Kardan kooli

Täna mõtlesin jälle, kuidas ma tegelikult pelgan oma last kooli saata. Kuigi aega on veel poolteist aastat, ei suuda ma ikkagi ette kujutada, kuidas ta läheb kollektiivi, kus on 24 kräämikut. Ainus viis, kuidas õpetaja sellises olukorras ellu saab jääda, on see, kui ta suudab nad vormida reeglite järgi käituvaks klassiks. Ja siis ma mõtlen oma jõmmile ja hakkan kartma. Kuidas kogu tagasiside, mis ta ülesannete eest saama hakkab, on selline agaga. Et tubli küll, AGA, sest teda ei huvita nõutud detailid. Tema jaoks on olulised hoopis mingid muud asjad. Kui lasteaias pannakse seinale laste joonistused, on Ruudi pilte võimatu mitte ära tunda. Mitte et ta joonistaks geniaalselt hästi või halvasti, need on lihtsalt teistsugused. Neis on detailid, mida kellelgi teisel pole. Ja kui loovtöödes on see ju igati tore, siis matemaatikale mõeldes ma enam nii palju toredust ei näe. Vahel ma ikka mõtlen, miks ta ei võiks olla rohkem minu moodi. Kui palju lihtsam oleks tal hakkama saada. Kui palju lihtsam oleks mul hakkama saada.

Ja siis ma mõtlen näiteks kehalise kasvatuse tundide peale, kus mängitakse võistlusmänge, kus nõrgemad kukuvad esimesena välja, nii et neil pole kunagi võimalust harjutada, et saada paremaks. Või kui valitakse võistkondi, siis nad peavad elama tunnist tundi üle alanduse, sest keegi ei taha neid oma meeskonda.

Ja veel mõtlen ma õpetajate peale, kes võtavad endale õiguse solvata õpilasi, sest nad on haiged või aeglasema mõtlemisega või emotsionaalsemad. Või mis iganes.

Ja siis ma muudkui kardangi, sest ma ei usu sellesse, et elu ongi vastik ja karm ning kool peab meid selleks ette valmistama.

Käisime täna Sännas ja ma mõtlesin, kui mõnus neil seal õppida on. Nad on tõesti lapsed, kes ei taha vaheaega. Mina mäletan, et alates kolmandast klassist ma tegelikult ei viitsinud enam koolis käia. Ja ma läksin kooli alles teise klassi, esimene oli koos lasteaiaga, mis tähendas, et me magasime päeval ja üldse oli kõik nagu lasteaias. Ja mul on tõeliselt tore õpetaja algklassides, kes ei olnud ebaõiglane ega karjunud meie peale.

Positiivse noodiga lõpetamiseks mainin ära, et hr H-l õnnestus leida meile dušikabiin. Punane :) Mitte et me olek otsinud punast, see oli lihtsalt ainus sobiv.