Hr Peatoimetaja soovitusel

*ma pole päris kindel, millise labeli alla see video peaks minema :D

Seisin duši all ja mõtlesin, et on ikka hullumeelne lugu küll - ma olen Norras :D Näis nii uskumatu kuidagi.

Täna käisime Trondheimis, mis on väga armas ülikoolilinn jõe ja mäeäärse asukohaga. Tegemist on vana kaubandus- ja tööstuslinnaga, sestap on seal üsna kaunis vanalinn (ikka väga vana, linn rajati 10. sajandi lõpus. Keskajal oli see üks Euroopa populaarsemaid turismiobjekte (s.t palverännaku sihtpunkte), kuna kuningas Olav II hakkas pärast oma surma imetegusid korda saatma ja ta kuulutati pühakuks.

Linna keskel on väga uhke gooti katedraal, kuhu sisse me ei saanud, aga väljast oli ka põnev vaadata.

Hmmm, faktide poole pealt ma ei oskagi suurt midagi öelda, linna meeleolu on mõnus. See vist käib ülikoolilinnaks olemisega kaasas. Trondheimis on University of Science and Technology (teadus- ja tehnikaülikool siis eesti keeles?), mis väidatavalt on väga hea ja väga populaarne. Igatahes moodustavat üliõpilased linna elanikkonnast viiendiku.

Meie projekti raames hakkan aga väsima. Kuigi see pole selline piinav väsimus, mis oli minuga Strasbourgis, kus ma tõesti tundsin, et ma lihtsalt enam ei jaksa mitte ühtegi mõtet mõelda, vaid pigem selline ... tüdimuse moodi väsimus. Teema pole enam nii uudne, pigem tundub, et on pidev kordamine ja seepärast pole enam nii põnev. Ja see koht tegelikult ikkagi ahistab. Kuigi päris kindlasti pole ma seda tüüpi inimene, kes vajaks kogu aeg baare ja kohvikuid ja melu enda ümber, aga olgem ausad, vangilaager on pisut liiga palju teises äärmuses. Hästi kahju on sellest, et meie elupaigaks pole Trondheim, seal oleks õhtuti super ringi jalutada.

A ja kingitusi küll ei maksa oodata. See võib tulla küll suure üllatusena kõigile, aga Norra on päris kallis riik :D

Homme on siis viimane "tööpäev".

Tänasest päevast ka ikka midagi. 

Nimelt tahtsin ära märkida, et ma lihtsalt JUMALDAN seda, kuidas meie Islandi poiss räägib. See on umbes nii, et alustuseks kuulad teda ja mõtled, et kui tore see on, et ta oma emakeeles räägib, et millise huvitava kõlaga ja nii. Ja siis ühel hetkel tabad ennast mõttelt: WTF, ma saan aru islandi keelest?!?!? Ja siis saabub selgus: ta räägib ju inglise keeles.

Ma olen seda varem ka öelnud, aga mulle tõesti meeldib, kui inimesed räägivad võõrkeelt aktsendiga. Minu arust on see a) armas; b) globaliseeruvas maailmas meeldivalt värskendav. 

Muidu aga...oleme suhteliselt loiud. Vangilaagri õhkkond hakkab vist külge. 

Jumal õnnistagu rõõmsaid hobugreife

Ehk tegelikult võiks jumal õnnistada kõiki neid inimesi, kel on oma osa selles, et mul on siin kaasas suusapüksid ja -jope. Neid oli täna hommikul väga vaja, kui me käisime oma kolmetunnisel jalutuskäigul ümbruskonnas. Tuleb tunnistada, et see oli tõeliselt meeldiv jalutuskäik oma olemuselt, väga värskendav. Kahjuks pole mul kaasa mütsi, nii et ma pidin salli pähe siduma, mis tähendab, et ma ei kavatse teiega jagada ühtki pilti, kus ma ise peal olen :D Isiklikku fotokat mul ka loomulikult kaasas pole, aga preili B-l on ja ta teeb palju pilte. Norra loodus on tõepoolest nii fantastiline, nagu räägitakse. On õnn, kui on mäed, see annab väga palju juurde.

