Kuulus Titanicu-näitus oli küll kerge pettumus. Hüva, seal olid tõesti igasugused asjad Päris Titanicult. Ja kogu see kole lugu sai algusest lõpuni läbi mõeldud. Aga ikkagi - vaata, kuidas tahad, tegelikult seisnes kogu näitus selles, et inimesed lugesid teksti. Kõige põnevam osa oli see, et sissesaamiseks pidi järjekorras seisma. Ja tegelikult oli see ka põnev, kui panime oma seltskonnaga järjekorra ootama, kuni me endale pardakaarte valisime, et ikkagi endale ellujääjastaatus tagada. Kahjuks läks sellega ka nihu. Kokkuvõttes oli suurim elamus ikkagi meie oma Lembit.
Pärast käisime söömas F-Hoones, mis oli väga lahe ja mille kujundus tõi mulle meelde mu vanema õe vana korteri Tartus. Söögid olid seal samuti väga ilusad ja head. Ja teenindus üliarmas.
Lõpuks astusime veel läbi ka Paksust Margaretast, sest me ei mäletanud, et me oleks seal täiskasvanueas käinud.
Tundub, et ma olen siiski uue põlvkonna laps, sest staatilised näitused tunduvad mullegi igavad. Tahaks katsuda ja tunda ja teha, mitte lihtsalt seista ja vaadata.
no kui sa juba igavast näitusest kirjutad, oleks viisakas siis suurimat elamust ka natuke lahti seletada, või mis?
ReplyDeleteLembitut mõtled? See on elamus lihtsalt sellepärast, et ta on Meie Oma Lembit, Lemps noh :D Kuigi tõsiselt rääkides on allveelaevad ikka kohutavad paigad. Minu meelest on need klassikalised piinakambrid, vaikne vaimne piin, mis sööb su seest ära. Ja kui juhtub õnnetus, siis pole mitte kuskile põgeneda ka.
Delete