Sõnad

Täna ütles mu lemmikkolleeg lõpuks välja selle, et suure tõenäosusega teda järgmisest aastast enam meiega pole. See on üks kurb lugu, sest mida rohkem ma mõtlen, seda paremini saan ma aru, et ta pole mitte lihtsalt mu lemmikkolleeg, vaid ainus kolleeg, kellega mulle tõesti meeldib vestelda. Loomulikult suhtlen ma ka teistega, aga pole ühtki teist, keda ma igatseksin, kui teda tööl pole.

Kurb on tegelikult ka see, et ta ei lahku üldsegi mitte selle pärast, et praegune elukoht oleks ennast lihtsalt ammendanud, vaid väga ebameeldivatel isiklikel põhjustel. Ja uskumatu oli see, kui palju jutte see kõik tekitas. Vat mina olen suutnud oma elu niiviiisi ära elada, et pole kuulnud ühtki nõmedat kuulujuttu enda kohta. Ma otseselt ei välista nende olemasolu, aga ma tõesti pole kuulnud. Mu kolleeg kahjuks sai teada, et tema loost räägiti erinevates ringkondades igasuguseid veidraid versioone. Ja kui palju need jutud sellisel valusas situatsioonis lisavalu tegid.

Sellega seoses meenus mulle üks teine täiesti arusaamatu lugu sõnadega. See juhtus põhikooli tasemel, kus üks tüüp ütles tüdrukule, et ta on nii mõttetu välimusega, et ta on nagu reklaam, mida keegi ei vaata. Sõnastus oleks nagu veelgi nõmedam olnud, aga ma õnneks ei mäleta. Kui ma seda kuulsin, siis oli ka selline tõsine "wtf"-moment - kust Sina, naga, võtad endale õiguse kellelegi niiviisi öelda? Kuidas tuleb ühe inimese suust üldse selline saast välja? Ja mitte keegi pealtkuuljatest ei reageerinud, kuigi kõik said ju aru, et see lause ei ole kuidagipidi reaalsusele vastav.

Vahel tundub maailm siiski liiga nõme koht elamiseks.