Ma tegin täna esimest korda elus tagurpidi külgboksi kahe auto vahele! Kahe üsna lähestikku pargitud auto vahele muuseas. Ma olen endaga väga rahul. Ka empsel ütles, et ma olin tubli.
Ka uue aasta koormused sain teada. Nagu hr H ütles: liigse töö pärast stressi ei paista tulevat. Nii vähe tunde, kui mul on esimeses tsüklis, pole mul kunagi olnud. Isegi mitte siis, kui mul oli abituuriumis 7 tundi ja need pärast eesti keele eksamit ära langesid. Üldjoontes olen ma tegelikult väga rahul, ainus, mis pisut kripeldama jääb, on see, et mu lemmikkursus on õppekavast üldse välja puksitud. Sellest on kahju. Aga eks ma panen oma võimsa mapi riiulisse ootama, ehk kunagi võetakse ikka jälle kavva tagasi.
Mis mind aga tõesti õnnelikuks teeb, on fakt, et me KOLIME. See on nii tore.
Me hakkame elama majas, väikses armsas majas, kus on tore aed ja saun. Ruudi on ka nii rõõmus, lõpuks ometi saab ta jälle oma toa. Ta juba väga asjalikult planeerib, kuidas ta seal toimetama hakkab, eile käis hr H-ga kauplemas, et ta tahab DVD-mängijat oma tuppa. Mõtleme veel sellele. Igatahes on meil nüüd köök, kuhu mahub laud. Ja elutuba, kuhu mahub külalisi kutsuma. Ja kogu maja peale nõnda palju ruumi, et saame tekitada kaks töökohta, nii et vajadusel saab ka korraga töö asju ajada. Rääkimata siis saunast, kus saab korraldada toredaid koosviibimisi. Koht on ka peaaegu ideaalne, linnale väga lähedal, ainult lasteaed jääb nüüd teispoole kesklinna, aga ka see pole suurem asi probleem. Lisaks kõigele meeldib mulle ka meie omanik, kes nii kenasti usaldas meid ja oli väga vastutulelik. Ma olen ise olnud oma elus usaldav ja vastutulelik ning nii mõnigi kord on see kurjasti kätte maksnud. Nõnda tahan nii väga näidata meie omanikule, et me olime väärt tema usaldust. Et ta ei peaks pettuma ei meis ega elus.
Friday, August 23, 2013
Tuesday, August 20, 2013
Vahepeal on juhtunud igasuguseid toredaid lugusid. Esiteks viisin ellu ühe oma unistustest ja ostsin endale poest (vaatamata sellele, et ma tean, et see pole ei kasulik ega päris, ja mingis mõttes on tegemist isegi nõmedalt väikekodanliku värgiga) pulverisaatoriga vahukoort. Ja siis ostsin endale ka igasuguseid erinevaid puuvilju (jah, ma tean, et praegu on valmis ka Eesti õunad ja ploomid ja pirnid ja... ma niigi hoidsin end tagasi ja ei ostnud konservi) ja sõin ja nautisin TÄIEGA.
Teiseks jõudis lõpule üks saaga, mis röövis isegi minu muidu väga hea ööune ehk prl Sirkka sooritas oma sõidueksami, nii et nüüd on elu hoobilt kolm korda ilusam. Treeningute käigus avastasin, et pärast kümneaastast staaži olen ka mina võimeline tegema harjutust "Tagurpidi külgboksi". Ma olen seda varem sooritanud ainult postide vahele, autodega pole kunagi julgenud proovida.
Ka mu töökoht on suhteliselt valmis, see et mööblit ja tehnikat veel pole, mind väga ei heiduta, küll aga morjendab mind asjaolu, et ma siiani ei tea veel midagi oma koormusest või kursustest, mis teeb mu töölkäimise mõnevõrra sihituks, sest ma ei oska veel ainekavasidki koostada. Millegipärast olen suutnud jätta inimesetele mulje, nagu meeldiks mulle väga kursus nimega "Eesti kirjanduse tüvitekstid". Jumal teab, kust sellime mulje on tekkinud, ma pigem pelgan, et minu arusaam tüvitekstidest erineb kohati reglementeeritud arusaamast, mis paneb mind mõneti ebamugavasse olukorda. Aga eks paistab.
