Kauri mainitud rattasõidule me siiski minema ei hakanud, lamasime niisama diivanil, aga tänasel Vaiko Epliku kontserdil olime kohal nagu korralikud hipsterid ikka. Esimese laulu lõpus leidsime prl Lumivalgekesega, et heli on ikkagi liiga vali, ja tõmbasime sektorisse. Sinna kostis kenasti ja meie saime ka juttu vesta.
Pärast korraldas hr H meile jalutuskäigu kodulinnas, mille käigus nägime kodulinna vanimat maja, tervet hulka maju, kus hr H oma tormilise nooruse ajal elanud on (ja mis eranditult olid äärmiselt külmad kohad :D), maja, kus hr H käis lasteaias ja üht parimat juugendi näidet meie linnas. Lisaks kõndisime ka mööda üht endist tänavat, mida enam pole, sest vesi uhtus selle minema, ja uurisime põhjalikult üle metamodernistliku uusehitise. Ausalt öeldes polnud ma minemauhutud tänaval varem käinudki, nii et igati asjalik jalutuskäik oli.
Pärast koduõuegrilli läksime ka Eesti parima burgeriputka toodangut maitsma. Kui aeg jõudis meie burgeriteni, kustusid tuled :D Burgeritele ette nähtud aeg oli lihtsalt otsa saanud :D Õnneks saime mobiilidega valgust näidata, nii et saime oma luksuslikud õhtusöögid siiski kätte. Õigel ajal ei saanud kohale minna, sest burgeri kõrvale esines artist, keda me olime nõus ainult kaugelt kuulama.
Arvestades seda, et hommikul jõudsin 15 abituriendi tööd ära hinnata, oli eriti asjalik päev.
***
Ma tegelikult adun küll, et praegu on mu blogi igas mõttes lame ja isegi mõttetu. Sest noh burgerid ja jalutuskäik kodulinnas :D Oleks siis piltegi :D Aga see, millest ajaloo tarbeks rääkida võiks (Ruudi esimesed koolinädalad), pole nagu päris see, millest kirjutada tahaks. Ses mõttes, et siis ma peaks kirjutama umbes selliseid lugusid, kuidas Ruudi võttis ühel päeval kooli kaasa binokli ja oli pärast õnnelik, et teistele poistele meeldis see ka väga ja "nad vaatasid, et ta polegi nii mõttetu tüüp, sest ta on aus ega taha mängida peitust nendes kohtades, kuhu õpetaja minna ei lubanud". Jutumärkide vahel on tsitaat Ruudilt. Või siis seda lugu, kuidas üks klassivend läks lihtsalt teise poisi juurde ja andis jalaga tagumikku. Või siis seda, kuidas koolis õpitavat ainult neid asju, mida lasteaias juba õpiti. Et kuna mul selliseid nunnusid säravate silmadega räägitud koolilugusid pole, siis ma parem ei hakka neid üles märkima. A tegelt, selle peaks vist ikka kirja panema (ajaloo tarbeks), et esimene murekõne õpetajalt tuli teise nädala neljapäeval. Pärast seda, kui ma olin järele mõelnud, pika kirja kirjutanud, mõned päevad vastust oodanud ja lõpuks uuesti helistanud, et küsida, kuidas olukord on, selgus, et muretsemiseks pole põhjust. Eks ma natuke ikka muretsen, aga püüan teha mittemuretsemise nägu. Ja edaspidi märgin igale poole hr H telefoninumbri, et murekõned jõuaksid temani :D
Samas trenn on päris äge koht, arvab Ruudi. Eriti jõusaal ja ujumine. Hea seegi :)
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Mina kõõlun ka kooli-postituse tegemise ja mittetegemise vahel. Mustand on olemas. Ma üldiselt kirjutan kiirelt - plaks ja valmis - aga seda ei saa, või ei taha v ei julge.
ReplyDeleteMa oma tütrelt kuulsin ka algklassi poiste kohta igasugu... asju. Tõsi, ta rõhutabm, et poisid kaklevad ainult omavahel ja tütarlastega norimist pole. Nüüd on omal poisslaps teises klassis ja kõik tundub hoopis teistsugune.
