Ema mure

Ruudi elab meil üsna vabakäiguelu. Tal on ümbruskonnas mõned sõbrad, kellega ta ringi tuuseldab. Mul on enam-vähem olemas ettekujutus, kus nad mängivad, aga üldiselt on nii, et pimeduse saabudes laekub mulle koju üks räpane ja näljane kodanik.

Nii, ühel õhtul, kui ma parajasti pead vastu seina tagusin, nagu viimasel ajal kombeks on, tormas hr H sisse ja möiratas: "Helista kohe kuskile, päästeauto sõitis paadiga järve äärde!"

Deem, mul hakkab siiani seest keerama, kui ma mõtlen sellele hetkele, kui ma sain aru, mida ta mõtleb.

Tükk aega hoidsin telefoni käes ega julgenud helistada, et küsida, kas Ruudi on teiega. Sest kui oleks olnud eitav vastus, oleks olukord veel sada korda hullem.

Lõpuks selgus, et Ruudi oli rahumeeli sõpradega ja järvel oli hädas üks teismeline, aga ikkagi oli terve õhtu natuke hirmus olla.

Ma tean, et Ruudi TEAB, et järve ääres ei käida üksi mängimas. Samamoodi tean ma, et kui ta mingi asja omaks võtnud, siis ta ka selle järgi käitub. Ta oli umbes kolmene, kui koos vanaemaga pikamaabussis turvavööd nõudis, sest teistmoodi ei tohi sõita. Või kui ta alles hiljuti lasteaia sööklas teatas, et viinereid ei tohi süüa, sest neis on liha asemel e-ained. Kusjuures seda viimast ei ole mina talle öelnud, mina ütlen lihtsalt, et liha pole.

Aga ikkagi ei tea ma, kas tal on järvekeeld meeles ka siis, kui kamp poisse otsustab, et see oleks lahe koht mängimiseks. Ja samas ei tahaks ma võtta talt võimalust vabalt mängida, sest minu meelest on lahe, kui lapsed õues möllavad, ehitavad onne ja korraldavad otsimisretki. Meie piirkond on ju üsna normaalne selle kõige jaoks. Ainult see järv...

Ruudist veel rääkides. Või tegelikult lasteaiast. Täna rääkis Ruudi õpetaja põneva loo. Kollektiivis tekib teinekord ikka vajadus rivis olla. Rivi või moodustada erinevatel alustel, pikkuse, vanuse või siis näiteks tarkuse. Just seda Ruudi rühmas tehti. Et siis lastel paluti panna ennast tarkuse alusel järjekorda. Õpetaja rääkis seda lugu mulle küll eelkõige sellest aspektist, et Ruudi ei tahtnud esimeseks minna, kuigi lapsed ise saatsid teda sinna. Tema tahtis "viisakas olla", nagu ta ise olevat hiljem kommenteerinud.

Aga tegelikult on ju selle loo juures kõige olulisem küsimus selles, kes sinna lõppu jäi siis. Kõige lollim?