Eile oli lõpuks see oodatud päev, mil meil oli võimalus vaadata Linnateatris lavastust "Krabat".
"Krabati" raamatust olen ma kirjutanud siin ja seal, aga ikka ei väsi kordamast, et see on üks kõige ägedamaid raamatuid üldse. Sest see on nii kohutavalt hirmus :D
Tuleb tunnistada, et Linnateatri "Krabat" nii hirmus ei olnud. Mitte et seal oleks puudunud asjad, mis raamatus olid olemas. Ma kohati mõtlesin, et isegi natuke liiga palju oli sisse pandud, sest etenduses pikkus kolm tundi on ikka päris palju.
Ma arvan, et prl Lumivalgekesel oli õigus, et hirmus polnud sellepärast, et Meister (Andrus Vaarik) polnud hirmus. Sest ta tõesti polnud. Kas see oli taotluslik või mitte, ei saanud täpselt aru.
Poisid olid see-eest väga ägedad. Ja kujundused - lihtsalt super. Alustades lihtsalt lavakujundusega (põrandast välja tõstetavad lauad on väga tore mõte), lisades sinna juurde muusikalise poole (Ardo Ran Varres, kes on originaalmuusika autor) ja videoinstallatsioonid, mis oli vist etenduse parim osa. "Krabatis" on ju unenägudel väga suur roll ja ma mõtlesin juba kodus, kuidas nad on need kohad lahendanud. Vastus oligi, et videotega ja väga-väga ägedalt.
Mustkunstitrikid olid ka lahedad.
Probleem oli minu jaoks natuke ka selles, et ma tunnen alusteksti pisut liiga hästi. Ja mul kõlasid peas mõnes kohas väga täpselt laused raamatust. Ja kui siis etenduses oli seesma mõte teiste sõnadega, siis tekkis mu peas segadus. Jaa, ma saan aru, et raamatu põhjal tehtud filmid ja lavastused ei peagi sõna-sõnalt järgima teksti. Aga ma ei saa aru, miks peab tegema ebaolulisi muudatusi :D
Saalis istudes mõtlesin veidi ka sellele, kellele see lavastus suunatud on. "Krabat" ei ole päris lasteraamat, aga see pole ka päris täiskasvanute oma. Meiega koos vaatas etendust saalitäis täiskasvanuid, paar last oli. Et huvitav, kas need olidki kõik meiesugused vanad "Krabati"sõbrad? Või tulid lihtsalt niisama teatrisse. Meie kõrvalt kadus pärast esimest vaatust peaaegu terve rida inimesi ära, miks või kuhu, ei tea.
Samamoodi ei suuda ma siiani mõista prl Vapraksest, kes ütles, et tema arvates ei olnud "Krabati" raamata hirmus. Selle raamatu peale on isegi hirmus mõelda, rääkimata lugemisest :D
Ühesõnaga, nunnu lavastus on, mis ei teki unehäireid.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Tahan ka. Krabat on üks lahedamaid arenguloo-raamatuid. Mismõttes raamat ei olnud õudne???
ReplyDeleteSeda minagi :D
DeleteRaamat oli suurepärane!!! Üks mu lemmikuid läbi aegade. Ja absoluutselt mitte õudne, kohati lihtsalt liiga kurb (Tonda ja tema tüdruk). Aga muidugi oli mu lemmik Juro (kui ma nime õigesti mäletan). Õppetund taas, et raamatut ei tasu hinnata kaante järgi, mis omakorda meenutab mulle tõika, et mu meesinime luges selle raamatu esmakordselt läbi umbes 5 aastat tagasi (minu survel), enne takistas teda tõik, et kaanekujundus oli jubekole :)
ReplyDeleteSee oranž kaas, eksole? Uuel trükil on hästi ilus kaanekujundus :)
DeleteJa kuidas on võimalik, et ei olnud õudne?!? Need unenäod näiteks. Või see koht, kus Michael tuli hauda kaevamast, labidas käes. Või kirst, mis oli kuuris. Või... kõik need teised kohad :D
Ma olen täheldanud sama efekti nt "Kevade" ja "Viimse reliikvia" puhul. Nii palju, kui lapstelt küsinud olen, olen ikka kuulnud enam vähem vastust, et "igav".
ReplyDeleteKõigele on põlvkonnaga lihtsalt nii palju vunki ja hirmu juurde keeratud, et "Krabatid" jäävad aeglaseks ja lahjaks.
Kas Sa oled vaadanud, kuidas tänapäeval nt õpitakse? Televiisor ees lahti, klapid peas, arvuti suhtlusportaalid ja muu kupatus ees lahti ja siis raamat või konspekt lisaks?
Ma ei suudaks sedasi iialgi. Alguses ma ei suutnud uskuda, et nii midagi küõlge ka jääb, aga täna olen lihtsalt mõistusega leppinud, et ajad on muutunud.
Mulle tundub, et tänapäeva noor on pideva ümbritseva lärmi ja infovooga hoopis enam kohanenud ja suudab selleskorraga elada ja keskenduda, kui mina omal ajal. ja ka täna.
Seda, et tänapäevastel lastel on nii palju õudukate kogemusi, et nad "Krabatit" enam hirmsaks ei pea, suudan ma mingis mõttes isegi mõista. Aga et sesamy ka arvas, et pole hirmus, on natuke mõistmispiirist väljaspool :D
DeleteHahaaaa :D
DeleteMa jälestan õudusfilme, aga omal ajal olin väga tegija fantasuurikas. Elava kujutlusvõimega pealegi. Seda konkreetset raamatut lugedes mäletan, et vaatasin kogu kupatust nagu läbi peategelase silmade. Ja -olgem ausad- ta polnud kunagi päris üksi (kui see jahutolmu-pühkimise seik ehk välja arvata). Ning raamatus sellest hetkest peale, kui ta unedes Meistrist jagu saama hakkas, oli ju selge, et kõik hästi lõpeb. Ülejäänu oli vaid dekoratsioon... tõsi küll, VÄGA HEA dekoratsioon. Muidugi, kui Tonda surma sai, siis ma ikka reaalselt nuutsusin pool tunnikest, enne kui edasi lugeda suutsin.
Mis omakorda äratas mälestuse minu ja musketäride suhetest. Aga see on selline teema, et peaks vist oma blogis lausa lähemalt kirjutama...