Ka sel nädalal jõudsin teatrisse. Meil käisid külalised Tallinnast - VAT Teater ja "Liblikapüüdja". Kui mängukava sirvides esimest korda märkasin, et "Liblikapüüdja" tuleb, ei suutnud ma oma silmi uskuda. Fowles on minu jaoks midagi ... mida on raske seletada. See on kuidagi segu ülikoolist ja gümnaasiumist, nendest mõtetest ja unistustest ja segadustest, mis tol ajal olid, kuigi need kaks haridusastet olid minu jaoks väga erineva hingusega ajad. Sest näiteks ei suuda ma meenutada keskkoolist mitte ühtegi lugu sellest, kuidas me tõesti õppisime, ülikoolist meenuvad eelkõige just need. Kuigi kindlasti õppisin ka gümnaasiumis (ainult et mida?!?) ja ülikoolis oli pidutsemist ja puhkamist päris kindlasti ka (kusjuures, isegi mäletan). Igatahes on Fowles´is olemas mõlema ajastu mälestused ja meeleolud ning mul on väga kahju, et keegi pole märganud, et ka minul oleks vaja raputust, et ma saaksin aru, kes ma olen. Äkki peaksin ma selleks Kreekasse minema, et keegi tähele paneks?
Aga etendusest siis. Ma olin täiesti vaimustuses. Laval oli kaks näitlejat - Margo Teder ja Marilyn Jurman. Pean tunnistama, et Jurmanit olen ma varem näinud ainult televiisoris ja sedagi põgusalt, sest erinevalt Ruudist pole kunagi väga suur "Kättemaksu kontori" austaja olnud, ja Margo Teder oli täiesti tume maa. Seda võimsam oli mulje, sest just Fredi roll oli SUUREPÄRANE. Nagu mainitud - "Liblikapüüdja" on tekstina mulle pehmelt öeldes tuttav, nii et mul on üsna selge pilt kogu loost silme ees. See, mis toimus laval, kattus vaid osaliselt minu mõtete ja tunnetega. Ja kui Miranda roll tekitas minus ebakõla, siis Fredi oma (kuigi minu ettekujutusest mõneti erinev) avas mulle palju suuremalt ja sügavamalt kogu teose.
Probleemid, millele ma varem polnud tähele pööranud - kas või see lastetoa teema - hakkasid ootamatult mu peas kuju võtma ja lausa karjuma: see ongi ju nii. Ja kuidagi häirivalt meenus jälle üks lugu, kui ma olin (ma arvan, et umbes) 13 ja ühes vägagi ootamatus situatsioonis sain tänuliku käepigistuse mingisuguse tühise heateo eest, ja kuidas ma siis nägin, et käesurujal on küünealused mustad. Ja mäletan oma esimest emotsiooni "Issand, mustad küünealused" ja siis teisena seda halba tunnet, et ma seda nägin, tähele panin ja hinnangu andsin.
Igatahes suutis Margo Teder tõesti mängida nii, et mul oli pisarateni kahju temast, samal ajal tundes piinavat hirmu, sest kuigi ta nägi välja ohutu lontu, oli vägivaldus kogu tema olekus kogu aeg kohal. Ja see on seda tähelepanuväärsem, et päris palju tegevust jäi minu jaoks sõna otseses mõttes kapi taha, kuna ma läksin saali viimasena ja head kohad olid kõik juba ära võetud. Väikese saali rõõmud :)
Marilyn Jurman mind ei veennud. Pigem tekkis mul küsimus, miks oleks pidanu Fred just tema ära röövima. Raamatus oli see arusaadav, lavastuses tekitas küsimust. Ma esialgu arvasin, et asi oli üksnes minus ja selles, et olen endale Mirandast väga selge (ja idealiseeritud) pildi loonud, aga mida rohkem ma mõtlen, seda enam tundub, et ainult selles ei saanud ju probleem olla. Mul ei olnud kordagi Mirandast kahju. Pigem jättis ta mulje, et sellist raputust oligi temasugusele vaja. Mis võis ju olla ka osa taotlusest, aga ikkagi jäi see poolikuks. Sama hästi oleks võinud ju Fredist ainult kahju olla, aga see, et ka paine oli olemas, muutis rolli terviklikuks.
Igatahes soovitaksin "Liblikapüüdjat" kõigil vaatama minna, aga kahjuks käisin mina viimasel etendusel, nii et kes ei näinud, peab lugema raamatut.
No comments:
Post a Comment