Süsteem on tööle hakanud

Blogidesse ilmunud esimese veerandi lõppemise postitused andsid ka mulle inspiratsiooni kirjutada. Kuidagi üldse ei ole viimasel ajal muidu seda õiget mälestustesse raiumise tunnet tulnud. Aga noh, Ebapärlikarp kirjutas nii kenasti struktureeritult, et mul korraks tekkis silme ette pilt enda postitusest :D

Jättes kõrvale kõik selle, millest ma juba kirjutanud olen, on minu meelest meie koolialgus päris kenasti läinud. (Korraks nautisin seda tunnet, kuidas seda kõike kõrvale jätta :D) Ses mõttes et süsteemid hakkasid suhteliselt hästi tööle. Kuna ma olen juba kolm aastat tööl rääkinud, et mul on selline haigus, et ma ei suuda hommikuti entusiastlik olla, ei sunnita mind üldjuhul kella kaheksast tööl olema, mille üle ma olen surmani tänulik. See annab meie hommikutele palju mõnusama hinguse. Ruudi ärkab alati oma äratuse peale ja toimetab oma toimetused ära. Umbes selleks ajaks ajan ka mina oma väsinud keha voodist välja ja tuletan talle meelde, et tegelikult pole hommik mõeldud mitte ainult selleks, et kilpkonnasid telekast vaadata, vaid ikka selleks, et süüa. Septembri alguses olin ma nii kõva ema, et tegin hommikuti ikka munasaiu ja omletti, aga enam pole palutud. Kooliminekuga on nii, et ma astun koos Ruudiga uksest välja, saadan teda umbes 20 meetrit ja tulen koju tagasi. Väike virgutusvõimlemine siis.

Pärast kooli tuterdab ta koju (meil on reegel, et koolikoti peab koju ära tooma), siis on vaba aeg. Kolm korda nädalas on õhtupoolikul trenn, kaks korda muusikakool. Sinna ja tänna viin ja toon teda üldjuhul mina, välja arvatud üks kord nädalas muusikakool, sest see sindrinahk algab juba kell kaks ja kuna ma hommikuti ei suuda tööd teha, pean ma seda tegema õhtupoolikul.

Koduse õppimise osas ma mingit omavastutust kohanud pole. Ikka olen mina see, kes küsib, kas midagi teha ka jäi. Ja siis mõnikord selgub, et tõepoolest on vaja vihikusse sõnu kirjutada või töövihikust midagi teha. Selle on ta küll selgeks saanud, et kui jutt juba koduste tööde peale läheb, siis on lihtsam kohe ära teha, mitte mingeid arutelusid algatada. Vahel kipub kiirustama, aga selle on ka selgeks saanud, et kui ei ole korralikult tehtud, tuleb uuesti teha. See aga võtab veel rohkem aega, nii et mõistlik on kohe keskenduda.

Raha kulub 30 eurot kuus (spordi- ja muusikakool), ühe korra oli vaja teatriraha. Ja ükskord oli koolis laat, kuhu ka raha kaasa sai.

Stuudiumil hoian igapäevaselt silma peal, käin seal ju nagunii mitu korda päevas, seega viskan ka Ruudi kontole silma peale. Noh, sealt leiab igasugu asju. Näiteks ükskord oli kirjas, et kehalise kasvatuse riided puudusid, kuigi ma teadsin surmkindlalt, et need said kaasa. Ruudi ütles, et ta ei leidnud oma asju garderoobist üles. Mina ei tea, mis seal siis juhtus, õhtupoolikul, kui koolist koos läbi käisime, olid riided igatahes kenasti nagis. Üldiselt on Stuudiumis positiivsed asjad, isegi tookord kui ta eesti keele töövihiku maha unustas, oli märge, et töövihik puudub, aga oli tubli abiõpetaja. Iseenesest õppimisega läheb okeilt. Peale selle laua ümberlükkamise rohkem märkusi pole olnud. Ja ta ise väidab, et tunnis enam kõva häälega vastuseid vahele ei hõika.  

Nii ongi siis. Et süsteemid nagu töötaksid. Kui nüüd sisu ka tööle saaks. Mingi poistevaheline müdistamine käib ikka. Just täna ütlesin Ruudile, et ta võiks rohkem tüdrukutega suhelda, siis ei oleks nii palju maadlemist. Ruudi vaatas mind nagu pooletoobist ja jagas infot, et tüdrukud maadlevat vaat et rohkemgi kui poisid. Eluõied, mis muud.