Ja kõige põnevam on see, et kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab varsti soolaleivakat pidada. Kohas, kuhu mahub ka külalisi kutsuma :D
Teiseks jõudis lõpule üks saaga, mis röövis isegi minu muidu väga hea ööune ehk prl Sirkka sooritas oma sõidueksami, nii et nüüd on elu hoobilt kolm korda ilusam. Treeningute käigus avastasin, et pärast kümneaastast staaži olen ka mina võimeline tegema harjutust "Tagurpidi külgboksi". Ma olen seda varem sooritanud ainult postide vahele, autodega pole kunagi julgenud proovida.
Ka mu töökoht on suhteliselt valmis, see et mööblit ja tehnikat veel pole, mind väga ei heiduta, küll aga morjendab mind asjaolu, et ma siiani ei tea veel midagi oma koormusest või kursustest, mis teeb mu töölkäimise mõnevõrra sihituks, sest ma ei oska veel ainekavasidki koostada. Millegipärast olen suutnud jätta inimesetele mulje, nagu meeldiks mulle väga kursus nimega "Eesti kirjanduse tüvitekstid". Jumal teab, kust sellime mulje on tekkinud, ma pigem pelgan, et minu arusaam tüvitekstidest erineb kohati reglementeeritud arusaamast, mis paneb mind mõneti ebamugavasse olukorda. Aga eks paistab.
Ja kõige põnevam on see, et kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab varsti soolaleivakat pidada. Kohas, kuhu mahub ka külalisi kutsuma :D
Monday, August 12, 2013
Pärast kolimist olen ma avastanud maailma, millest mul varem polnud aimugi. Nimelt selle hirmsa maailma, kus inimene elab üürikorteris.
Siiani olen kokku puutunud selle teise maailmaga: üürileandja poolega. Ja sellest on mul jäänud mulje, et on väga keeruline leida üürnikku, kes oleks mõistlik (ei läbustaks su korterit ära, nagu oleks see mingi hooraurgas), majanduslikult kindlustatud (ei jätaks näiteks kommunaalarveid maksmata) ja mingisugusegi vastutustundega (ei saada helistamise peale vastuseks sms-i: "Ma kolisin välja.")
Nüüd selgub, et mängu teisel poolel on sama keeruline olla, sest üürikortereid on uskumatult vähe. Võimalikud valikud on üldjuhul paneelikad, kus ma ei taha elada. Esiteks asuvad paneelikad magalas, mis omakorda asuvad kesklinnast eemal. Minu elu asub aga pigem kesklinnas ja tegelikult on ikkagi väga suur eelis, kui saad pärast meeldivat koosviibimist koju makismaalselt kümneminutilise jalutuskäigu järel. Teiseks kardan ma paneelikatega kaasnevat lisamaksimist: talvine küte, mis on täiesti ettearvamatu, mingid remondifondid, mida peaks maksma omanik, aga mis ikka lükatakse üürnikule. Nii et otsitav ideaalkorter peaks olema kesklinnas asuv ahiküttega elamine, kuhu mahuvad ära kolm väga suure privaatsusvajadusega inimest.
Midagi on ju isegi liikumas. Nt helistasin ühe kuulutuse peale umbes kell kaksteist päeval (jah, hommikul kell üheksa luges udune silm kuulutusest üle) ja selleks ajaks oli korteril juba ostja (!) olemas. Teine variant oli ühe majaga, millel oli nii palju soovijaid, et praegu toimub ideaalse üürniku leidmiseks teine voor. Igatahes suutsime nii hea mulje endast jätta, et pääsesime sellesse teise vooru. Nagu töövestlus, eksole.
Oleme latti pisut alla lasknud ja mõelnud, et korter võib olla ka kahetoaline, aga olgu siis vähemalt korraliku köögiga. Korralik köök=köök, kuhu mahub ära söögilaud. Varem polnud mul aimugi, et võimalik elada korteris, kus köögis saab ainult seista. Nüüd olen juba terve aasta elanud majas, kuhu on projekteeritud köök, millel on neli ust ja üks tervet seina hõlmav aken. Ma olen unistanud, et kohtun inimesega, kes vastutab selle eest, nii et ma saaksin küsida, miks ta niiviisi on teinud.
Ja selle kõige juures on juba meie praegusel tänaval kolm tühja maja, mis lihtsalt seisavad ja lagunevad. Kui mul ei oleks last ja kujuteldavat sotsiaalset staatust, siis ma oleks juba ammu mõne neist ära skvottinud.
Siiani olen kokku puutunud selle teise maailmaga: üürileandja poolega. Ja sellest on mul jäänud mulje, et on väga keeruline leida üürnikku, kes oleks mõistlik (ei läbustaks su korterit ära, nagu oleks see mingi hooraurgas), majanduslikult kindlustatud (ei jätaks näiteks kommunaalarveid maksmata) ja mingisugusegi vastutustundega (ei saada helistamise peale vastuseks sms-i: "Ma kolisin välja.")
Nüüd selgub, et mängu teisel poolel on sama keeruline olla, sest üürikortereid on uskumatult vähe. Võimalikud valikud on üldjuhul paneelikad, kus ma ei taha elada. Esiteks asuvad paneelikad magalas, mis omakorda asuvad kesklinnast eemal. Minu elu asub aga pigem kesklinnas ja tegelikult on ikkagi väga suur eelis, kui saad pärast meeldivat koosviibimist koju makismaalselt kümneminutilise jalutuskäigu järel. Teiseks kardan ma paneelikatega kaasnevat lisamaksimist: talvine küte, mis on täiesti ettearvamatu, mingid remondifondid, mida peaks maksma omanik, aga mis ikka lükatakse üürnikule. Nii et otsitav ideaalkorter peaks olema kesklinnas asuv ahiküttega elamine, kuhu mahuvad ära kolm väga suure privaatsusvajadusega inimest.
Midagi on ju isegi liikumas. Nt helistasin ühe kuulutuse peale umbes kell kaksteist päeval (jah, hommikul kell üheksa luges udune silm kuulutusest üle) ja selleks ajaks oli korteril juba ostja (!) olemas. Teine variant oli ühe majaga, millel oli nii palju soovijaid, et praegu toimub ideaalse üürniku leidmiseks teine voor. Igatahes suutsime nii hea mulje endast jätta, et pääsesime sellesse teise vooru. Nagu töövestlus, eksole.
Oleme latti pisut alla lasknud ja mõelnud, et korter võib olla ka kahetoaline, aga olgu siis vähemalt korraliku köögiga. Korralik köök=köök, kuhu mahub ära söögilaud. Varem polnud mul aimugi, et võimalik elada korteris, kus köögis saab ainult seista. Nüüd olen juba terve aasta elanud majas, kuhu on projekteeritud köök, millel on neli ust ja üks tervet seina hõlmav aken. Ma olen unistanud, et kohtun inimesega, kes vastutab selle eest, nii et ma saaksin küsida, miks ta niiviisi on teinud.
Ja selle kõige juures on juba meie praegusel tänaval kolm tühja maja, mis lihtsalt seisavad ja lagunevad. Kui mul ei oleks last ja kujuteldavat sotsiaalset staatust, siis ma oleks juba ammu mõne neist ära skvottinud.
