Lilleorus

Et mu aju üksnes arvutimängu mängides lõplikult kängu ei jääks, käin vahetevahel ennast ka harimas-arendamas. Vahel läheb sellega küll kehvasti ja siis ma kahetsen, et ma päev otsa kodus hommikumantlis kohvi ei joonud ning...  nojah... arvutimängu ei mänginud. 

Seekordne reis, mis viis mind Lilleorgu, läks küll asja ette. Esiteks oli sügiseselt ilus ilm, mis tähendab, et puhus vinge tuul, taevas oli pilvine, aga kõige selle kõrvalt oli soe, mis tegi paigaga tutvumise hästi mõnusaks. Teiseks oli lihtsalt huvitav :D Mulle meeldib puutuda kokku inimestega, kes on minust erinevad. Välja arvatud sellisel juhul, kui nad tahavad, et ma oleksin hoobilt nende moodi, aga see viimane ei meeldi ju tegelikult kellelegi, nii et poleks pidanud võtma vaevaks üldse kirja pannagi. Ühesõnaga, Lilleoru perenaine oli väga tore ega üritanud meile selgitada, et me elame valesti. Küll rääkis ta väga armsalt sellest, mille järgi tema ise elab ja kuidas see on tema maailma muutnud. Peaaegu oleksin viimasesse lausesse kirjutanud "mida tema usub", aga seda rõhutati korduvalt - Lilleorus pole usku, seal ei usuta mingisugust õpetust, kõik, mida tehakse, on läbi kogetud ning sellisena praktiline. Või veel selgemalt öelduna: erinevatest traditsioonidest pärit rituaalide algne tähendus pole oluline, tähtis on see, et asi töötab.

Kuulus Elulille park oli üllatuslikult väike, kuigi jah - ega suurus alati ei loe, vaata või Ginnyt :D Lihtsalt kirjeldused ja pildid selle pargi kohta tekitasid mulje, et tegemist on suuuuure maa-alaga. Samamoodi nagu Stonehenge tundub piltidel suurem kui tegelikkuses ning on ikkagi võimas. Objekte oli pargis siiski palju, kuigi meie külalistena pidime leppima parajalt distantsilt vaatamisega, sest meil polnud õiget ettevalmistust, nii et me poleks äkki suutnud ohjeldada oma emotsioone, mida meeletu energia meis oleks tekitanud. 

Mulle kangesti meeldis, et meie võõrusataja suutis hästi lihtsalt ja loomulikult kõigest rääkida, kaasa arvatud näiteks lause "Õpetaja suudab jumalaga suhelda." Lihtne ja selge. Ja kellelgi ei tekkinud küsimust, kas kivid on ikka õigesti paika pandud. Või kas loodusjõud tulevad meile appi või mitte. Ikka tulevad, kui me ilusasti palume.  

Ilusale hommikupoolikule pani suurepärase punkti lõunasöök, mis koosnes kartulist, ubadest ja munakastmest, millele järgnes soe tee ja meeleib. Ja seal soojas ja valges köögis oma meeleiva kõrvale indiaanlaste tarkuste kohta lugedes tundsin küll, et elu on ilus. Kogukonnas elamine oma ideelt meeldib mulle, lahe on see, et inimesed panustavad oma aega ja oskusi üldise hüvangu heaks. Mina ise peaksin selle jaoks veel väga palju arenema, sest kogukonna asemel on minul ego. Ja see ego ei taha kuskile ära minna.