Üks, kes kõik on...

On uskumatu, mida lapsevanemad on nõus oma lapse pärast tegema. Eile õhtul arutles hr H omaette, mida kõike ta saab Ruudilt välja nõuda, kui ta läheb temaga Ott Leplandi kontserdile. Enne peab ta muidugi Ruudile selgeks tegema, et kõik inimesed maailmas ei armastagi Otti, sest ma kardan, et tüüp ei tule selle pealegi.

Minu ohverdus lapsele oli see, et istusin eile tsirkuses. Umbe kitsal ja kõval pingil, makstes eelnevalt uskumatut hinda selle eest. Minu meelest oli üldse ebaaus võtta ka peaaegu täishind laste eest, kes on vanemad kui neli aastat. Reaalselt oleks pidanud müüma neile süle- või seisupiletid, sest muudmoodi põnnid küll areeni ei näinud. Nii hoidsin ka mina oma last süles ja avastasin, et mul olid jalas VÄGA valed püksid. Nimelt on neil pükstel tagumiku peal needid. Võite vaid ette kujutada, mida mu tagumik selle raskuse all tundis.

Etendus oli suhteliselt jamps, nagu ma ka ette arvasin. Ma ei ole küll mingi tsirkuseguru, minu ainus tõeline tsiskuseelamus oli ikka mõned aastad tagasi Peterburis, kus ma pool etendust lihtsalt maha magasin, sest väsimus oli nii suur. See-eest olen hoolega vaadanud Monaco tsirkuseetendusi, mis on täiesti uskumatud. Eile õhtul meenutasin heldimusega ka oma esimest kogemust akrobaatidega, mis toimus Sürgavere rahvamajas ja mis jättis mulle kustumatu mulje. Ja tänu sellele mälestusele olin oluliselt leebem oma hinnangutes, kui ma muidu ehk olnud oleksingi. Sest nojah ... ei olnud teab mis vägevaid trikke. Loomadest, kelle pärast prl SS kohale oli nõus tulema, olid kassid, üks puudel, keda ma silmanurgast nägin, ahv, kellega sai pilti teha, ja papagoid (kes pole küll loomad, aga jumal sellega), kes oskasid lennata. Samal ajal oli Ruudi kolmveerand etendust sellise näoga:

Täiesti reaalselt.

Õnnelik lapsepõlv.