Abikaasaga kohtingul

Kuna me kohtume hr H-ga suhteliselt harva (nii harva, et ükskord helistas ta mulle keset päeva ja küsis, kas ma talle tööle appi ei tahaks tulla, sest "sa ju kurtsid, et me saame nii vähe koos olla" ookei :D See polnud päris see, mida ma mõtlesin koos olemise all), tegime eriti pisikese minipuhkuse Tartus, mis koosnes Roomscape´ist, Unenäopüüdjate kontserdist, Mökust ja Draakoni hotellist. Kui kontserdist ja Mökust pole midagi väga kirjutada, sest need olid lihtsad, aga mõnusad tunnikesed, siis kahest teisest on mul rohkem oma arvamust.

Alustagem heaga ehk põgenimistoast, mille koduleht on siin. Mõte on selles, et seltskond pannakse ruumi kinni ja neil on 60 minutit aega, et toas olevate vihjete abil end välja murda. Seda kõike muidugi eeldusel, et te olete enne mängukoha üles leidnud :D Neil nimelt pole veel maja välisfassaadil silti, nii et õige ukse leidmine on nagu soojendusülesanne.

Mäng on mõeldud kuni neljasele seltskonnal, aga võib ka üksi minna, kui oled väga individualistlik inimene, aga ma kardan, et siis läheb päris keeruliseks. Juba kahekesi jäi n-ö kätest puudu, mida rohkem inimesi, seda kergem on ju korraga mitme vihjega tegeleda. Kui tekib tunne, et oled ummikusse jooksnud, siis saab ka abi paluda. Meie võtsime ainult ühe abivihje, ma sain aru, et tavaliselt võetakse nii viis-kuus. Meil kuidagi oli pidevalt tegemist, et ei tekkinud väga seda hetke, mil vihjet paluda. Aususe huvides tuleb ära märkida, et minu pärast oleks me sinna ruumi lihtsalt jäänudki, sest hr H oli see, kes järjest võtmeid erinevatest kohtades välja tõmbas. Ma isegi ei pannud iga kord tähele, kust ta need kätte sai, nii et ma võiksin vabalt veel korra minna ja hämaras toas hämmingus olla :D Paar asja lahendasin siiski mina ka ära, nii et vähesel määral oli siiski ka kasu sellest, et ma kohal olin.

Pärast näidati meile kõik vihjed ära ka - üks oli selline, et ma ei saa aru, kuidas me seda kohta ei vaadanud, nii ilmne. Ja üks oli selline, mida me arvatavasti ilma lisaabita poleks ära teinud. Kokkuvõttes ütles hr H, et polnudki nii hirmus, kui ta kartis (ta nimelt kardab kõiksugu asju :D) ja minu meelest oli hullusti äge. Ma loodan väga, et poistel õnnestub peagi uus tuba üles panna (nad ütlesid, et sellesuunaline tegevus juba käib), nii et me saaksime veel seda mängu mängida. Järgmisel korral läheb kindlasti natuke ladusamalt, sest sedapuhku me esimesed 10-15 minutit lihtsalt olime natuke kohmetud ega osanud midagi peale hakata peale normaalse tegevuse (sahtlite avamine, käpuli mööda põrandat käimine ning juhtmete ja lülitite näppimine).

Minu soojad soovitused.

Nüüd aga siis minipuhkuse teine pool ehk meie valitud hotell. Oeh. See on esimene kord, kus ma tean kindlalt, et lähima paari aasta jooksul ma sinna tagasi ei lähe. Ja asi pole mitte selles, et see on Tartu Raekoja platsil asuv pigem natuke kallivõitu hotell, kus vähemalt meie toas oli kineskooptelekas. Mul pole selliste telekate vastu mitte midagi, sest hr H ei tunnista nagunii ei ledi ega plasmat. Natuke tegi meile nalja, et telekas oli ilma puldita :D Arvestades asjaolu, et tuba oli paras lahmakas (see oli üks pluss hotelli juures), oli üsna tüütu kanalit vahetada. Pole harjunud, noh. Aga see polnud tegelik probleem, sest telekat me nagunii eriti ei vaadanud. Põhjus, miks sinna mitte tagasi minna, pole ka selles, et enne duši alla minekut pidi laskma puhtal leigel veel kümmekond minutit voolata, et vesi pesemiseks piisava soojakraadi saavutaks. Hr H läks esimesena ja mingil hetkel pistis pea vannitoast välja, et küsida, kas sooja veest peab äkki eraldi maksma. Aga lõpuks soe vesi tuli ja no jumal temaga. Isegi see, et hommikusöögil ei pakutud pannkooke, pole peapõhjus.

See, miks me sinna tagasi ei taha minna, on tunne, et meid lihtsalt ei soovitud sellesse hotelli. Ja see ei ole hea tunne. Kogu hoone jättis külma ja mahajäetud tunde, sest me praktiliselt ei näinud teisi inimesi. Me siiberdasime päris palju hotelli ja tänava vahet, aga peale sissecheckimist ei näinud me isegi vastuvõtulauas mitte kedagi. Tõesti nagu mingis kummituslikus hotellis oleks olnud. Kogu suhtlus, mis meil hotellitöötajatega oli, jättis ebameeldiva mulje. Mitte et oleks olnud midagi otseselt ebaviisakat, aga väike naeratus, sõbralik smalltalk - see oli puudu. Isegi siis, kui ma läksin uurima, kas tõesti peab sooja vee eest eraldi maksma, sain vastuseks lihtsalt, et majas on soe vesi olemas, keeraku me kraan teisele poole ja lasku veel voolata. Väike selgitus, miks vee saabumine nõnda palju aega võtab, oleks täitsa omal kohal olnud. Või kas või empaatiline hüüatus: "Oi, siis on küll pahasti, ma kohe uurin." Näiteks. Isegi kui mingit uurimist ei oleks olnud, oleks ma tundnud, et minu kohalolek (ja see, et ma tunneks end mõnusalt) on kellegi jaoks oluline.

Kokkuvõttes tundub, et Draakoni hotell oli kunagi kümmekond aastat tagasi väga peen koht, sest toad on ilusad (ok, jätame kõrvale selle, et meie toa ventilatsiooniava oli üsna ägedaloomuliselt salvrätte täis topitud :D), voodi oli väga okei (suur, parajalt pehme ega tekitanud tunnet, et laguneb kohe koost), aknad on suurepärased (meie tuba oli Rüütli tänava poole, nii et öösel ei saanud me akent lahti teha, sest lärm oli hirmus, aga kinnisest aknast ei tulnud midagi läbi) ja hommikusöögisaal peen. Aga hommikul pakuti kohvi nõnda, et see pandi köögis termosesse, mis kümmekond aastat tagasi võis väga khuul termos olla, aga tänases päevases ja sellises keskkonnas oleks eeldanud masinat, mis teeb värske kohvi.

Üks väike suhtluskoolitus töötajatele, üks inimene retseptsiooni, kes on kogu aeg olemas, et ei tekiks tunnet, nagu viibiks selvehostelis, puldiga telekad tubadesse, uus kohvimasin ja sellest kohast võib veel asja saada. Seniks aga valin mina mõne teise ööbimispaiga.

A muidu oli meil väga mõnus pisiminipuhkus :D