Külapeod ja mälestused

Pärast seda kurba lõpupidu üritas hr H mu tuju tõsta väljasõiduga. Targu jättis ta esialgu mainimata, et väljasõidu sihtkohas esineb N-Euro. Mul polnud õrna aimugi, et selline koosseis üldse veel eksisteerib :) Aga eksisteerib ja küll ja veel, rahvast oli kohale tulnud murdu. Meie läksime maale vanaema juurde, ülejäänud 1000 inimest olid bändi pärast kohale tulnud.

Tegelikult ma absoluutselt ei kannata külapidusid. Minu meelest ei ole need ei lõbusad ega lahedad. Erinevalt teistest inimestest, kes kohale on tulnud. Ja see omakorda tekitab minus veel kehvema enesetunde, sest siis olen ma enda jaoks nagu mingi snoob, kes käib ainult smart casual üritustel veini limpsimas. Tegelikult meeldib mulle lihtsalt lõkke ääres istuda ja inimestega rääkida. Kusjuures N-Euro ja harf on võrdselt häirivad.

Aga hämmastav oli, kui palju inimesi siiski ühele külapeole oli kohale tulnud. Ma tõesti arvan, et neid oli tuhat. Isegi batuut ja karussell olid olemas, söögimüügiputkadest rääkimata. Ja kui bänd lavale läks, oli tantsuplats inimestest pungil. Ei saa kurta, nagu maal elu ei käiks.

Maal oli muidugi tore. Vihm tõmbas küll mõnevõrra entusiasmi maha, seenele näiteks ei saanudki. Mitte et mul oleks kurb meel, et me seenekastet ei saanud teha, aga seenel käia on lahe. Kuigi ma ei leia peaaegu kunagi ühtki seent, sest hr H tunneb neid lõhnast. Niisama on ka mõnus metsas lonkida. Jalutasime siis kodulähedases männikus.

Jõudsin esimest korda ka selle suguvõsa hauaplatsile. Jätkuvalt pean plaani koostada korralik kokkuvõte meie suguvõsa haudadest. Emapoolseid tunnen ma hästi, aga isapoolsete puhul pole ma kunagi kindel, kas oskan nimetada õiget surnuaeda, hauaplatsi iseseisvast ülesleidmisest ma isegi ei unista. Arvestades seda, kui oluliseks ma selliseid teadmisi pean, on endalgi natuke häbi. Üldse peaks isapoolse suguvõsa lugusid rohkem talletama, selleks ajaks, kui mina sündisin, olid nii vanaema kui ka vanaisa juba surnud, nii et selliseid lapsepõlves kuuldud lugusid mul nende kohta polegi. Mis tähendab, et mul puuduvad alateadvusesse alatiseks alles jäävad lood. Ja oleks kahju, kui kõik need lood kaoksid koos mu isaga. Oma isa lapsepõlvest tean ma kaht lugu - üks on sellest, kuidas mu isa pidi iga päev jooma kitsepiima, mis olevat olnud väga-väga kole. Ja lõpuks sai ta autasuks tubli joomise eest endale laeva. Teine lugu on sellest, kuidas mindi perega linna piltniku juurde, ülikonnad seljas ja puha. Ja siis oli mu väikesel isal vaja minna avalikku asutusse, kus oli häda tegemiseks üksnes auk. Loomulikult astus ta sinna sisse ja pilt jäigi tegemata. Võiks nagu rohkem teada :)

Homme lähen arsti juurde. Peab vist ennast korralikult üles lööma, et mitte jälle depressioonidiagnoosiga lõpetada.