Friday, August 9, 2013
Tammsaare ja mina
Ma käisin teatris, Vargamäel "Vanad ja noored". Ma ei sattunud sinna päris oma valiku järgi, sest etendusega samal ajal toimus ka üks sünnipäev. Mitte et mul konkreetse asja vastu põhimõtteliselt midagi oleks olnud, klassika ikka. Ma nimelt suudan pidevalt ära unustada, mis emotsioone tekitab minus Tammsaare.
Sedapuhku tekitas emotsiooni ka loodus ja Ugala teater, kes koostööna surusid selgelt liiga palju inimesi kitsasse, madalasse küüni, mis oli viimased 10 tundi seisnud 40-kraadises kuumuses. Võin teile kinnitada, et see ei olnud mõnus. Enne veel kui etendus algas, läks mul pilt korraks mustaks ja hääled jäid kaugeks ja vaikseks. Õnneks siis tuli kuskilt mingit õhku (meenub üks nilbe anekdoot, kus ka pahmak värsket õhku olukorra päästis), sest välja ei oleks ma oma kohalt mitte kuidagi saanud. Ma oleksin olnud esimene reaalne Tammsaare-ohver.
Etendus ise tekitas ka muidugi emotsioone. Nutta löristasin lausa kahel korral, mis iseenesest pole midagi tähelepanuväärset, sest ma piserdan nii kinos kui teatris alati suure rõõmuga. Aga põhiline emotsioon oli ikkagi füüsilist valu tekitav viha. "Vanad ja noored" on ju tavaline Tammsaare - tee tööd, ära ole kunagi rahul ja mis põhiline: ära sa mingil juhul oma ligimeste suhtes heatahtlik ole. Oleks ma natukenegi parema koha peal istunud, ma oleks teise vaatuse poole pealt lihtsalt minema kõndinud. Üks asi on lugeda teksti ja soovi korral pooleli jätta, et hiljem jätkata, hoopis teine asi on vaadata ja mitte omada võimalust loobuda, hinge tõmmata, emotsiooni välja elada. Vallo Kirs oli päris asjaliku lavastuse teinud.
Lugu, kergelt visandault, kõneleb sellest, kuidas noored (eriti noorperemees) tahavad vanadelt talu üle võtta, et teha kõike veel paremini. Ja kuidas vanad sellega leppida ei taha, kuigi oldi sellega nõus. Ja mis siis juhtub, kui vanad iga noorperemehe sammu kritiseerivad (siinkohal meenub mulle, et Tammsaarest rääkides ei ole paslik kasutada moodsat sõnavara), igal juhul oma õigust nõuavad ja kõik plaanid ära nullivad. Loomulikult sureb inimene ära.
Tammsaare on meie Püha Kirjanik, kes on igavikku raiunud meie olemuse. Meie põlvnemise orjasoost, kust välja sai rabeleda üksnes higi, vere ja pisaratega. Tammsaare tekstide sügavus puudutab eestlasi kõige valusama koha pealt, sest ta räägib meie geneetilises koodis olevast traagilisest pärandist. Kokkuvõtlikult: mitte Tammsaare pole hirmus, vaid eestlaste elu oli hirmus.
Minu esimene kokkupuude Tammsaarega oli algklassides raamatuga "Vargamäe lapsed". See oli minu jaoks sama tore raamat kui "Kevade". Ehk ma arvan, et oleks ma sündinud teistsugusesse perekonda, oleks ma pärast neid kaht raamatut lõpetanud lugemise üldse ära. Õnneks teadsin ma juba selleks ajaks, et maailmas on olemas ka tekste, mis panevad silmad särama ja hinge helisema. Ja ma ei pea silmas üksnes Miki-Hiirt või "Sipsikut", vaid ka sellesama Lutsu mälestusi näiteks.
