Pärast suurejoonelist aastalõpupidu, kus muu hulgas oli karaoke, saun, mõned kastid õlut ja paarteist liitrit veini ja mis lõppes kolmetunnise jalutuskäiguga koju, mille käigus ma peaaegu sain aru, miks õunad puu otsast alla kukuvad, kui puud raputada (enam ma muuseas ei saa aru), veetsin üsna raske päeva tööl (siiani olen hämmingus, et selline pidu toimus nädala sees) ja õhtul käisin kinos. Kuna ma käin väga harva kinos, siis tuleb see kindlasti ära märkida. Vaatasime filmi "Suur Gatsby". Ma olen väga teadlik kinokülastaja, valides filme äärmise hoolikusega. Ka seekordne käik polnud juhuslik. "Suur Gatsby" on nimelt esiteks gümnaasiumi kirjanduskursusesse kuuluv teos. Teiseks on see raamat, mis mulle eriti ei meeldinud, sestap ei ole mul üldse kirge sellest rääkida, nii et ma mõtlesin, et äkki film annab mulle vajaliku emotsiooni.
Iseenesest võib öelda, et tõepoolest - film meeldis mulle rohkem kui raamat. Jällegi tuleb tunnistada, et teksti ja minu vahele jääb kirjaniku stiil, mis mulle hästi ei sobi. Sest taas - narratiivil on kõik eeldused mulle sobida. On glamuuri, on spliini, on kaotatud elud. Samas jääb mulle selles kõiges midagi võõraks, õde K rääkis, et tema jaoks on see lugu esimesest leheküljest alates olnud nii kurb, lugu üksindusest ja alatusest. Mina .... jäin kahtlevale seisukohale, Gatsby jääb minu jaoks ikkagi liiga välisele orienteeritud tegelaseks, kes küll polnud oma saatust kindlasti mitte ära teeninud, küll aga, selliseid valikuid tehes, paratamatult ise selles suunas triiviv. Iseenesest on ju ka see lugu peaaegu täpselt samasugusena kirja pandud de Balzaci "Isa Goriot"´s. Ainult et Gatsby kuju on segu Rastignacist (noor ja vaene, kes lõpuks leiab, et rikastumiseks võib kasutada kõiki vahendeid) ja hr Goriot´st (lõpuks peab tõdema, et rahaga ei saavuta elus sugugi mitte kõike).
Leonardo DiCapriot oli naljakas vaadata, minu jaoks on ta ikka "Titanicu" staar, kes tegelikult ei olegi näitleja, vaid ... noh... Titanicu-staar :D
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Tänu Sinule tekkis filmi vastu huvi. Tavaliselt toimib reegel, et mistahes film jääb raamatule alla.
ReplyDeleteSedand küll, et filmid jäävad üldjuhul raamatutele alla. Nagu ka teatrietendused, ma kardan, et mul jääb elu lõpuni meelde Suur Pettumus seoses "Meistri ja Margaritaga" Vanemuises. Samas "Suure Gatsby" puhul ei oska ma ehk päris objektiivselt hinnata, sest raamatu lugesin läbi, kuna seda tuli teha, nii et filmil oli hea stardipositsioon - ma ei lootnud eriti midagi :) Samamoodi nagu "Videviku" film oli minu meelest kordi parem kui raamat, aga seal tekib ka küsimus, kas "Videvik" üldse on päriselt raamatuna defineeritav nähtus.
ReplyDelete"Videvik" on minu jaoks ajaviitekultuuri toode. Semiootikas põnev teema kus, nähtust transformeeritakse erinevateks kunstivormide väljendusvahenditega - raamat, koomiks, film, muusikalavastus, arvutimäng, esemelised tooted jms. Sama põnev ja keerulised seosed juriidikas: mõttega haakub hiljutine Nukuteatri case Eno Raua pärijaga (kas laval kasutatavad Naksitrallide kujud on Eno Raua või hoopis Edgar Valteri looming? Aga äkki hoopis uus "toode"?).
ReplyDelete"Videvik" kui nähtus on äärmiselt põnev uurimisteema - kuidas suhteliselt keskpärasest loost koos üsna keskpärase vormiga saab ülemaailmne fenomen. Siin võib vist kohandada Golpalotti kolmandat seadust, mis käib küll vastumürkide tegemise kohta, aga põhimõtteliselt laieneb ka muule :) Oluline ongi leida see osis, mis paneb toote elama oma elu, kuigi "Videviku" puhul jääb vist igaveseks müsteeriumiks, mis täpselt see võlukomponent oli. Naksitrallid on nii kenasti oma elu elama asunud, et mu meelest on tegemist juba rahva omandiga, kuigi juriidiliselt see nõnda muidugi olla ei saa.
ReplyDeleteMul nii filmi kui raamatuga seoses üsna samad tunded. Pärast raamatut, mida noorpõlves hoolega ja isegi mitu korda lugesin, et aru saada, miks see on selle ja teise inimese lemmikraamat, ma midagi erilist ei oodanud. Seega film täitsa meeldis, kõige selle sillerdava õhkkonnaga.
ReplyDeleteMa kuidagi ei näe selles loos traagikat =/
Kõige vähem näen ma seal lugu toredast Gatsbyst, kes on parem, kui teda ümbritsevad rikka päritoluga tüübid, ja kel läheb kahetsusväärselt kehvasti.
Mu jaoks olid kõik tegelased mõnevõrra nõmedad, aga üldiselt siiski inimlikud ja püüdsid oma parimat ja välja tuli... noh, mõnedel paremini, mõnedel halvemini. Gatsbyl phmt vedas, sest ta, reo, oli liiga kompromissitu elu jaoks, ja tegelikult ootasin ma seega kogu aeg talle mingit hullemat lõppu kui lihtsalt surm.
Ullult vedas, et see veel niigi läits, ausalt öelda.