Sünnipäevane väljakutse - suurim hirm

Jätkame tõsiste teemadega.

Tegelikult olen ma oma hirmudest juba mingil ajal kirjutanud - sellest, kuidas ma kardan vanni astuda. Ja väldin jõulupidusid, mis ei toimu perekonna keskel. Ja kindlasti ühest väga elusegavast hirmust - ebamugavustundest vastata telefonile. Ma ei räägi siinkohal vaid võõrastele numbritele vastamisest, see on ebameeldiv nagunii, aga ka tuttavad helistavad mõnikord sellisel hetkel, et ma lihtsalt ei suuda vastata. Ja ma tean, et inimestel on seda väga raske mõista. Samas ei karda mina ämblikke või konni. OK, ämblikke ma päris musitama ei hakka, aga nad ei tekita minus tahtmist kiljuda või ära joosta. Ma pigem seisan vaikeselt ja ootan, kuni nad on oma teed sibanud.

Aga kõige suurem hirm, mis on mind kogu elu saatnud, on hirm saada elusalt maetud. Mitte kuskile alla lõksu jääda, vaid just see, kui ma näen välja nagu surnud, aga tegelikult olen elus ja mind pannakse kirstu ja maetakse maha. Sellepärast tundub põletamine mulle päris mõistlik valik. Kuigi ma saan mõistusega aru, et tänapäeval siiski ei tohiks enam juhtuda seda, et inimesele lihtsalt vaadatakse peale ja öeldakse: "Surnd!"

Kõik sai alguse muuseas "Lumivalgekese" muinsajutust. Huvitaval kombel ei tekitanud see minus kahtlusi punaste õunte vastu, neid söön rahumeeli.

Üks tore muinasjutt oli ka mu lapsepõlves, kus üks eriti tige naine teeskles puhtalt kangusest surnut ja maeti maha. Ja siis viis kurat ta minema. Muinasjutud on üks imeline varasalv.

Millalgi oli Imelises Ajaloos ka artikkel sellest, kuidas teisedki on tundnud hirmu elusalt matmise eest ja konstrueerinud imekirste, et elluärganu saaks end hauast välja kaevata või appi hüüda. Igatahes tundub normaalne panna oma voodipeatsisse silt: