Üks, kes kõik on...

Ma saan jälle teha postituse, kus kurvastan, mitu protsenti mu palk võrreldes möödunud aastaga langes. Aga ma ei taha seda välja öelda, kuna protsent on õõvastav. Üleüldine palgatõus, my ass. Ausalt öeldes ei lohuta mind üldse teadmine, et keskmine palk minu erialal tõuseb

Kuigi ma üldiselt tahaksin paista välja südamliku ja kogu maailma pärast muretseva/rõõmustava inimesena, kes boikoteerib H&M-i, siis tegelikult ma ei ole. Seda enam, et H&M-i probleemile vaatan umbes nii, nagu Haldjapiigad alles hiljuti kirjutasid. Üldse on huvitav küsimus, kui palju suudab inimene mõelda üldise hüvangu heaks, kui ta ise selle pärast kaotab. Sest siis, kui mu enda palk tõusis, siis oli mul küll hea meel. Nii enda pärast kui ka teiste pärast.

Igatahes on mul talveks mitu purki marineeritud kurke, arooniamahla ja õunu. Nii et nälga ei kavatse surra. Ja rõõmustada on mind ikka lihtne: pane ainult kell kolmveerand üheksa hommikul minu ette seitse pasunatega meest kükke tegema ja ma naeran laginal.