Kui aus olla, ajas tänane teema mind itsitama :)
Mõtlesin natuke ja leidsin, et öösel väljas olemine seostub sel aastal kõige rohkem minipuhkustega. Mõned korrad sai sel aastal ka käidud. Sellega seoses tuli mul meelde, et järgmiseks nädalaks peaks ka midagi ära broneerima. Siiani pole saanud seda teha, sest hr H on keeldunud arutamast asja, sest tal polevat mälumahtu selliste operatsioonide tegemiseks. Ilmselt saab sihtkohaks mõni kinoga linn, sest noh.. pole tükk aega käinud. Vahel ma mõtlen, kas me käiksime tihedamalt kinos filme vaatamas, kui me elaksime linnas, kus see võimalus olemas oleks. Võimalik. Aga samas meeldib mulle ka see variant, et meie kinokülastused on alati väga pidulikud :)
Aga jah, selle aasta minipuhkused on olnud väga olulised, sest on olnud perioode, mil see on olnudki minu ja hr H ainus võimalus kohtuda. Ja seda rohkem on nad meid õnnelikuks teinud :)
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Minna kinno - tundub keeruline väljakutse. Ma ei kujuta üldse ette, mida inimesed kinos vaatamisväärset leiavad, eriti paarikaupa minnes. "Musta Alpinisti"? Sest no ei lähe ju normaalne inimene kaasaga kinno mingit inimeste suurejooneliselt tapmise filmi vaatama ja muud seal pmst ei jookse ju?
ReplyDeleteMa läheks "Musta Alpinisti" vaatama küll, aga härra pole nõus :D Kusjuures ma tegelikult ei tea üldse, mida praegu kinos näidatakse, a midagi ehk ikka?
DeleteMa mingi sagedusega sirvin kinode repertuaari läbi, "no ehk midagi ikka näidatakse" üldiselt ei kehti. "Alpinisti" kiidetakse, ju siis võib vaadata.
ReplyDelete