Kui mul vari käis

Ma pean tunnistama, et ka mina olen äärmiselt hämmeldunud, et Varro Vooglaiule määrati missioonipreemia. Ma olen hämmeldusest ausalt öeldes sõnatu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Mul oli täna tööl vari :) Prl Vaprake nimelt tuli tutvuma õpetajatööhüvedega. Oli huvitav kogemus :D
Esiteks käitus 11. klass mõnevõrra veidralt. Üks tüüp, kes muidu ei ütle tunnis mitte ühtegi sõna, LOBISES täna, nii et ma pidin teda keelama. Teine tüüp, kes tavaliselt lobiseb, oli nii täielikult vait, et prl Vaprake ei pannud teda isegi tähele :D Tüdrukud olid ka... natuke veidrad. Esialgu arvasin, et asi oli selles, et tunnis oli võõras inimene, aga pärast hakkasin mõtlema, et äkki oli asi hoopis minus. Ok, see üks vaikiv noormees ei olnud minuga seotud, aga äkki oli tal hoopis algav kõhuviirus?

Esialgu ei saanud ma arugi, et ma prl Vaprakese tuleku pärast närvis olin, aga kui ma pärast tunde kohutavalt väsinud olin, hakkasin mõtlema, et asi võis olla selles. Eks ma tahtsin ju prl Vaprakesele näidata, kui lahe on õppida gümnaasiumis ja kui lahedad tunnid seal on. Ja kui kõik ei klappinud minutipealt, ärritusin asjade peale, mis mind tavaliselt üldse ei loksuta. Ja sellepärast tundus mulle, et õpilased on ... kummalised.

Mulle pole tegelikult kunagi meeldinud, kui mu lähedased vaatavad, kuidas ma mingeid asju teen. Võõramad inimesed võivad rahumeeli mul tunnis olla, vähemalt pole ma siiani sellist esinemispinget tundnud. Jälle midagi uut enda kohta õpitud.

Minu oma näitlejapoiss oli loomulikult oma parimas sõiduvees, pildudes prl Vaprakesele komplimente, küsides aadressi ja pakkudes oma telefoninumbrit. Kui järele mõelda, siis seda viimast oleks võinud ta jagada küll, sest mul endalgi pole tema kontakti.