saabudes istusime lihtsalt maas ringis ja laulsime. Hendrik ja Teodor mängisid kitarri, kõik laulsid. Hästi hea oli olla.
Kolmas hetk
Poole üheteistkümnest oli aeg hakata sõitma Rõuge poole. Meie Ruudiga ei teadnud, kuhu minna, seega istusime valmisolevalt autos, kuni tuli Hendrik ja ütles, et me liiguks selle auto järel, mis natuke aega tagasi ära sõitis. Eks me üritasime seda teha, aga reaalsus oli selline, et ka pärast tugevat kiiruseületamist me tuttavat autot ei näinud. Seega sõitsime silma järgi :D Õnneks oli sihtpunktiks kirik, mille kõrge torn kaugele paistis. Ruudiga on väga hea tundmatutes paikades sõita, tal on hämmastav ruumitaju ja silmad, mis märkavad kõike. Nii et leidsime kiriku, saime juhised ja siis sai alustada sellega, miks me tegelikult seekord Sänna sõitsime - laste ristimine. Ma ei oskagi öelda, milline koht selles kõiges just see HETK oli. Võibolla siis, kui me laulsime (mulle ausalt öeldes väga meeldib kirikus laulda), või hoopis siis, kui ma sain aru, et mul on ikka veel apostellik usutunnistus peas, kuigi ma pole seda viimased .... mmmm... kuus aastat lugenud. Siiski vist ikka see, kui ma ütlesin kõva häälega välja oma ristilapse nime.
Neljas hetk
Pärast pidulikku kirikutseremooniat toimus mõisas suur rõõmupidu, kus oli palju-palju inimesi (kolme lapse peale oli 14 ristivanemat) ja puhas vegansöök. Kaasa arvatud veganlasanje, sest Sänna lapsed polnud kunagi lasanjet söönud :) Pärast sööki anti üle ristimistunnistused. Lastele ja vanematele. Mina Rafaeli emana sain oma meelespea kiiresti kätte. Ja siis tuli HETK. Tunnistused said endale Teodori vanemad. Ja suur oli nii minu kui ka teiste üllatus, kui mina jälle tunnistuse sain :D Nii et eneselegi ootamatult sain endale korraga kaks poega juurde :) Muidugi ei ole mul selle vastu mitte midagi, ainult rõõm.
Viies hetk,
Pidu jätkus koolilaste trikišõuga, mis on jätkuvalt uskumatu. (Ostke endale žongleerimispallid, need on nii meditatiivselt stressi maandavad.) Ja siis hakkasime meie Ruudiga oma asju kokku paneme, et koju tagasi hakata sõitma. Kui Kadi aru sai, et me siiski samal päeval ära läheme, muutus ta silmnähtavalt kurvaks. Ja rääkis asjadest, millest me väga-väga kaua aega ei ole rääkinud. Millest võibolla rohkem ei peakski rääkima. Aga oli hästi ilus HETK.
Selline see meie Sänna viis hetke oli.
Nüüd siis see osa, et kellele teatepulgad edasi anda. Ühe annan kindlasti krsi´ile, teise mõtlesin sokutada indigoaalasele ja kolmanda annaksin hea meelega koolmeisterdajale, aga tema puhul ei oska ma aimata ka, kas ta ka teada saab, et talle on teatepulk antud. Lisaks pole ta nii pikka aega kirjutanud. Aga äkki läheb õnneks :)
Thursday, April 14, 2016
Uudiseid Leiutajate Külakoolist
Ma olen Leiutajate Külakoolist varem ka rääkinud ja oma poolehoiud nende suhtes üles näidanud. Nii ka seekord, sest nende viimane projekt (või kuidas iganes seda nimetama peaks) on lihtsalt üli äge.
Nad nimelt avasid oma veebipoe, kust on võimalik osta erinevat tsirkusekraami. Leht ise on SIIN, valik on päris mitmekesine. Aga põhiline, miks mulle see pood nii väga meeldib, pole see, et varem Eestist selliseid põnevaid asju nii laias valikus saada ei olnud. Minu meelest on taas kord äge vaadata, kuidas lapsed õpivad oma unistuste kaudu.
