Üks, kes kõik on...

Ma olen alati suhtunud valimistesse täie tõsidusega. See tähendab, ma olen kasutanud oma õigust öelda, mida ma tahan, isegi siis, kui mul pole olnud mingisugustki seisukohta. Näiteks europarlamendi valimiste aegu. Ka sel aastal on mul olnud raskusi valikuga - erakond, mis maailmavaateliselt mulle kõige sobilikum on, ei tundu enam töötavat. On ehk aeg oma maailmavaadet muuta? Sellest oleks kahju, aga pärast valimisplatvormidega tutvumist (jah, ma lugesin läbi kõikide parteide valmislubadused) on mul siiski tunne, et pean lõpetama oma pikaajalise suhte senise lemmikerakonnaga ja astuma sammukese lähemale stabiilsusele ja konservatiivsusele. Hmmm, viimasest lausest jääb mulje, nagu pooldaksin reformi, sest nende valimisega näitaks ma üle tõelist tahet säilitada kõike täpset nii, nagu on olnud. Kas keegi on mõelnud sellele, et Andrus on olnud meie peaminister viimased kaheksa aastat? Kaheksa!!! (kui ma nüüd õigesti arvutasin muidugi). Mina igatahes ei olnud ja selle teadvustamine muutis mind korraks sama vanaks kui mäed, sest ma mäletan veel aegu, mil Ansip ei olnud peaminister. Ühesõnaga - ma olen muutuste lävel :D

Ma avastasin, et mulle meeldib sügis. Meeletult meeldib. Ma olen siiani alati arvanud, et sügis on vastik-vastik-vastik. Tegelikult pole asi olnud kunagi sügises, vaid minus. Või pigem selles, et viimased jumalteabmitu aastat on septembri algus toonud kaasa hoogsa õppe- või tööelu. Ehk siis äkitselt on otsa saanud igasugune võimalus olla lõõgastunud. Vahetevahel ainult pisut lõõgastuda. Aga sel aastal oli mul väga leebe esimene periood, mis on muuseas kombineeritud väga osava tunniplaaniga, mis jättis mu päevadesse mitmeid pooleteistunniseid hingetõmbepause söömiseks ja jalutamiseks. Ja ma ma tõesti kasutasin neid ka jalutamiseks, sest SÜGIS ON NII ILUS. Ma sain hoida silma peal sellel, kuidas suvest sai sügis, kuidas lehed läksid värviliseks ja kuidas õhk läks kargeks. Sama mõnusalt kargeks nagu kevadhommikul. Ja siis ma saingi aru, et tegelikult on sügis just nii sama ilus aeg kui kevad.

Ja nii ma ei saagi Eestist ära kolida, kuigi Eesti talvele mõeldes tahaksin seda kohe praegu teha. Samas jõulude ajal peaks ikka põhjas olema. Ma suudaksin talved palju paremini üle elada, kui me keeraksime kella niiviisi, et hommikul kell seitse oleks vähemalt hämar, kui päris valge oleks liigne luksus. See hommikune toimetamine, kui loodus ütleb otsesõnu - praegu on aeg magamiseks, on niiiii kurnav. Pealegi olen ma juba ette pinges, kuidas ma talvel suure lumega oma kodust hakkan autoga välja pääsema.