Future of Hope

Viimane klubiõhtu.

Jälle väike armas seltskond, rabarberikook ja tee. Soe aula ja aeglases tempos kulgev film Islandist. Kui lisada siia fakt, et pikutasime suurtel patjadel, pole vist ime, et kuskil poole filmi ajal vajus silm kangesti kinni. Mitte et film igav oleks olnud, aga just see rahulik tempo ja soojus koos pimedusega.

Island on nii mõnegi inimese unistuste sihtkoht. Ma ei saa öelda, et ma otseselt nende inimeste hulka kuulusid. Loomulikult läheksin ma meeleldi vaatama, kuidas elatakse sel täiesti uskumatul saarel, mis on nii eripärase loodusega. Aga natuke pelgan seda Islandi tühjust ja pimedust.

Film oli aga meeldiv vaatamine. Mulle kangesti meeldib, kui islandlased räägivad inglise keelt oma aktsendiga, see kõlab nii armsasti. Minu meelest on see kõige ilusam aktsent. Neil on ka looduslikult nii head võimalused elada päris elu - kasutada taastuvenergiat, elada kogukonnana. Eesti on ka väike, aga tuult, päikest ja vett on meil ikkagi kuidagi poolikult. Rääkimata siis maa enda soojusest, mida Islandil nii palju on. Kurb, et nad seda siiani tegelikult korralikult ära kasuta. Näiteks impordivad nad 90% puuviljadest ja 70% juurviljadest sisse, kuigi soojust on nii palju üle, et vabalt saaks ehitada kasvuhooned, kus kasvaksid apelsinid.

Üks arutlust tekitav fakt kõlas ka filmis: me viskame ära 99% viimase kuue kuu jooksul ostetud asjadest. Jäime mõtlema, mida see tähendab, tundus uskumatu. Kõige rohkem ostame ju süüa, aga seda, mida me teeme toiduga, ei saa ju nimetada äraviskamiseks. Küll aga tuleb toiduga pahatihti kaasa pakend, mis tõesti läheb üldjuhul prügisse. Samamoodi esmatarbekaupade juures - ostame šampooni ja tõepoolest, poole aastal jooksul viskame tühja pudeli ära. Ja huvitav, kuidas läheneda WC-paberi tarbimisele - kas selle viskame ka ära või viskame ära ainult keskmise rulli?