Mul kogu see kooliasi, millest kirjutada ei taha või julge või ma ei teagi täpselt, üldse kirjutamisele prundi ette pannud.
DeleteMul oli selle "lihtsalt jalaga tagumikku" jutu peale reaktsioon, et "koolis ju nii käibki, kas kellelegi tuleb see veel üllatusena?" Subjektiivne reaktsioon mõistagi, põhineb enda kogemustel (selle erinevusega Kauri jutust, et tüdrukud ei jäänud puutumata, ma kartsin poisse suht paaniliselt kooliajal), ei välista, et mõnel pool võib olla teisiti.
ReplyDeleteJuhul kui ma üldistaks oma kogemust kõigile koolidele, siis oleks minu jaoks ka seletatav, miks koolis nii pika ajaga nii vähe õpitakse - katsu sa õppimisele keskenduda, kui aur läheb selle peale, et valvsus ei langeks (see, kelle valvsus langeb, saab jalaga või jääb oma asjadest ilma vms). See, et on lapsevanemaid, keda see üllatab, on ehk lootustandev märk, et päris kogu aeg ja igal pool nii hull ei ole.
(notsu teise konto alt)
Mu enda kogemuses puudub igasugune füüsiline vägivald. Vaimset oskan ma nüüd, täiskasvanuna, meenutada. Lapsena ei näinud ma ka seda, kuna kiusatav, tõrjutu ei sattunud olema. Et siis minu maailmas on inimesed ilusad ja head ja lõvid kepsutavad koos lambatalledega aasal. Ja ma olen iga kord sügavalt hämmingus ja häiritud, kui ma kuulen, et tegelikult nii ei olegi.
DeleteKus sa koolis käisid?
DeletePõhikooli osa olin kodulinna kõige eliidimas koolis, pärast läksin boheemide juurde üle. Kusjuures meid oli alates teisest klassist 32 (esimene klass oli tol hetkel lasteaia juures, mis põhimõtteliselt oli nagu lasteaia koolirühm), nii et mu enda kogemus peaks nagu ütlema, et on täiesti okei, kui algklassides on 24+ õpilast :D
DeleteEi kujuta ette, kas me olimegi juhuslikult 32 eriti toredat last (väljavalitud olime küll, aga seda siis akadeemilise poole pealt) või mina tüdrukuna ei teadnud, mis poiste hulgas toimus, või olin ma lihtsalt nii tuutu, et ei saanud aru.
no minu klassi algklasside ajaga võrreldes tundub 32 päris okei number - meie klassi rahvaarv kõikus 1.-3. klassi vahel 39 ja 42 vahel, ma täpselt ei mäleta, mis aastal mis arv oli, aga mõlemad numbrid on sellest ajast mällu jäänud.
DeleteAga kõik ei sõltu ainult sellest (kuigi vähem on parem) - vahel võib ka väga suure klassi puhul lihtsalt hea seltskond sattuda, vahel on hästi tasemel õpetajad, kes isegi sellise hordiga toime tulevad (mitte ainult otseselt õppimise, vaid ka muude asjade koha pealt). Suudan ette kujutada isegi sellist stsenaariumi, kus on keegi hästi vastik, aga ühtlasi lollivõitu õpetaja, kes sobib hästi ühiseks vaenlasekujuks ja parandab sellega õpilaste omavahelisi suhteid (vastikust ja targast võib karta seda, et ta oskab piisavalt hästi manipuleerida, et õpilased üksteise vastu üles keerata).
