Üks, kes kõik on...

Tänase sünnipäeva eelõhtuse päeva puhul võiks kirjutada ühe eriti patriootliku teksti, aga mul ei ole vastavat tuju :) Hetkel on elu ilma suurte ja põhimõtteliste asjade peale mõtlemisetagi liiga mõnus. Hommikul käisime Ruudiga kelgutamas, pärast seda pidasime aias piknikut. Tõtt öeldes hakkas tagumik küll külmetama, aga lahe oli ikka. Ja ma ei suuda kuidagi mõista, kuidas ma sain elada nii pikalt ilma suusapüksteta. Idülli pimestab üksnes see, et hr H-l on taas (õnneks üle pika-pika aja) peavaluhoog.

Muus osas tuleb tunnistada - läänerindel muutuseta. Käin tööl, loen raamatuid ... Ruudil käib olemine muudkui üles-alla, täpselt nii nagu jumal juhatab. Uuel nädalal siis uuele ringile, sedapuhku uus nõustaja. Kusjuures uue õpetaja abiga rääkides tekkis mul oluliselt selgem arusaam, mis lasteaias ja selles konkreetses rühmas toimub. Ilmselgelt pole Ruudi ainus probleemne laps seltskonnas, tema lihtsalt kostab kõige kaugemale. Ja hea oli kuulda, et Ruudi vähemalt (erinevalt rühmakaaslastest) ei saada õpetajaid puu taha. Ta pigem karjub, et ta ISE tahab puu taha minna. Näis, näis, mis sellest kõigest saab.