Taust on selles, et lastel tekkis huvi tsirkusetrikkide vastu. Ja juba õige pea tundsid nad, et Eestis pakutavast jääb väheks. Seepeale sõitsid nad Inglismaale, et kohtuda võimalike koostööpartneritega, kelle kaudu hakata taolist kraami Eestisse tooma. Need lapsed on vanuses 7-12 :D Sellest reisist on tore video, poe kodulehel olemas, aga ka siit saab vaadata. Päris omaette nii noored inimesed välismaal käia ei saa, kuigi keelega said nad hästi hakkama. Eks kuuajane India-kogemus toetas keeleoskust. Ja kogu see poe käivitamise protsess toetas nagunii kõiki õppeaineid, eriti kui arvestada, et suurem osa lastest on alles esimeses kooliastmes.
Ja kui nüüd päris trikkidest rääkida, siis on üsna muljet avaldav, kui suure pühendumisega koolilapsed ise harjutavad. Teodor, kes on kõige suurem trikimeister, harjutab iga päev mitu tundi. Ja eks ta oskab päris ägedaid asju ka teha :D Vaadake ise.
Lisaks trikkidele saab selliseid videoid tehes muidugi ka natuke oma kirjutamisoskust treenida.
Sellised lood siis alternatiivse hariduse poolelt :)
Nad nimelt avasid oma veebipoe, kust on võimalik osta erinevat tsirkusekraami. Leht ise on SIIN, valik on päris mitmekesine. Aga põhiline, miks mulle see pood nii väga meeldib, pole see, et varem Eestist selliseid põnevaid asju nii laias valikus saada ei olnud. Minu meelest on taas kord äge vaadata, kuidas lapsed õpivad oma unistuste kaudu.
Taust on selles, et lastel tekkis huvi tsirkusetrikkide vastu. Ja juba õige pea tundsid nad, et Eestis pakutavast jääb väheks. Seepeale sõitsid nad Inglismaale, et kohtuda võimalike koostööpartneritega, kelle kaudu hakata taolist kraami Eestisse tooma. Need lapsed on vanuses 7-12 :D Sellest reisist on tore video, poe kodulehel olemas, aga ka siit saab vaadata. Päris omaette nii noored inimesed välismaal käia ei saa, kuigi keelega said nad hästi hakkama. Eks kuuajane India-kogemus toetas keeleoskust. Ja kogu see poe käivitamise protsess toetas nagunii kõiki õppeaineid, eriti kui arvestada, et suurem osa lastest on alles esimeses kooliastmes.
Ja kui nüüd päris trikkidest rääkida, siis on üsna muljet avaldav, kui suure pühendumisega koolilapsed ise harjutavad. Teodor, kes on kõige suurem trikimeister, harjutab iga päev mitu tundi. Ja eks ta oskab päris ägedaid asju ka teha :D Vaadake ise.
Lisaks trikkidele saab selliseid videoid tehes muidugi ka natuke oma kirjutamisoskust treenida.
Sellised lood siis alternatiivse hariduse poolelt :)
Wednesday, April 6, 2016
Klassiõhtutest nostalgiaga
Noorhärra käis oma klassiõhtul ära. Oli suhteliselt rahul. Mingit ülimat vaimustust polnud, seda ma ei lootnudki, aga üldiselt oli tore olnud. Minu meelest oli ta lihtsalt natuke pettunud, et klassiõhtu tähendab seda, et pärast tunde mängitakse ja süüakse koos. Ma isegi ei tea, mida ta oma peas ette kujutas.
Mis mulle aga hullusti meeldis, oli see, et ka nemad mängisid "Pikka nina". Mul läks tuju kohe heaks, kui meenus, kuidas me ise fanaatiliselt sedasama kõikidel klassiõhtutel, sünnipäevadel ja muidu koosviibimistel mängisime. Kusjuures vanuse lisandudes sai mäng ka lisaleveli. Kui valik osutus valeks, tuli sellele valele valikule suud anda. Musi noh. Seda varianti me klassiõhtutel ei mänginud :D
Teine mäng, mida omal ajal lõpmatuseni mängiti, oli "Silma pilgutamine". See on kusjuures mäng, mille käigus ma esimest korda tunnetasin ... tõrjumist. Ma ei oskagi sellele nime anda. Ühesõnaga, mängu mõte on ju selles, et kutsud silmapilgutusega endale uue kaaslase. Ja seda mängu mängides märkasin esimest korda, et mitte kõigile ei tehta silma. Ma ise olin nii umbes seitsmenda klassini särav päike ega mõelnudki eriti sellele, et võibolla kellelgi pole nii palju sõpru. Aga ükskord kutsusin endale paariliseks ühe klassivenna, kes oli tark ja kindlasti tore ka, aga mitte selline seltskonna hing. Ja too mäng oli kohutavalt igav, sest mitte keegi ei meelitanud minu paarilist minu juurest ära. Siiani on mul meeles veel see sõnadesse mitte valatav kurbus.