Järgmine kord oli põhikooli lõpus "Kõrboja peremees". Taustaks nõnda palju, et ma lõpetasin põhikooli läbinisti viielisena, ma lugesin raamatuid kui pöörane. Kusjuures tol ajal ei olnud noorteromaane sellisel kujul nagu praegu, olid korralikud süžeega tekstid, mida noored lugesid. Ja ka minu jaoks oli "Kõrboaja peremees" arusaamatu ja seetõttu mõttetu. See ei tekitanud minus ühtki emotsiooni, null raamat, sest ma olin liiga noor ja elukogemuseta, nõnda nagu üks 15-aastane tüdruk olema peabki.
Ja lõpuks gümnaasium ja "Tõde ja õigus" oma esimese osaga. Siis olin ma juba suur ja tark ning tekstiliselt oskasin ehk isegi teatud määral seda hinnata. Küll oli see mulle sisuliselt nii vastuvõetamatu, et mul oli raskusi raamatu läbi lugemisega. Ma ei saa enam öelda, et Tammsaare oleks kohutavalt igav, tema lõputud kirjelaused võivad olla täitsa võluvad, kui teksti korralikult sisse elada. Aga see maailm, mis neis teostes avaneb ... ma ei taha, et see oleks see, kust ma pärinen.
Hüva, meie minevik on hall, ilmselgelt oli inimestel raske elu, väga palju pidi tegema tööd. Väga palju pidi taluma alandust, oma leib tuli maa seest välja kiskuda nii et küünealused verised. Aga miks peame me rõhutama seda, et meie olemuseks on olla halb inimene, väiklane, oma tões kinni nagu klappidega hobune. Vahel ma ikka mõtlen, kuidas sellisel seltskonnal üldse õnnestus oma riik luua.
Üldiselt on tõesti nii, nagu prl Sirkka ütles, et kui Tammsaare teostes keegi ära sureb, on see puhas rõõm, sest ta pääses sellest kõigest. Surm ei saa kuidagi hullem olla kui see elu.
Kui kedagi huvitab ka see, kuidas lavastus oli, siis näiteks Margus Mikomägi kirjutab sellest Postimehes.
Sedapuhku tekitas emotsiooni ka loodus ja Ugala teater, kes koostööna surusid selgelt liiga palju inimesi kitsasse, madalasse küüni, mis oli viimased 10 tundi seisnud 40-kraadises kuumuses. Võin teile kinnitada, et see ei olnud mõnus. Enne veel kui etendus algas, läks mul pilt korraks mustaks ja hääled jäid kaugeks ja vaikseks. Õnneks siis tuli kuskilt mingit õhku (meenub üks nilbe anekdoot, kus ka pahmak värsket õhku olukorra päästis), sest välja ei oleks ma oma kohalt mitte kuidagi saanud. Ma oleksin olnud esimene reaalne Tammsaare-ohver.
Etendus ise tekitas ka muidugi emotsioone. Nutta löristasin lausa kahel korral, mis iseenesest pole midagi tähelepanuväärset, sest ma piserdan nii kinos kui teatris alati suure rõõmuga. Aga põhiline emotsioon oli ikkagi füüsilist valu tekitav viha. "Vanad ja noored" on ju tavaline Tammsaare - tee tööd, ära ole kunagi rahul ja mis põhiline: ära sa mingil juhul oma ligimeste suhtes heatahtlik ole. Oleks ma natukenegi parema koha peal istunud, ma oleks teise vaatuse poole pealt lihtsalt minema kõndinud. Üks asi on lugeda teksti ja soovi korral pooleli jätta, et hiljem jätkata, hoopis teine asi on vaadata ja mitte omada võimalust loobuda, hinge tõmmata, emotsiooni välja elada. Vallo Kirs oli päris asjaliku lavastuse teinud.
