Sattusin hommikul lugema Päevalehe artiklit Raul Reino: Linnastumist süvendavad müüdid ja iganenud mõtlemine. Autor kirjutab seal näiteks nii: "Linnadesse kolitakse erinevatel põhjustel, kuid enamasti siirdutakse sinna paremate elu- ja  töötingimuste otsingutele. Kui uurida n-ö keskmise maalt linna kolija käest, miks ta sellise elumuutuse tegi, siis kuuluvad tavaliste vastuste hulka väited „maal pole midagi teha” või et „maal on ju nii igav”"

Ma nüüd ei tea muidugi, pole ju suuremat sorti uuringut läbi viinud, aga see väide näib viitavat pigem konkreetsele ühiskonnagrupile, sellele nooremale siis. Mina isiklikult kolisin maalt ära sellepärast, et järjest selgemaks sai, et mul ei pruugi üsna varsti enam tööd olla. Oleks ehk leidnud võimaluse linnas tööl käia, aga ma ei saa sellisel juhul enam maal elamise mõttele pihta, tähendanuks see ju igapäevaselt 120 kilomeetri läbimist kodust tööle ja tagasi. See et meil seal maal klubi või kohvikut polnud, ei loksutanud mind küll absoluutselt. Klubis ma nagunii ei käi ja kohvikuvajaduse sain rahuldatud ka linnades külas käies. Ja kino pole nagunii kunagi mu meedium olnud. 

Mille üle mul linna kolides tõesti hea meel on, on fakt, et teater on minust sõna otseses mõttes 3 minuti kaugusel (suur teatrihai nagu ma olen, juba ühe korra sel aastal käinud) On juba igivana väide, et ka maalt võib sõita linna teatrisse, kontserdile, näitusele, kuhu iganes siis keegi minna tahab. Üldiselt olen nõus. AGA, meie puhul oleks see tähendanud kas üht konkreetset linna, sest Ruudi vajab ju veel valvamist, aga potentsiaalsed lapsehoidjad elavad meie suguvõsas kõik ühes linnas. Ja lähikonnas polnud kedagi, kelle hoolde ma oleksin olnud nõus last jätma. Oma viga, eksole. Kuskile mujale minnes oleks pidanud kõigepealt viima poisi 100 km kaugusele ja siis edasi järgmisesse linna. Ja siis tagasi. Juba emotsionaalselt oleks olnud see võimalik ainult nädalavahetustel, sest laekuda koju kuskil öösel kahe paiku ja hommikul kell kaheksa uuesti esietendusega klassi ees särada .. mina seda ei suuda. Lisaks on probleem rahas. Kui teatripiletid ise kahele inimesele maksavad optimistliku prognoosi järgi 25 eurot (pessimistlikuma järgi 50) ja sellele lisandub kütteraha 40 eurot, siis võin ilma häbitundeta öelda, et meie pere seda endale lubada ei saanud. Kuigi ma sain maaoludes väga normaalset palka, meid ümbritsevatest inimestest keskmiselt kaks korda rohkem. 

Maale minnes/seal elades on muidugi võimalus endale ise töökoht luua. Aga ka see pole kõigile jõukohane. Näiteks mulle. Minus ei ole ettevõtja soont, nii nagu minus pole potentsiaali lauljaks või müügiesindajaks saada. Lihtsalt pole. Mulle sobib ideaalselt "kunstniku elustiil ametniku palga eest", mis tagab mulle igakuise tasu, aga ka näieteks selle, et ma olen praegu, poole kümnest neljapäeva hommikul alles kohvitassi taga - tänane päev lihtsalt algab mõnevõrra hiljem. 

Kõige sellega ei taha ma öelda, et konkreetne artikkel oleks kuidagi nõme olnud, kaugel sellest. Aga mulle lihtsalt ei meeldi, et maalt äraminejate kohta väidetakse, et nad tahavad rohkem lõbustusi (mida nad nagunii reaalselt igapäevaselt ei väisa), või et nad lihtsalt võiksid töötada kohtadel, kus oma ülesandeid saab täita neti teel. Nu ma ei tea, kui palju meil ikkagi neid copywritereid ja itiinimesi on ja vaja oleks. Ja kuidas selleks muunduda, kui mul tegelikult on elus teine ülesanne täita. 

