Koolivaheaja meelelahutused

Meil oli Ruudiga juba ammu kokkulepe, et vaheajal lähema ühel päeval kinno ja Ahaasse. Erinevatel põhjustel lükkus minek kogu aeg edasi (näiteks jõuluõhtu jmt), nii otsustasime, et läheme kindlasti sel pühapäeval. Suur oli minu hämming laupäeval ilmaolusid vaadates, sest tõepoolest poleks ma suutnud autot isegi maja juurest minema saada. Kuid plaan oli paigas, nii et leidsime lahenduse ühistranspordis. Ruudi oli väga rahul, üks asi, mida ta praegusele lasteaiale andeks ei anna, on see, et ta ei saa ise bussiga seal käia. Jepp, maal käivad lapsed ise lasteaias. Õpetaja tungival palvel lubasin ka Ruudil õhtuti bussiga koju tulla. Ta oli siis kolmene.

Kinos vaatasime "Madagaskari pingviine", mis on kõige lahedam multikas, mida ma vaatamas olen käinud. Ma pole muidugi väga palju käinud ka, sest ma pole suur multikafänn ja pole tundnud otsest vajadust Ruudist suurt kinosõpra kasvatada. Aga see multikas oli sama jaburalt lõbus vaadata nagu kunagine menufilm "Kiirus", millele mõtlemine mind tänini naerma ajab.

Ainus, mis mu kinoelamust varjutas, on väikeste laste nõrk põis, mis mind ühel hetkel juba tõsiselt vihastas. Ma saan aru, et püksi pissiv laps oleks ka väga ebameeldiv nähtus kinosaalis, aga kui minust ikkagi neli-viis paar mööda pressib, hakkab närvidele käima. Ma tean, et mul on hea kobiseda, sest mul endal on laps, kes alates teisest eluaastast pissib enam-vähem kaks korda päevas, aga kuskil on siiski piir. Ja see, et inimesed hilinevad kinno, on ka äärmiselt ebameeldiv.

Pärast kino läksime Ahaasse, kus ma tundsin, et vaikselt hakkab see keskus end minu jaoks ammendama. Esimesed kolm korda on lõbus, aga täna viiendal korral istusin vahepeal laua taga ja värvisin lastele mõeldud pilte. Ruudi sõitis ennastunustava rõõmuga tuletõrjeautos. Nagu ikka. Töötuppa ei tahtnud Ruudi minuga tulla, sest teemaks oli tuuleveski (?) meisterdamine, mida ta oma teadusringis on juba teinud. Ja maa-alune lift oli ära kadunud, mis kurvastas meid mõlemaid. See eest oli rändnäituseks dinosauruste elusuuruses kujud ja see oli päris lahe. Ma küll lootsin natuke veel rohkem, aga päris hea oli siiski. Lihtsalt... rohkem oleks võinud olla. Ja teadusetendus "Koogist kakaks" oli just nii meeleolukas, nagu pealkiri lubab.

Hommikul üheksast hakkasime kodust tulema ja õhtul kaheksaks olime tagasi. Nii et päris pikk päev meelelahutusi. Tagasiteel lasin mõttest korra läbi, kui palju see päev rahaliselt maksma läks. Ja ma tõesti ei kujuta ette, kuidas rohkem kui ühe lapsega pered üldse saavad endale selliseid asju lubada. Sest meie olime kahekesi (hr H möllas vapralt lumega), kusjuures Ruudi on eelkooliealine (mida Ahaas üldse uskuda ei tahetud) ja meil läks koos kohvikutega suurusjärgus 60 eurot. Transporti arvestamata. Ja üks kohvikutest oli mäkk, sest meil siin seda pole ja loomulikult pidime minema. Mitte et mul oleks ühestki sendist kulutatud rahast kahju, aga kurb on sellest, et Eestis on ju nii palju inimesi, kes käivad tööl nii 500-eurose brutopalgaga. Ja selliste tulude juures on tegelikult ikka väga raske lastega midagi sellist teha. Eriti kui neid lapsi on rohkem kui üks ja nad juba koolis ka käivad.