Lugu, kergelt visandault, kõneleb sellest, kuidas noored (eriti noorperemees) tahavad vanadelt talu üle võtta, et teha kõike veel paremini. Ja kuidas vanad sellega leppida ei taha, kuigi oldi sellega nõus. Ja mis siis juhtub, kui vanad iga noorperemehe sammu kritiseerivad (siinkohal meenub mulle, et Tammsaarest rääkides ei ole paslik kasutada moodsat sõnavara), igal juhul oma õigust nõuavad ja kõik plaanid ära nullivad. Loomulikult sureb inimene ära.
Tammsaare on meie Püha Kirjanik, kes on igavikku raiunud meie olemuse. Meie põlvnemise orjasoost, kust välja sai rabeleda üksnes higi, vere ja pisaratega. Tammsaare tekstide sügavus puudutab eestlasi kõige valusama koha pealt, sest ta räägib meie geneetilises koodis olevast traagilisest pärandist. Kokkuvõtlikult: mitte Tammsaare pole hirmus, vaid eestlaste elu oli hirmus.
Minu esimene kokkupuude Tammsaarega oli algklassides raamatuga "Vargamäe lapsed". See oli minu jaoks sama tore raamat kui "Kevade". Ehk ma arvan, et oleks ma sündinud teistsugusesse perekonda, oleks ma pärast neid kaht raamatut lõpetanud lugemise üldse ära. Õnneks teadsin ma juba selleks ajaks, et maailmas on olemas ka tekste, mis panevad silmad särama ja hinge helisema. Ja ma ei pea silmas üksnes Miki-Hiirt või "Sipsikut", vaid ka sellesama Lutsu mälestusi näiteks.
Järgmine kord oli põhikooli lõpus "Kõrboja peremees". Taustaks nõnda palju, et ma lõpetasin põhikooli läbinisti viielisena, ma lugesin raamatuid kui pöörane. Kusjuures tol ajal ei olnud noorteromaane sellisel kujul nagu praegu, olid korralikud süžeega tekstid, mida noored lugesid. Ja ka minu jaoks oli "Kõrboaja peremees" arusaamatu ja seetõttu mõttetu. See ei tekitanud minus ühtki emotsiooni, null raamat, sest ma olin liiga noor ja elukogemuseta, nõnda nagu üks 15-aastane tüdruk olema peabki.
Ja lõpuks gümnaasium ja "Tõde ja õigus" oma esimese osaga. Siis olin ma juba suur ja tark ning tekstiliselt oskasin ehk isegi teatud määral seda hinnata. Küll oli see mulle sisuliselt nii vastuvõetamatu, et mul oli raskusi raamatu läbi lugemisega. Ma ei saa enam öelda, et Tammsaare oleks kohutavalt igav, tema lõputud kirjelaused võivad olla täitsa võluvad, kui teksti korralikult sisse elada. Aga see maailm, mis neis teostes avaneb ... ma ei taha, et see oleks see, kust ma pärinen.
Hüva, meie minevik on hall, ilmselgelt oli inimestel raske elu, väga palju pidi tegema tööd. Väga palju pidi taluma alandust, oma leib tuli maa seest välja kiskuda nii et küünealused verised. Aga miks peame me rõhutama seda, et meie olemuseks on olla halb inimene, väiklane, oma tões kinni nagu klappidega hobune. Vahel ma ikka mõtlen, kuidas sellisel seltskonnal üldse õnnestus oma riik luua.
Üldiselt on tõesti nii, nagu prl Sirkka ütles, et kui Tammsaare teostes keegi ära sureb, on see puhas rõõm, sest ta pääses sellest kõigest. Surm ei saa kuidagi hullem olla kui see elu.
Kui kedagi huvitab ka see, kuidas lavastus oli, siis näiteks Margus Mikomägi kirjutab sellest Postimehes.
Friday, August 2, 2013
On uskumatu, mida lapsevanemad on nõus oma lapse pärast tegema. Eile õhtul arutles hr H omaette, mida kõike ta saab Ruudilt välja nõuda, kui ta läheb temaga Ott Leplandi kontserdile. Enne peab ta muidugi Ruudile selgeks tegema, et kõik inimesed maailmas ei armastagi Otti, sest ma kardan, et tüüp ei tule selle pealegi.