Mulle tundub, et sellised lood lähevad lihtsalt mööda külgi maha. Mis kasu on näiteks minusugusel õpetajal rõõmsast ülekutsest, et nett levib ka maal (millele kusjuures oma viieaastase kogemusega vaidlen kõva häälega vastu), kui see kuidagi ei aita mul tööd teha, ja kultuuri saab nautida ka ise kaugemalt kohale sõites, kui mul palgast jaguks piletite jaoks, aga mitte sõiduks. Õhutada saab ikka neid, kel on olemas huvi, aga kes tõesti pelgavad, kas ja kuidas. Selles osas toimub Sännas minu arust fantastiline töö, mis näitab, et elu maal on lahe. Vaadake ise Sänna kultuurimõisa kodulehte. 

Päeva nali on see, et saatsin täna ühe õpilase tunnist minema. Kogemata. Ausõna, see lihtsalt ... läks nii ... Ja kui ta juba minema hakkas, tundus kohatu ka öelda, et kuule oota, ma siin lihtsalt filosofeerisin.

Aga eile käisin teatris. Vähemalt sai selle aasta esimene teatriskäik veel veebruaris tehtud, edusamm seegi. Ka sedapuhku olid akadeemia noored, lavastuseks "Unista!tud". Väga mõnus õhtu oli, lahedad noored näitlejad on jälle tulemas. Muigama võttis mind küll see, et need, kelle ma ära tundsin "Idioodist", mängisid suuremalt jaolt sama rolli. Kuigi unistamine oli nende enda impro, "Idioot" aga puhas klassika.

"Unista!tud" iseenesest on lugu unistamisest (kes oleks võinud arvata, eksole) ja sellest, kui intiimne asi see on. Ja kuidas keskkond reageerib, kui tõepoolest oma unistustest rääkida. Kui naeruväärseks võib kõik muutuda. Ja mis sellest siis ikkagi on, kui sul polegi suurt ja võimast unistust. Kas sellest üldse on midagi. Või kas ikkagi on sellist inimest, kel pole unistust.

Hästi armas ja siiras ja naerma ajav ja kohati kaasa mõtlema panev ... Selline noorte asi, mida ka minusugused kalestunud hingega vanemad inimesed naudinguga vaatavad. Sest miski polnud pingutatud, midagi polnud liiga palju. Olid lihtsalt noored oma erinevate mõtetega.

Tänane päev on kulgenud Eesti vabariigi 95. sünnipäeva rütmis: hommikul "paraadil" ehk kohtumaja ees manifesti kuulamas (okei, aususe huvides tuleb ära märkida, et sinna jäime tegelikult hiljaks), siis läbi linna lööberdamas, gümnaasiumi silt uhkelt ees ja ees ja kõrval ja taga sammumas kolleegid. Patriootlik kasvatus noorema generatsiooni sees vajab veel tegemist. Pärast seda hiline kohv vanemate juures ja pidupäeva pidulik lõunasöök Mulgi pudruga (kuhu ma KA hiljaks jäin). Ja lõpuks presidendi kõne, mida ma igal aastal väga vapralt kuulata püüan, aga kunagi üle kümne minuti ei jaksa. Ja need kümme minutit ei ole algusest. Need on kõik katked kokku.

Mulle meeldib 24. veebruar. Ma pean tunnistama, et mulle üldse meeldib Eesti vabariik. Mulle meeldib see, kui ma saan Ruudiga rääkida, kui suur ja tähtis asi on KODUMAA. Hmmm, kui järele mõelda, siis pärineb see KODUMAA-asi ju "Kasuemast" - kodumaa ausõna. Ehk siis hoopis üks teine kodumaa ja üldse arusaam kodumaast. Aga kindlasti kõige patriootlikum asi minu elus. Laulupeod on ka lahedad, aga see on teistmoodi.

