Nukuteatri "Dorian Gray portree"

Viimaseks planeeritud ürituseks sel suvel oli "Dorian Gray portree" etendus. Mõrvarliku Tallinn-Tartu maantee läbimise järel meil see tõepoolest ka õnnestus.

Teatri veebilehel on etenduse kohta kaks märkust, üks ütles, et alla 16aastastele on see vaatemäng keelatud (mis on arusaadav, sest laval oli päris ehedat tissi ja üsna selgelt mängitud vahekorda), ja teine manitses soojalt riidesse panema, sest etendus toimus jahedas kohas. Teine märkus oli vist siis kirja saanud, kui lavastaja ihuüksi saalist etendust nautis, sest vähemalt mina vaatasin sedasama asja lõppkokkuvõttes paljajalu ja maika väel :D Nii palav oli :D

Aga sisulisema poole pealt. Mart Müürisepp oli Dorianina väga ehe. Erinevalt prl Lumivalgekesest arvan mina muuseas, et tegemist on väga ilusa mehega. Lisaks oli ta just nõnda vormis ja nõtke, nagu igavesti noor Dorian Gray olema pidi.

Tarmo Männard Basilina oli esimesel hetkel natuke üllatav (filmis olnud kaunis kannatav kunstnik on ilmselt mu ettekujutusi rikkunud), aga tegelikult mõjus väga hästi. Vähemalt senikaua, kuni prl Lumivalgeke vaheajal meenutas Männardi rolli Muhvina ja kuldset lauset: "Milline suurepärane kissell!" Sel dramaatilisel hetkel, kui Dorian näitab Basilile, milliseks tema maal on muutunud, pidin ma panema oma pea sviitri sisse, sest ma naersin lihtsalt nii ohjeldamatult, sest ma vannun, et Tarmo Männardi ümmargusest suust tuli just siis täpselt see lause.

Lavastuslikus mõttes oli minu jaoks huvitav see, et Doriani näidati algusest peale oma ilust teadliku ja enesekeskse inimesena. Et ta mitte ei muutunud selliseks, vaid oli algusest peale. Ja aastate jooksul (tänu ilule) andeks saadud alatu käitumine üksnes võimendas seda, mis juba olemas oli. Sibyli mahajätmine oli nii jõhker, et ma sain täpselt aru, miks Sibyl end pärast seda ära tappis. Ma oleks ka seda teinud.

Kui nüüd üldse märkusi teha, siis võiks ära mainida, et lavastajad võiksid arvestada õpetajatele teada-tuntud teadmisega: normaalne terve inimene suudab järjest ühel (suhteliselt ebamugaval) kohal keskenduda ühele tegevusele 75 minutit. Sealt edasi hakkavad erinevad ihuliikmed endast märku andma. Kusjuures sel konkreetsel etendusel oleks esimese vaatuse viimased kümme-viisteist minutit sisuliselt väga hästi sobinud teise vaatuse algusesse.

Aga muidu väga viis teatrikülastus.

Ahjaa, kava oli taas väga äge!