Aga füüsiline vägivald, jah, ei olnud meil kindlasti ainult poistevaheline asi, vaid poisid ründasid ka tüdrukuid. Tüdrukud omavahel piirdusid vaimse vägivallaga. Ma ei teeks neil kahel žanril küll suurt vahet, ma pean sellist füüsilist vägivalda, mis koolis tavaliselt ette tuleb, enivei üheks vaimse vägivalla brutaalsemaks eriliigiks - st ma ei mõtle kaklusi, mida ma koolivägivallast kõneldes üldse silmas ei pea, vaid sellist tavalist mõõdukat füüsilist terrorit, just seda, mis nõuab, et kogu aeg tuleb valvel olla. Sellel ei ole suurt erinevust asjade äravõtmisest või pealesülitamisest vms värgist - nii löömine, sülitamine, kui asjade/raha äravõtmine või nätsu juustessemäärmine on verbaalse norimisega võrreldes lihtsalt rõhutamine "ma võin isegi seda teha".
nüüd tuli küll meelde, et ka sülitamine oli rohkem poiste ampluaa: poiste suurem füüsiline jõud ja agressiivsus on selle juures kasuks, võrdsete jõudude puhul saaks see, kelle pihta sülitati, muidu kas vastu sülitada või kui kodune kasvatus ei lase, mingi teravuse vastu öelda. Edukaks teiste peale sülitamiseks on ikka ülekaalukat jõudu vaja.
DeletePommimine oli samuti rohkem poiste rida, kuigi kambakesi said sellega ka tüdrukud hakkama.
Ma julgen vaielda selle "õpitakse kaua, kuna aur läheb valvsusele" peale. Kolmel põhjusel:
Delete- Ma ei ole ei enda ega laste pealt näinud seda aur-valvsusele kulu. Ma olin prillidega vaene ebasportlik nohik ja mu lapsed on prillidega nohikud, ja kui mina/meie seda efekti ei taju, ei saa see (v selles keskkonnas) kuigi suur olla.
- Küll aga näen ma õppetegevuses meeletut ebaefektiivsust. Igal pool, kuhu vaatan. Mata ülesande lahendamisel kulub lapsel koos vanematega 90% ajast vaidlemisele "mida siin päriselt taheti" ja 10% matemaatikale. Emakeele õpe koosneb suures osas värvimisest. Loodusõpetus õpetab definitsioone, kehaline ei õpeta üldse midagi (ainult mõõdab), jne. Ilmselt olen ma hetkel tige ja ebaõiglane, seepärast ei taha ka ise blogisse kirjutada.
- Lisaks püüab kool õppimise lapse jaoks võimalikult tüütuks ja elukaugeks teha. Notsu ja Eliisabet, filoloogid - millest peaks algama võõrkeele õpe? Millest päriselt algab? Mille eest saab laps esimese võõrkeele-hinde?
Ma ise ei tajunud seda efekti samuti vahetult, olen hiljem tagasi vaadanud ja märganud, et ajal, mil mul oli koolis sellist valvsust kõige rohkem vaja, oli ka õppimisega kõige halvemini ja hinded kuskil sügavikus.
DeleteEbaefektiivsuse koha pealt olen nõus. Mäletan ka oma kooliajast tüütut molutamist. Aga see ei tulnud ainult valesti esitatud ülesannetest, vaid sellest, et kõik olid ühe lauaga löödud, ükskõik, kas kooli tulnud laps nägi veel veerimisega vaeva või luges ammu raamatuid. Ma mäletan, kuidas ma ei saanud lugemispäeviku mõttest aru - kes võiks tahta kontrollida selliste raamatute lugemist või selle kohta tõendeid tahta, kas on võimalik, et keegi siis ei ole neid juba lugenud? ja täitsin seega üle jala, nagu mõttetuid formaalsusi ikka tehakse ja sain ridamisi kolmesid.
Aga võõrkeeleõppega sattus mul päris hästi. Kohe esimeses klassis võlus prantsuse keele õpetaja meid ära sellega, et näitas kuidas saab eesti sõnadest prantsuse sõnu teha (tass on la tasse, pall on la balle, aga vat laud ei olegi la laud, vaid la table). Lapsed olid hoobilt võlutud. Hiljem tulid uued õpetajad ja siis kahjuks kõigil hästi ei läinud, osa sattus ühe paraja närvihaige juurde, kellest VVN on millaski kirjutanud (et iial ei tea, mille eest sõimata saab, mõnikord selle eest, et jutustad liiga täpselt etteantud teksti lausetega, mõnikord selle eest, et liiga vähe täpselt), aga mul vedas paremini, oli lihtsalt range ja lihtsalt sõimas, aga üldiselt oli ennustatav, mida ta tahab saada. Jutustamine ise on minu arust päris hea keeleõppemeetod, olenemata sellest, mis tüüpi õppijaga on tegemist. See nõuab nii mitme eri oskuse korraga kasutamist.
