Kuidas meil tööpäeva elavdati

Nädala alguses tuli meilile kiri, et tuletaksime meelde käitumisjuhise tulekahju korral. See on väike vihje, et varsti saab ehk natuke jalga sirutada :D Ilmad on päris kenad olnud, seega ootasin huviga. Ma olen see inimene, kelle meelest võiks tuletõrjeõppuseid vähemalt kaks korda aastas korraldada, et tegelikult ka tekiks arusaam, mida kriitilisel hetkel peale hakata.

Täna hommikul hakkasid silma väikesed vihjed, et miskit toimub. Ja lõpuks hakkaski alarm tööle ning kõlaritest kostis administraatori erutatud hääl: "Kõigil kiiresti lähima väljapääsu kaudu evakueeruda!"

Kuna ma olin käitumisjuhise enne üle lugenud ja liikumisplaani endale selgeks teinud, sain elevusega anda käsu kõik asjad laudadele jätta ning trepist alla kõrvalukse kaudu välja minna. Kuna õpetaja peab tagama ka selle, et uksed saaksid väljaliikujate tagant kinni, lükkasin lapsed trepile ja liikusin ise viimasena väljapääsu poole. Suur oli minu hämming, kui poole trepi peal tuli meile suits vastu. Õpilased ei lasknud ennast sellest üldiselt häirida, vaid lipsasid uksest julgelt välja. Mis oli muidugi viga. Pärast saime ühe teise õpetajaga (kes samamoodi suitsust läbi tungis koos oma õpilastega) mitte just pahandada, aga märkuse, kuidas me nii rumalasti tegime. Mis me teha saime, kui suits tuli alles poole evakueerimise pealt :D

Aga tegelikult pani kogu olukord vähemalt mind küll mõtlema, mis saaks, kui päriselt midagi juhtuks.