Mulle meeldib see, et me oleme eestlased. Ma olen kunagi juba kirjutanud ka sellest, et mulle meeldib, kui inimesed räägivad võõrkeeli aktsendiga. Kui ei räägi, siis ei ole ju aru saada, kes on eestlane ja kes rootslane. Ja minu meelest on lahe sellest aru saada. Ei ole minus kosmopoliitset võnget, nii nagu minus pole seda tõelist reisipisikutki (kuigi, taas kord aus olles, mängisin mõttes sellega, millise rahvusvahelise programmiga liituda, et natuke välja jälle saada. Pestalozzi magasin maha. Või tegelikult ei leidnud seda õiget programmi, kus oleks teema, riik ja keeleoskus kõik õiged olnud).

Mulle meeldib Veidemanni mõttekäik: „Tahe olla eestlane, teadmine selle tahte paratamatusest meie sees, teadmine, et siin me seisame ja teisiti ei või, ongi see alus, millele ehitada üles kogu vabaduse, kohustuste, võimaluste ja piirangute hierarhia. Kui aga seda tahet pole tunnetatud, kui seda pole ülemaks seatud, kui selles ei nähta paratamatust, kui ollakse parajal hetkel valmis ka sellest loobuma kas isiklikku heaolu silmas pidades või muudel pragmaatilistel kaalutlustel — siis toimitakse ebakõlbeliselt või vähemalt immoraalselt, siis pole lootustki eestlust kui kultuuri, ühiskonda toitvat hingeseisundit elavana hoida.”

Pole ühtegi ratsionaalset põhjust hoida eesti kultuuri elus. Jumal küll, kokkuvõttes pole ju mitte millelgi mõtet. Aga ma tunnen, et minu sees ongi selline paratamatu tunne, et ... siin ma olen ja teisiti ei saa :) Ja mulle meeldib kogu see sümboolika meie riigi ümber. Ja meeldib täita Eesti riigi seadusi. Ja meeldib mõelda, mis siin riigis veel parem võiks olla. Ja kuna ma siiralt usun mõttesse ära küsi, mida riik saab sinu heaks teha, vaid küsi, mida saad sina riigi heaks teha, nii väga ei tihka vigiseda ka.

Et siis palju õnne!

Tänase sünnipäeva eelõhtuse päeva puhul võiks kirjutada ühe eriti patriootliku teksti, aga mul ei ole vastavat tuju :) Hetkel on elu ilma suurte ja põhimõtteliste asjade peale mõtlemisetagi liiga mõnus. Hommikul käisime Ruudiga kelgutamas, pärast seda pidasime aias piknikut. Tõtt öeldes hakkas tagumik küll külmetama, aga lahe oli ikka. Ja ma ei suuda kuidagi mõista, kuidas ma sain elada nii pikalt ilma suusapüksteta. Idülli pimestab üksnes see, et hr H-l on taas (õnneks üle pika-pika aja) peavaluhoog.

Muus osas tuleb tunnistada - läänerindel muutuseta. Käin tööl, loen raamatuid ... Ruudil käib olemine muudkui üles-alla, täpselt nii nagu jumal juhatab. Uuel nädalal siis uuele ringile, sedapuhku uus nõustaja. Kusjuures uue õpetaja abiga rääkides tekkis mul oluliselt selgem arusaam, mis lasteaias ja selles konkreetses rühmas toimub. Ilmselgelt pole Ruudi ainus probleemne laps seltskonnas, tema lihtsalt kostab kõige kaugemale. Ja hea oli kuulda, et Ruudi vähemalt (erinevalt rühmakaaslastest) ei saada õpetajaid puu taha. Ta pigem karjub, et ta ISE tahab puu taha minna. Näis, näis, mis sellest kõigest saab.

