Kujundav hindamine

Ma olen loomu poolest kujundava hindamise sõber, sest number kui selline üksi näitab soorituse tase minu meelest siiski ainult mõnel üksikul juhul. Praegu jäin mõtlema, millisel juhul. Mingisugune test näiteks, kus peab teadma, mis aastal mingi sündmus toimus. Või sõnadetöös näiteks ka. Siis on selge - kas on pähe õpitud või ei ole. Mõningad asjad siiski tuleb pähe õppida. Kuigi võõrkeeles on sõnade õppimisega ka jama, seda näen ma ise võõrsõnade juures. Põhimõtteliselt võib ju inimene meeles pidada, milline on võõrsõna omakeelne vaste, aga lausesse ei pruugi see siiski sobituda. Aga õigekirjatestide puhul (isegi kui need on ühe teema lõikes, nt kirjavahemärgid) ei pruugi enam hinne nii palju öelda. Kui just pole tegemist veatu tööga, siis on selge, et õpilane valdab teemat. Kõik teised hinded näitavad, et mingit asja ta oskab, midagi jällegi ei oska, aga mida täpsemalt, seda ei tea. Suuremad ja õpihimulisemad tegelased tulevad ja küsivad, valdav enamus on rahul, kui sai positiivse hinde kätte ja ongi kõik. Panna õpilasi oma (positiivsele hindele sooriatud) töid analüüsima on paras piin.

Lühemalt öeldes - ma olen väga rahul, et Eestis on algklassides suuremalt jaolt mindud üle kujundavale hindamisele, mille käigus antakse lapsele teada, mis läheb tal hästi ja mis vajab veel harjutamist. Üldiselt on Ruudil olnud tõesti kenad kommentaarid Stuudiumis, nt viimati oli iseseisva töö kommentaar selline: "Sooritasid iseseisvalt töö nr 3. Oskad eristada sirgjoont ja kõverjoont, joonestada sirglõiku. Saad aru tööjuhenditest. Oskad liita vigadeta 10 piires. Pööra tähelepanu arvude kirjutamisele, teed arve 2 ja 6 tagurpidi."  

Sellisest kommentaarist saan mina emana palju informatsiooni (Ruudi mõistab loetut, arvutab ilusasti, teab, kuidas kasutada joonlauda, ja saan talle sõnad peale lugeda, et ta oleks kirjutamise ajal tähelepanelikum, et numbrid õigesti välja tuleksid. Kusjuures, ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et keegi kirjutab number KAHTE tagurpidi :D). Tavalise hinde puhul oleks töö olnud arvatavasti neli, aga sellest neljast ei oleks ma üldse saanud kätte positiivsust, et mu laps sisuliselt valdab teemat, aga keskendumisega on probleeme (sest ma tean ka seda, et tegelikult ta oskab numbreid kirjutada, lihtsalt töö ajal läks sassi).

Nii et jätkuvalt olen ma kujundava hindamisega rahul. Mis mind aga kirjutama ajendas (sest hea asja jagamine ei ole ju piisav põhjus postituseks :D) on see, millele ma kunagi juba viitasin ka. Nimelt kiitused Stuudiumis, mille tagapõhja Ruudi ei tea. Alguses ma mõtlesin, et ta ongi selline tuutu. Tähendab, seda arvan ma tegelikult siiani. Tal on probleeme keskendumisega, ei pane tähele (nt reedel oli ta koolis ilma vahetusjalanõudeta, sest ta ei pannud tähele, et sandaalid olid kotis), vahel ei kuule. Ma arvan, et selline keskmine esimese klassi poiss. Ja et võibolla ta siis ei pane tähele, kui ta teeb tunnis miskit, mis õpetaja arvates väärib kiitust, sest enda meelest ei pinguta ta üldse (see on see arusaaam - kiitust väärib see, mille nimel ma olen pingutanud). 

Nüüd aga on olnud paar hinnangut Stuudiumis, mis on ka minus küsitavusi tekitanud. Näiteks kehalises oli neil joonejooks. Ruudi rääkis sellest ka ja talle väga meeldisid joonejooksu tunnid (põnevad olevat), aga jutu sees mainis ka seda, et tal ei tule see tegelikult hästi välja, sest ta ei jää õigel ajal pidama ja siis jookseb joonest mööda ja kaotab ajaga. Et ta teeb seda aeglasemalt kui teised. Hinnang Stuudiumis oli aga selline, et "oled väga kiire ja täpne!" Ruudi vaatas mind selle hinnangu peale segaduses oleva näoga. Tõesti, oma paarilisega olevat ta viiki jooksnud, aga teised jooksid ikkagi kiiremini. Muidugi ma ei tea, kas teised jooksid siis kiiremini, võibolla Ruudi ületas end tol hinnangute päeval tõeliselt ja nende paar jooksis tõepoolest vabariigi tasemel, aga natuke jäi selline mulje, et tegelikult said kõik täpselt samasuguse hinnangu. Kindlasti oleks Ruudi jaoks olnud suurem kiitus näiteks see "Kiitus! Võrreldes harjutustunniga olid palju täpsem ja kiirem!" Seda oleks ta uskunud ja see oleks talle andnud motivatsiooni  :) 

Teine lugu oli emakeelega. Esimest korda oli neil vaja luuletus pähe õppida. Või noh, üks salm luuletusest, lapsed olid klassis gruppideks jaotatud, nii et grupi peale tuli luuletus kokku. Kodus harjutas kenasti ja läks kooli. Õhtul rääkisime koolipäevast ja muidugi ka luuletusest. Loomulikult ei saanud kõik lapsed klassi ees luuletust lugeda, neid on ikkagi 26. Nõnda juhtuski, et Ruudi grupist, kes tegi proovi klassist väljas, sai "ettelugemisele" üks tüdruk, ülejäänud õpetaja kuuldes (Ruudi sõnul) lugeda ei saanud. Aga Stuudiumis oli ikkagi kiitus ilmeka esituse eest. Ma ei saa muidugi väita, et Ruudi ei pannud tähele, et õpetaja teda kuulas, aga tema jaoks ei tähendanud see hinnang mitte midagi. 

Et siis kokkuvõttes olen ma jätkuvalt kujundava hindamise pooldajate leeris, vahel lihtsalt mõtisklen.