Millalgi 5. või 6. klassis oli meil praktikant, kes õpetas järgmise tõelise hittmängu - "Sülle istumine". Mõte oli selles, et kõik istuvad ringis, ühel seotakse silmad kinni, teda keerutatakse kohapeal, siis vahetavad ülejäänud koha, kinniseotud silmadega isend peab kõndima kellegi juurde, istuma talle sülle ja kobamise teel aru saama, kelle sülle ta istus. Seda mängu sai ikka tunde mängitud. Eriti sünnipäevadel.
Klassiõhtutel oli alati ka viktoriin, mille õpilased kokku panid. Viiendas ja kuuendas oli ka playback. Ja siis loomulikult tants. Kusjuures poisid palusid tantsima. Selline paaristants läks üle kuskil seitsmendas klassis ja rohkem oma elus ma tegelikult polegi käinud sellistel pidudel, kus iga tantsu järel palutakse endale uus partner. Isegi meie praegustel kooli jõuluballidel on pigem nii, et paarikesed tantsivad ja siis mõni klassivend tantsitab klassiõdesid (ja õpetajaid), aga neid on ikka vähe. Meie tõeliseks lemmiktantsubändiks oli tol ajal L´dorado. Minu esimene folk lõppes L`doradoga ja see oli ka esimene kord, kui ma hommikuni tantsisin.
Oh, olid ajad :D
Mis mulle aga hullusti meeldis, oli see, et ka nemad mängisid "Pikka nina". Mul läks tuju kohe heaks, kui meenus, kuidas me ise fanaatiliselt sedasama kõikidel klassiõhtutel, sünnipäevadel ja muidu koosviibimistel mängisime. Kusjuures vanuse lisandudes sai mäng ka lisaleveli. Kui valik osutus valeks, tuli sellele valele valikule suud anda. Musi noh. Seda varianti me klassiõhtutel ei mänginud :D
Teine mäng, mida omal ajal lõpmatuseni mängiti, oli "Silma pilgutamine". See on kusjuures mäng, mille käigus ma esimest korda tunnetasin ... tõrjumist. Ma ei oskagi sellele nime anda. Ühesõnaga, mängu mõte on ju selles, et kutsud silmapilgutusega endale uue kaaslase. Ja seda mängu mängides märkasin esimest korda, et mitte kõigile ei tehta silma. Ma ise olin nii umbes seitsmenda klassini särav päike ega mõelnudki eriti sellele, et võibolla kellelgi pole nii palju sõpru. Aga ükskord kutsusin endale paariliseks ühe klassivenna, kes oli tark ja kindlasti tore ka, aga mitte selline seltskonna hing. Ja too mäng oli kohutavalt igav, sest mitte keegi ei meelitanud minu paarilist minu juurest ära. Siiani on mul meeles veel see sõnadesse mitte valatav kurbus.
Millalgi 5. või 6. klassis oli meil praktikant, kes õpetas järgmise tõelise hittmängu - "Sülle istumine". Mõte oli selles, et kõik istuvad ringis, ühel seotakse silmad kinni, teda keerutatakse kohapeal, siis vahetavad ülejäänud koha, kinniseotud silmadega isend peab kõndima kellegi juurde, istuma talle sülle ja kobamise teel aru saama, kelle sülle ta istus. Seda mängu sai ikka tunde mängitud. Eriti sünnipäevadel.
Klassiõhtutel oli alati ka viktoriin, mille õpilased kokku panid. Viiendas ja kuuendas oli ka playback. Ja siis loomulikult tants. Kusjuures poisid palusid tantsima. Selline paaristants läks üle kuskil seitsmendas klassis ja rohkem oma elus ma tegelikult polegi käinud sellistel pidudel, kus iga tantsu järel palutakse endale uus partner. Isegi meie praegustel kooli jõuluballidel on pigem nii, et paarikesed tantsivad ja siis mõni klassivend tantsitab klassiõdesid (ja õpetajaid), aga neid on ikka vähe. Meie tõeliseks lemmiktantsubändiks oli tol ajal L´dorado. Minu esimene folk lõppes L`doradoga ja see oli ka esimene kord, kui ma hommikuni tantsisin.