Tänase hommiku kohta ei oska muud öelda kui "Johhaidii!?!"

Esiteks viisin ma hommikul oma lapse üle mitme päeva uuesti lasteaeda. Ei saa just öelda, et ta oleks vaimustusest kiljunud. Kehv on see, et ma ise ka ei tahaks teda sinna viia, aga ma tean, et mina oma kõhklusi pean varjama. Mõtlesin enne just ka selle peale, et tegelikult sobiks meile ikkagi mingi lapsehoiu variant hoopis - mul on töö selline, et täna oleks võinud vabalt palju hiljem kui see jube kaheksane aeg. Aga lasteaiapäev näib moodustavat orgaanilise terviku, mis eeldab kõik-või-mitte-midagi käitumist. Lisaks on Ruudil sügav veendumus, et kui juba lasteaeda minna, siis sellisel ajal, et jõuaks enne hommikusööki mängida. Jumal seda teab, kust tal see mõte on tulnud. Igatahes. Lasteaeda ta sai, kuigi tuju läks vist üsna kiirelt ära, sest tema konstruktor, mis meil enne haigust kodumänguasjapäeval kaasas oli ja mis lasteaeda jäigi, oli saladuslikult kadunud (arvatavasti teise õpetaja poolt kappi ära pandud) ja sellest tekkis kerge pahandus, sest kohalviibiv õpetaja a) ei saanud aru, mis konstruktorist jutt käib; b) oli häiritud, et Ruudi tahab lasteaia legosid oma kappi panna. Üldse on mul tunne, et suurem osa konflikte tekib lasteaias sellepärast, et kodanikul (mu lapsel siis) on mingi oma mõte peas, mis oma olemuselt pole üldse halb, aga mida ta ei suvatse teistele ka selgitada. Mitte et ma õigustaksin Ruudit ja tema käitumist. Üldiselt lohutan ennast selle looga, mida rääkis õde K oma lapse kaksikutest lasteaiakaaslastest, kellest üks on täiesti pöörane ja teine täiesti ... noh... normaalne. Et see asi ei ole ikka ainult kasvatuses.

Ühesõnaga, viisin lapse lasteaeda ja hakkasin kodus järgmisi kursuseid läbi vaatama ja ajakavasid kokku panema. Ma olin täpselt välja arvutanud, milla ma tööl pean olema. Plaanisin end pika hommiku puhul kenasti üleski lüüa, soeng ja nii ja ... nelikümmend minutit enne seda, kui oleksin pidanud tööle hakkama minema, helises mu telefon. Helistas üks mu õpilastest. Kerge hämming kasvas mõningaseks paanikaks, kui laps küsis: "Õpetaja, kus te olete?" Eeeee...kodus? Nojah, tunniplaan oli muutunud ja ma polnud maha kirjutades kuigi hoolikas olnud. Viuh, saapad jalga, viuh autole hääled sisse, viuh tööle. Tunni algusest oli selleks hetkeks kulunud 30 minutit. Palju õnne mulle.

Ja nagu sellest veel vähe oleks. Üritasin siis võtta 15 minutist nii palju kui võtta annab (meil on ju praegu arvestuste nädal, s.t pidin suutma kuulata veerand tunni jooksul 30 vastajat -.-), kui kuskilt kuklaga tundsin, et  klass on eriti rõõmsameelne. Ma saan aru, et selline tore hilinemine võib tuju heaks teha, aga nii palju ma enda omasid tunnen küll, et nii heaks sellepärast küll ei läheks. Lõpuks üks neiu halastas mu peale: "Õpetaja, teil on püksirihm täitsa lahti." Vähemalt nägid nad nüüd, et ma tõesti tulin nii kiiresti kui sain.

