Jääboiler ja Dagö

Reedel oli meil abikaasaga taas kohtumine väljaspool kodulinna. Seekord käisime Inboili ja Dagö kontserdil. Need on kaks kooslust, mis tulid mu ellu suhteliselt samal ajal kui hr H, nii et kerge nostalgialaks :)

Jääboiler tuli mu ellu aastal 2003. Enne seda olin põgusalt tuttav mõne kuulsama looga. Need olid aastad, kus pühapäeval pärast folgi viimast kontserti (või isegi viimase kontserdi ajal) algas Suure Venna hoovis päris viimane kontsert, mis oligi alati Jääboiler. See oli veel see aeg, kui folgi viimane ametlik kontsert kestiski esmaspäeva varaste hommikutundideni, mitte ei olnud nii, et pühapäeva õhtul võetakse kesklinnast peotelk juba maha.

Jääboiler hakkas mängima nii umbes kell kaks või kolm, pimedusekanti hämar oli igatahes, ja laksutas siis kuueni. Ja rahvas hullus veel viimast korda, et siis järgmise aasta folki hakata ootama. Pärast seda võis näiteks lossadesse veel magama minna, sest folgi ametlik lõpetamine oli liiga valus.

Minu esimesed tantsud Abikaasaga said sealsamas Suure Venna hoovis tehtud.

Just Jääboiler oli kooslus, tänu millele ma avastasin Juhan Viidingu luule. Üks olulisemaid laule kogu mu elus on olnud see

Kunagi hiljem mängis Jääboiler isegi suures telgis, aga see polnud enam see. Kuulasime kassette, nii maki kui ka pleieriga (jah, mul oli veel kassettpleier :D).

Minu ja hr H esimene väljaspool kodulinna toimunud kontsert oli ka loomulikult Jääboiler. Tartus.

Esimene Dagö kontsert oli mul samuti folgil, aastal 2000, kui nad mängisid kell kaksteist öösel Kaevumäel ja Saatpalu joigus kogu kontserdi :D Aasta või kaks hiljem olid nad Kirsimäel, kus ma ennastunustavalt tantsisin.

Dagölt olid mul juba plaadid. "Toiduklubi" kuulasin nii palju, et mõned laulud enam ei töötanud. Ülikooliajal tuli "Hiired tuules".

Huvitaval kombel on Dagö ansambel, kes mu kõige lähedamastele (loe: hr H ja Getter :D) väga ei meeldi(nud). Minu jaoks täiesti müstika, sest ma olen esimesest hetkest peale olnud lummastud Saatpalu sõnad. Nendes on just see, et maailm on kuri ja paha, aga tegelikult on miski muu hoopis-hoopis olulisem. Et ma võin selle hirmsa maailmaga leppida, aga samas on mul võimalus keskenduda sellele, mis on päris ja hea.

Kõige-kõigem lugu on "Kuula kuula"

Read "Kõik mu haamrid ja kruustangid minema, milleks riistad, kui nendega luua ei saa" on mul aastaid kuklas olnud. Ja sõna  "tüüne" armastus on mul ka sealt :D Kui me mõned aastad tagasi õe perega Hiiumaal käisime, siis tema mees ütles merd vaadates, et see on nii tüüne. Ja see pani mind kogu Hiiumaad veel rohkem armastama.


See reedene Tartu kontsert oli väga-väga ilus. Enne seda sadas metsikut vihma, aga kontsert oli täiesti kuiv. Ja need tunded kontserdi ajal :D

Pärast käisime veel Ristiisas, sest seal müüdi Krieki, mis ei olnud tegelikult nii hea kui Brüsselis. Ja ööbisime Karlova tööliskorteris, kus me kuulasime hr H kõige lemmikumat Jääboileri lugu