Üks, kes kõik on...

Nojah, oleme siis kohal siin, kus me olema peame. Kesk-Norra, 80 km Trondheimist, 450 kilomeetrit Oslost, 300 kilomeetrit põhjapolaarjoonest.

Kui me eile õhtul hr H-ga kaardilt meie elupaika uurisime, arvas tema, et tegemist on umbes Võhma-taolise asulaga. Tegelikkus nii roosiliseks ei osutunud, pigem on see ikkagi Sürgavere. Rongijaam on 10 minutit taksosõitu ja kohas, kus me oleme on mõned üksikud majad. Ja mets. Ja mäed. Ja meri umbes 200 meetri kaugusel. Nii et PÄRIS Sürgavere see siiski pole, kuigi väga suurt vahet pole.

Hoone, kus me peatuma, on siis tõepoolest endine koonduslaager, mitte küll päris Auschwitz, aga ikkagi. Igatahes on majas terve suur näitus Selle Temaatika kohta ja üllatavalt rikkalik raamatukogu koos filmidega inimestele, kes tahavad täpsemalt aimu saada, mida siis II maailmasõja ajal inimestega tehti. Sümpaatne on iseenesest see, et materjali on ka nt romade genotsiidi kohta. Ma ausalt öeldes ei saa aru, miks on valitud rahvusvahelise seminari läbiviimiseks just selline paik. Oleks see siis vähemalt koht, millel on hea transpordiühendus suuremate (lennujaama omavate) linnadega. Aga ei, ainus buss, mis siit minema sõidab, läheb hommikul 7.17. Tagasituleku kohta ma ei tea. Minu jaoks jääb ikkagi õõvastavaks mõte sellest, et siinsamas majas on läbi viidud neid metsikusi, millest minu mõistus tõrgub aru saamast. Kuigi jah, inimesed elavad ka Kloogal südame rahus (?), nii et mis seals ikka. Aga pisut ebamugav on.

Toad on pehmelt öeldes mitteluksuslikud. Ma pakun kolm korda kolm meetrit ja naridega. Ainult minul on sviit :D See tähendab, et minu tuba on oluliselt suurem, ilma narita ja mul on oma kööginurk. Tore on see, e tubades on tasuta wifi, mis Euroopas ju nii tavaline polegi, nagu me kõik vist oma üllatuseks mingil hetkel avastanud oleme.

Positiivse poole pealt tuleb muidugi tunnistada, et rahvas on sama lõbus, ja süüa antakse ka. Täna näiteks oli traditsiooniline "lihapallisupp", mis tähendas seda, et lauale toodi suured kausid supiga, milles olid AINULT frikadellid. Ja mõne aja pärast lisati vaagnad kartuliga. Tükk aega oli kohmetust, kuidas nüüd täpsemalt seda rooga süüa, aga lõpuks läksime ikka seda teed, et miksisime endale kokku tavalise frikadellisupi. Väga meeldiv oli.

Rohkem poelgi tegelikult midagi öelda, tahtsin eelkõige jagada teiega selle koha hõngu. Ehk kunagi juhtub midagi põnevamat ka.