Ja püksirihma ma rohkem ei kasuta. Parem vajugu teksad põlvini, aga see oli tobedam. Kuigi ma pean tunnistama, et ka mul endal oli päris naljakas :)

Lihtsalt enesesisenduseks

On äärmiselt veider elada maailmas, kus väga paljud inimesed, keda sa enda arvates kohtad oma elus esimest korda, näivad sind tundvat. Tegelikult on mul hea mälu. Vähemalt oli. Ja ma ei ole ju nii ükskõikne teiste inimeste suhtes, et ma nende näod lihtsalt ära unustaksin. Või olen?

Ruudi on haige. Oleme nädal aega seda järjest lähemale hiilivat köha kõiksugu vahenditega hirmutada püüdnud, aga täna olen sunnitud tõdema - köha on tugevam kui minu ja Ruudi veenmisjõud. Nii et homsest istume kodus, loeme Pipit ja vaatame aknast välja. Eks ta töö mõttes ebamugav ole, haridussüsteem on üks uskumatu kellavärk, mis võib kergesti tekitada inimeses tunde, et ta on asendamatu. Sest jah, ma ei usu, et keegi teine suudaks minu lastega nõutud tasemel Dorian Grayst rääkida. Kes teine oleks suutnud "Jumalaema kirikust" (mis talle endale absoluutselt ei meeldi) nii nakatavalt rääkida, et seltskond 16-aastaseid õhkaks südamest "Ma tahan seda raamatut LUGEDA." Nii ülbe täna olengi.

Ja kuulgem, inglise keeles on ju olemas selline grammatiline konstruktsioon, mis kasutab abitegusõna do oma mõtte tugevdamiseks. Nt "You DO have a heart" (sul tõepoolest ikkagi on süda)? Või on see mingi brittide eripära, mu vabariiklasest sõber üritas mind täna veenda, et do-d saab kasutada ainult lausetes a ´la "yes, I do".

Ja muuseas, mulle tõesti meeldib Pratchett. Aeg oli vist küps.

Imestan vahel, kuidas on võimalik, et inimesed suudavad ikka ja jälle täiesti ootamatult jõuda tõdemuseni, et geid on haiged. Täiesti mööda minnes, hoopis teisel teemal vesteldes, remargi korras: "Need geid võiksid end põlema panna." See on teema, kus minu jaoks lihtsalt lõppeb mõistmispiir. Mitte et ma selliste steitmentide esitajatele kätega kallale läheks, aga lihtsalt ... see tunne, et ma ei saa aru. Jõuetu arusaamatus.

Üldjuhul suudan ma elada nii, et ma usun, et selliseid inimesi pole olemas. Inimesi, kes tõelise vihkamise ja vastikusega lasevad sõnal "homo" oma huultelt langeda. Ja seda ootamatum on hetk, mil ma sellistega silmast silma jälle kohtun. Ja jumal küll, ma ei ole ju üles kasvanud hipikommuunis või miskit muudmoodi ülivabameelses seltskonnas, tavalises kodanlikus perekonnas, kus abielu on pigem norm ja neeger on neeger, mitte afroameeriklane või keegi muu. Iseenesest oleks huvitav teada, kas need noored on pärit homovihkajalikest peredest või mõjutab neid miski muu. Aga hirm selle pärast, et äkki kasvatavad homod oma järeltulijatest ka homod... Või et seksi eesmärk on saada lapsi, seega homoseksuaalsus on põhiolemuselt halb... 

Minu elus on toimunud paar muudatust. Esiteks tõusis mu palk :D See oli kena. Ma kuni palgapäevani ei julgenud seda uskuda, sest neid nõkse selle lubatud palgatõusu juures oli nii palju, et ma poleks imestanud ka selle üle, kui mu palk oleks kokkuvõttes langenud. Teine asi on see, et ma hakkasin nüüd süstemaatiliselt Pratchettit lugema. Esialgu võtsin sihikule kõik raamatud, kus on Vanaema Weatherwax, sest ta on lihtsalt nii äge tegelane. Käime Ruudiga nüüd kogu aeg raamatukogus, lahkudes sealt suurte raamatusületäitega, endal rahulolevad näod peas. Ma olin vahepeal juba unustanud, kui lahedad kohad on raamatukogud.