PS tagasivaatel tehtud järeldustest: mul on ju konkreetselt meeles, kuidas viimases tunnis tegelesid mu mõtted peamiselt strateegia valmistamisega, kuidas koolimajast ohutult välja saada. Ega selle kõrvalt koolitööle keskenduda eriti ei saa. Iseasi muidugi, kas konkreetses tunnis üldse oli, millele keskenduda, või oli see mõni neist molutamistundidest. Kuna ma mõtlesin muudele asjadele, ei oska öelda.
DeleteA muidu tundub lihtsalt loogiline, et kui vahetundides ei saa mitte puhata, vaid peab vastupidi, eriti valvel olema; ja osas koolitundides, kus õpetajal ei ole klassi üle kontrolli, peab samuti teiste suhtes valvel olema, selle asemel et õppida, siis see väsitab lihtsalt ära, nii et isegi kui tundides on mõttekad ülesanded, siis nende ülesannete tegemine kannatab selle väsimuse all; rahulikumas ja turvalisemas keskkonnas saaks paremini õppida.
... ja pidev lärm väsitab ka.
DeleteKeeleõppest - esimene hinne on sõnade töö? Ma selles veel algklasside osas ei oska kaasa rääkida, aga mind hämmastab, kui kiiresti on võimalik kehalise tunnis spordirõõm ära kaotada.
Deletevõis olla jah sõnade töö, aga võis olla ka mingi lihtne laul või luuletus pähe õppida. mingi lasteluuletus.
DeleteMa mäletan, et me õppisime hiigla palju lastelaule, neid retse prantsuse lastelaule.
a õige varakult hakkasime ka jutustama. raamatust anti mingi lihtne tekst lugeda ja siis tuli seda jutustada, mis esialgu nägi küll samuti suhtkoht päheõppimise moodi välja, aga keeleoskuse arenedes läks millalgi päris jutustamiseks üle.
DeleteÕigekirja drillivad. Esimene hinne tuleb vene tähtede korrektselt kirjutamise eest.
DeleteKas on mõni veel efektiivsem viis laps uue keele juurest eemale peletada? Ei usu.
Kas mu lapsel läheb üldse elu sees vaja vene keeles paberile kirjutamist väljaspool kooli? Ka ei usu.
Ükskõik mis õppeaine - keel, maateadus, füüsika - peaks algama HUVI tekitamisest. Esimese veerandi võiks lõdvalt sellele ära "raisata", edasine õpe oleks selle võrra efektiivsem. Praegu ütlevad keska lõpetajad ühest suust, et vene keelt nad EI OSKA mitte sõnagi. Aga õppekavade koostajad ja metoodikud ignoreerivad seda fakti sajaga ja elavad mingis väljamõeldud mullis.
Vene tähtedega tuleb mul meelde, et kolmel võõrkeelel (vene, heebrea ja kreeka) olen mina ise alustanud tähestiku (s.t tähtede õige järjekorra) õppimisega. Eks neil kõigil ole muidugi imelikud tähed kah :D
DeleteVene keel on muidugi täielik müstika. Ma hea meelega oskaks seda, aga no ... ei oska, nuta või naera. Mida või kuidas selle õppes muutma peab, seda ma ka ei oska öelda, sest huvi kui selline on mul vähemalt gümnaasiumist saadik olemas olnud.
A ja mina vist ei saanudki jutustamise juures päheõppimisest kaugemale, ka inglise keeles mitte. Gümnaasiumis seda enam inkas tegema ei pidanud, siis äkki juba tulnud. Vene keele õppisin kuni 12. klassini puhtalt pähe.
