Üks, kes kõik on...

Uue kodus on meil palju rõõmu. Esiteks ikka see, et siin on nii palju erinevaid kohti, kus olla. Mõnus on näiteks see, et Ruudi armastab nii väga oma tuba, et ei jaluta enam öösiti ringi. Vanas kodus tegi ta seda igal ööl, jutustades ise mingisugustest vaimudest ja varastest. Siin majas ilmselt pole vaime. Teiseks on siin muidugi uskumatult palju ruumi: meil on köögis laud, mille ümber hommikul ja õhtul kõik korraga süüa saame; mul on oma töökohti lausa rohkem kui üks. Ja Ruudi mänguasjad pole enam elutoas, vaid viisakalt tema enda ruumis, mille ukse saab vajadusel kinni panna. Ühel päeval näiteks Ruudi panigi ukse kinni ja kuulas hullult kõvasti Linkin Parki laulu Breaking the Habit. Harjutused eluks teismelisega?

Lisaks kõigele positiivsele on siin majas ka nii mõndagi omapärast. Näiteks kui ma tahan minna duši alla, siis pean VÄLISUKSEST välja astuma. See on kummaline, eriti sellepärast, et enne meid on siis elatud nii mõndagi aega ja huvitav, et kedagi pole see nii väga häirinud. Mind ka praegu ei häiri, aga ma mõtlen Eesti toredatele talvedele ja olen hämmingus.

Teiseks on siis täiesti kuul-pähe elektrisüsteem. Keegi ülimalt arenenud huumorisoonega inimene on püüdnud aretada süsteemi, kus lülitiga on võimalik katkestada ka stepslite vooliühendus. Ehk siis: kustutad tule ja sama liigutusega lõpetab ta televiisor töötamisega. See osa on veel arusaadav. Keeruliseks läks siis, kui me avastasime, et elutoas töötab süsteem vastupidi - selleks et televiisor töötaks, peab tuli kustus olema. Väga energiasäästlik mõtlemine, eksole. Kolmandat sorti anomaalia selgus pärast seda, kui hr H suurema osa meie lambipirnidest leedpirnideks üritas vahetada. Nimelt saavutas ta selle lükkega olukorra, kus meil tuled kogu aeg põlesid (ka siis, kui enda arvates olid nad ära kustutanud) või siis elutoas hakkas lamp vilkuma, ühes rütmis ruuteriga. Hr H arvab, et tegelikult ei ole võimalik sellist elektrisüsteem ehitada ja on üsna segaduses.

Tööl on üsna mõnus käia, mul on selline tore puhkuselt tööle koormus. Ja kuna ma juba augustis otsustasin, et edaspidi olen ma lihtsalt ilus, ei häiri mind väga ka see, et töötan parajas ussipesas. Seni kuni keegi mulle ussi ei hakka panema, ei kavatse väga süveneda ka probleemidesse. Lihtsalt mõnel hetkel istun ja mõtlen, kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimesed päriselt ka nii käituvad.