Minu ohverdus lapsele oli see, et istusin eile tsirkuses. Umbe kitsal ja kõval pingil, makstes eelnevalt uskumatut hinda selle eest. Minu meelest oli üldse ebaaus võtta ka peaaegu täishind laste eest, kes on vanemad kui neli aastat. Reaalselt oleks pidanud müüma neile süle- või seisupiletid, sest muudmoodi põnnid küll areeni ei näinud. Nii hoidsin ka mina oma last süles ja avastasin, et mul olid jalas VÄGA valed püksid. Nimelt on neil pükstel tagumiku peal needid. Võite vaid ette kujutada, mida mu tagumik selle raskuse all tundis.
Etendus oli suhteliselt jamps, nagu ma ka ette arvasin. Ma ei ole küll mingi tsirkuseguru, minu ainus tõeline tsiskuseelamus oli ikka mõned aastad tagasi Peterburis, kus ma pool etendust lihtsalt maha magasin, sest väsimus oli nii suur. See-eest olen hoolega vaadanud Monaco tsirkuseetendusi, mis on täiesti uskumatud. Eile õhtul meenutasin heldimusega ka oma esimest kogemust akrobaatidega, mis toimus Sürgavere rahvamajas ja mis jättis mulle kustumatu mulje. Ja tänu sellele mälestusele olin oluliselt leebem oma hinnangutes, kui ma muidu ehk olnud oleksingi. Sest nojah ... ei olnud teab mis vägevaid trikke. Loomadest, kelle pärast prl SS kohale oli nõus tulema, olid kassid, üks puudel, keda ma silmanurgast nägin, ahv, kellega sai pilti teha, ja papagoid (kes pole küll loomad, aga jumal sellega), kes oskasid lennata. Samal ajal oli Ruudi kolmveerand etendust sellise näoga:
Täiesti reaalselt.
Õnnelik lapsepõlv.
Minu ohverdus lapsele oli see, et istusin eile tsirkuses. Umbe kitsal ja kõval pingil, makstes eelnevalt uskumatut hinda selle eest. Minu meelest oli üldse ebaaus võtta ka peaaegu täishind laste eest, kes on vanemad kui neli aastat. Reaalselt oleks pidanud müüma neile süle- või seisupiletid, sest muudmoodi põnnid küll areeni ei näinud. Nii hoidsin ka mina oma last süles ja avastasin, et mul olid jalas VÄGA valed püksid. Nimelt on neil pükstel tagumiku peal needid. Võite vaid ette kujutada, mida mu tagumik selle raskuse all tundis.
Etendus oli suhteliselt jamps, nagu ma ka ette arvasin. Ma ei ole küll mingi tsirkuseguru, minu ainus tõeline tsiskuseelamus oli ikka mõned aastad tagasi Peterburis, kus ma pool etendust lihtsalt maha magasin, sest väsimus oli nii suur. See-eest olen hoolega vaadanud Monaco tsirkuseetendusi, mis on täiesti uskumatud. Eile õhtul meenutasin heldimusega ka oma esimest kogemust akrobaatidega, mis toimus Sürgavere rahvamajas ja mis jättis mulle kustumatu mulje. Ja tänu sellele mälestusele olin oluliselt leebem oma hinnangutes, kui ma muidu ehk olnud oleksingi. Sest nojah ... ei olnud teab mis vägevaid trikke. Loomadest, kelle pärast prl SS kohale oli nõus tulema, olid kassid, üks puudel, keda ma silmanurgast nägin, ahv, kellega sai pilti teha, ja papagoid (kes pole küll loomad, aga jumal sellega), kes oskasid lennata. Samal ajal oli Ruudi kolmveerand etendust sellise näoga:
Täiesti reaalselt.
Õnnelik lapsepõlv.