DeleteIsegi see päheõppimise variant pole paha. Nii tekib pähe tekstikorpus, kus vajadusel lauseid ammutada; ja pika peale võib sealt ikkagi tulla ka mingi ettekujutus, kuidas ise adekvaatseid lauseid teha.
DeleteKui ma millalgi häälega Poolast tagasi tulin - pärast barokkatantsu kursust, ja millalgi varem olin osalenud ühes etenduses, kus mul oli paar poolakeelset rida olnud - siis oli kohe hirmus tore proovida paari värsket poola sõna autojuhtidega vesteldes pruukida, nt seletades, et hispaania barokktants on "uhke, kuid ilma arrogantsuseta" ("arrogantne" on enam-vähem samamoodi nagu meil ja see sõna oli kõrvu jäänud, kui ma kuulasin, kuidas õppejõud sellest tantsustiilist räägib, ja "uhke" oli minu tekstis sees olnud). Kohe kasu.
Mõtlesin muidu, et vene keelel on kindlasti tähtis alguses tähtedega tegeleda, sest muidu ei saa oma käe peal lugema. Aga seda saaks kindlasti kuidagi mänguliselt teha, lastes kasvõi uutmoodi tähtedega eesti sõnu kirjutada, et nagu salakiri noh.
DeleteMulle tunduks ka äge idee näidata, kuidas ühtedest ja samadest kreeka tähtedest on tulnud kirillitsa ja ladina tähestik - vähemalt mul oli lapsena üks lemmiklektüür "Vanaaja kultuurist ja olustikust", kus sellised asjad olid sees (ja mitte lihtsalt kreeka tähestikust, vaid ikka foiniikia märkidest saadik). A vbla see kõigi laste peal ei töötaks.
Rentsi blogis me vist juba kaklesime sellest, kuidas filoloogi ja pärisinimese keeleõpped on erinevad. Järelikult ei saa filoloogi jaoks "õige" õppekava olla "õige" tavalise lapse jaoks.
DeleteSattusin ka selle artikli peale:
http://www.parnupostimees.ee/425391/vabakoolis-vaatles-tunde-ode-mary
"Esmalt korratakse õpetaja järel sõnu, lauseid ja väljendeid. Enne kui lapsed õpivad kirjutama, õpivad nad kordamise järel pähe kümneid laule, liikumismänge, tantse ja luuletusi."
VHK lapsed saavad inglise keele paari aastaga väga selgeks.
Kui võtaks ka vene keeles kirjutamisele pühendava aja ära ja saaks kiirkorras midagigiiiii rääkima - ehk oleks parem?
Siin jookseb aga sisse teine pool - hinnatavus.
Kirjutamine on kergemini hinnatav kui rääkimine.
Ja kui nõue on, et alates esimesest (okei, teisest) koolinädalast PEAB lapsi hindama, siis mis sa teed???
Huvi äratamiseks oli väga armas see, kui prl Lumivalgekese vene keele õpetaja kirjutas esimesel tunnil oma nime tahvlile kirillitsas. Tulemuseks oli see, et õpetaja hüüdnimeks sai Pu(u)ma.
DeleteA mul on tunne, et me inglise keelt vist õppisimegi alustuseks kuulmise järgi. Nice to meet you ja mingeid selliseid väljendeid.
Ja sellega olen ma nõus, et päheõoppimisega saab ka õppida, Tatjana kirjast (ja k vam pišuu) alusel tean väga hästi eessõna K tähendust ja mis käänet see nõuab. Aga kahjuks ei saa ma ülejäänud tekstist üldse aru, nii et kordan pigem nagu loitsu (tševo že boolje jne).
Hinnete osa on muidugi üldse omaette teema. Mu tüüp küsis mu käest eile, miks tema hindeid ei saa. Jumal teab, kust ta neid ihaldada oskab. Neile ei panda esimesel aastal hindeid.
DeleteSamas anti meil tööl vihjamisi teada, et hindelist tagasisidet on kohati liiga palju. Et võiks proovida vähemaga hakkama saada.