Oh, olid ajad :D
Tuesday, April 5, 2016
Kevad või miski
Me käisime mingi aeg Ruudiga kinos "Zootroopolist" vaatamas. Väga äge film on :) Eks ta natuke ninnu-nännuks ning puust-ja-punaseks kohati ära läheb, aga põhiline - ka Jänesest võib saada politseinik - on vahva. Mis mulle veel hullult meeldis selle filmi juures. Tegelased on loomad, nende käitumine ja kehaline hoiak on aga täpselt nagu inimestel. Muidu kipuvad loomamultikad ikka loomamultikateks jääma, aga siin oli mulje pigem selline, et inimesed on endale loomamaskid pähe tõmmanud. Igatahes on filmis päris laias plaanis diskrimineerimisteemad ära näidatud, nii et pärast filmi on, millest lapsega rääkida. Mitte nagu pärast "Minionse". See vist on kõige tobedam multikas, mida ma vaatamas olen käinud.
Muidu olen tänase hommikupooliku pühendanud koolilehe artiklite lugemisele. Ja mõelnud, et noored on ikka paganama ägedad. Mõtlevad, teevad, käivad, kirjutavad. No kas või mu enda prl Vaprake - kohtumine Eiki Nestoriga, et arutada, kuidas hindamist koolis õppimissõbralikumaks muuta. Või minu enda klassi tüdruk, kes käis kirurgi varjutamas ja ei minestanudki kordagi ära. Või siis need õpilased, kes kooli kõrvalt tööd teevad. Noored ongi ägedad. Mis sellest, et nad raamatuid ei loe. Ja et mina pidin nende tekstidesse komad juurde panema. Suure pildi kõrval on see täiesti köömes.
Mu isiklikul lapsel on homme esimest korda klassiõhtu. Kella kahest neljani. Selga tuleb panna muinsajututegelase kostüüm. See viimane oli Ruudi jaoks üsna häiriv, sest ta leidis, et teema on titekas ja mingi prints ta küll olla ei tahaks. Lõpuks leidsime, et ta võib minna tänapäevase muinasjutukangelase Harry Potterina. Vähemalt läheb.
Mul endal tulevad täna norrakad ja sakslased nädalaks. Õnneks küll mitte mu enda juurde :D Igasuguseid töötubasid sajab igatahes uksest ja aknast. Läheme isegi kurikuulsasse Kõpu mõisa pastakoolitusele (mäletate veel seda lausa üleriigilist lugu, kuidas üks väike omavalitsus täies koosseisus Itaalisse pastakoolitusele läks? Noh, nüüd jagavad nad oma teadmisi teistega ka). Muidu oleks kõik väga chill, kui ma samal ajal ei peaks JÄLLE kirjandeid hindama. Aga kuskile lükata neid ka enam polnud. Tõmmata ka ei saanud :D
Et siis nii ongi. Kevad või miski.
Muidu olen tänase hommikupooliku pühendanud koolilehe artiklite lugemisele. Ja mõelnud, et noored on ikka paganama ägedad. Mõtlevad, teevad, käivad, kirjutavad. No kas või mu enda prl Vaprake - kohtumine Eiki Nestoriga, et arutada, kuidas hindamist koolis õppimissõbralikumaks muuta. Või minu enda klassi tüdruk, kes käis kirurgi varjutamas ja ei minestanudki kordagi ära. Või siis need õpilased, kes kooli kõrvalt tööd teevad. Noored ongi ägedad. Mis sellest, et nad raamatuid ei loe. Ja et mina pidin nende tekstidesse komad juurde panema. Suure pildi kõrval on see täiesti köömes.
Mu isiklikul lapsel on homme esimest korda klassiõhtu. Kella kahest neljani. Selga tuleb panna muinsajututegelase kostüüm. See viimane oli Ruudi jaoks üsna häiriv, sest ta leidis, et teema on titekas ja mingi prints ta küll olla ei tahaks. Lõpuks leidsime, et ta võib minna tänapäevase muinasjutukangelase Harry Potterina. Vähemalt läheb.
Mul endal tulevad täna norrakad ja sakslased nädalaks. Õnneks küll mitte mu enda juurde :D Igasuguseid töötubasid sajab igatahes uksest ja aknast. Läheme isegi kurikuulsasse Kõpu mõisa pastakoolitusele (mäletate veel seda lausa üleriigilist lugu, kuidas üks väike omavalitsus täies koosseisus Itaalisse pastakoolitusele läks? Noh, nüüd jagavad nad oma teadmisi teistega ka). Muidu oleks kõik väga chill, kui ma samal ajal ei peaks JÄLLE kirjandeid hindama. Aga kuskile lükata neid ka enam polnud. Tõmmata ka ei saanud :D
Et siis nii ongi. Kevad või miski.