Lisaks hinnatavusele kujutan ma ette, et tavakoolis tekitaks kordamismeetodi puhul raskusi ka laste hulk. Kui neid on 30-40, siis kõik ei jõua ükshaaval korrata. Või saab igaüks tunni jooksul max 2 korda noka lahti teha (ja terve tund läheb selle peale, et kõik jõuaks 2 lauset vms üksust korrata). Okei, kui just kooris...
DeleteMängude peale on mu reflektoorne reaktsioon ehmunult kägarassetõmbumine, sest kool+mäng tuletab meelde rahvastepalli õudused. Aga teoreetiliselt on muidugi mõeldav, et on vähem hirmsaid mänge.
(Isegi väljaspool kehalise tunni ilgusi oli mul koolis mängude õppimisega umbes sama seis nagu käsitöövõtetega: esimesel näitamisel ei saanud aru, kui ma ka pärast kolmandat küsimist aru ei saanud, muutus õpetaja/ettenäitaja kannatamatuks ja ma ei julgenud enam küsida; ülejäänud aja teesklesin heegeldamist/mänguliigutusi-häälitsusi ja lootsin, et vahele ei jää. st imiteerisin pindmist struktuuri, tegin liigutusi, millest lootsin, et nad on enam-vähem õige liigutuse moodi.)
Õnneks ei õpita keeli 40 lapsega rühmas. Vene keeles on klass pooleks, inglises vist kolmeks.
Deleteaa, õigus jah, tuli meelde. Ka meil oli vene keeles pooleks, prantsuse keeles kolmeks. Aga isegi pool klassi tähendas meil 20 last ja paljudes teistes koolides kindlasti ka. Selleks, et igaüks suu lahti saaks teha, oleks vaja väiksemaid gruppe.
DeleteMa ei mäleta oma algklassideajast ei lärmi, molutamist ega kiusamist. Iseenesest ei mäleta ma ka ühtegi suurepärast õppimiskogemust, ahaa-elamust või midagi muud teravalt positiivset.
ReplyDeletePolekski nagu käinud.
Kui rääkida klassilärmist, siis ~40 last jaksabki rohkem lärmata kui 32, kusjuures lärmi suurenemine laste arvu kasvades ei ole minu arust lineaarne.
DeleteVahetunnilärm sõltub pigem kooli suurusest. Kui nt eri kooliastmed on eri majades, siis on juba selle tõttu lärmi vähem.
Veel Tallinna haridus-uudiseid:
ReplyDeleteKoolis on nunnunäitus.
Lapsevanematel keelati selle külastamine ära.
vene keele kohta lugesin perekooli foorumist (yup.) sellist väidet: selle õpetamise metoodika ja õpikud pärinevad meil ajast/riigist, kus eeldati, et tänavalt on vene keel kõigil nagunii suus, paneme näpuotsaga tolstoid ja lermontovi juurde ja ongi gramotnõi tšelovek valmis. mitte et minu mäletamist mööda näiteks kaheksakümnendate tartus seda tänavavenekeelt tegelikult kuskilt tulnud oleks, aga kõlas vähemalt tabavalt.
ReplyDeleteMa ei mäleta, et meie õpikud oleksid väga palju kaugemale jõudnud tutvumisdialoogidest ja Peterburi vaatamisväärsustest (pamjaatnik Petruu :D), okei Tatjana kiri oli ka gümnaasiumis, aga prl Lumivalgeke õppis mingi uue ilusa õpiku järgi, kus olid sellised ilukirjanduslikud tekstid, mida tema vanemad, kes on vene keeles üsna kibedad käed, tõlkisid nii et higimull otsa ees.
DeleteInglise keeles tulid millalgi põhikooli keskel toredad õpikud - huvitavate tekstidega.
Tundub, et uue keelega alustades peab ka lapsevanem kodus tööd tegema. Kui just vastava keele peale paduandekas laps ei ole. Mina näiteks lasin preilil eile keeleõppe ilmestamiseks pildi-googeldada sõnu "urok" ja "urod" :)
DeleteMa ka guugeldasin :D Urodi-pildid olid päris ilmekad :D
Delete