Tänase päeva tugevaim elamus oli minu jaoks siiski see, kui üks meie tiimikaaslane teatas vägagi enesekindlal moel, et tema on rassist ja et tema meelest on mõeldamatu, et valge naine võiks saada lapse musta mehega. Tol hetkel oleks ma soovinud, et meie seltskonnas oleks olnud Nigulite perekonna liikmed, oleks kõvasti meeleolukam olnud. Kusjuures kasutusel ei olenud n-sõna, mis tõestab taaskord, et rassismi puhul pole vahet, millist sõnavara me kasutame.

Nojah, oleme siis kohal siin, kus me olema peame. Kesk-Norra, 80 km Trondheimist, 450 kilomeetrit Oslost, 300 kilomeetrit põhjapolaarjoonest.

Kui me eile õhtul hr H-ga kaardilt meie elupaika uurisime, arvas tema, et tegemist on umbes Võhma-taolise asulaga. Tegelikkus nii roosiliseks ei osutunud, pigem on see ikkagi Sürgavere. Rongijaam on 10 minutit taksosõitu ja kohas, kus me oleme on mõned üksikud majad. Ja mets. Ja mäed. Ja meri umbes 200 meetri kaugusel. Nii et PÄRIS Sürgavere see siiski pole, kuigi väga suurt vahet pole.

Hoone, kus me peatuma, on siis tõepoolest endine koonduslaager, mitte küll päris Auschwitz, aga ikkagi. Igatahes on majas terve suur näitus Selle Temaatika kohta ja üllatavalt rikkalik raamatukogu koos filmidega inimestele, kes tahavad täpsemalt aimu saada, mida siis II maailmasõja ajal inimestega tehti. Sümpaatne on iseenesest see, et materjali on ka nt romade genotsiidi kohta. Ma ausalt öeldes ei saa aru, miks on valitud rahvusvahelise seminari läbiviimiseks just selline paik. Oleks see siis vähemalt koht, millel on hea transpordiühendus suuremate (lennujaama omavate) linnadega. Aga ei, ainus buss, mis siit minema sõidab, läheb hommikul 7.17. Tagasituleku kohta ma ei tea. Minu jaoks jääb ikkagi õõvastavaks mõte sellest, et siinsamas majas on läbi viidud neid metsikusi, millest minu mõistus tõrgub aru saamast. Kuigi jah, inimesed elavad ka Kloogal südame rahus (?), nii et mis seals ikka. Aga pisut ebamugav on.

Toad on pehmelt öeldes mitteluksuslikud. Ma pakun kolm korda kolm meetrit ja naridega. Ainult minul on sviit :D See tähendab, et minu tuba on oluliselt suurem, ilma narita ja mul on oma kööginurk. Tore on see, e tubades on tasuta wifi, mis Euroopas ju nii tavaline polegi, nagu me kõik vist oma üllatuseks mingil hetkel avastanud oleme.

Positiivse poole pealt tuleb muidugi tunnistada, et rahvas on sama lõbus, ja süüa antakse ka. Täna näiteks oli traditsiooniline "lihapallisupp", mis tähendas seda, et lauale toodi suured kausid supiga, milles olid AINULT frikadellid. Ja mõne aja pärast lisati vaagnad kartuliga. Tükk aega oli kohmetust, kuidas nüüd täpsemalt seda rooga süüa, aga lõpuks läksime ikka seda teed, et miksisime endale kokku tavalise frikadellisupi. Väga meeldiv oli.

Rohkem poelgi tegelikult midagi öelda, tahtsin eelkõige jagada teiega selle koha hõngu. Ehk kunagi juhtub midagi põnevamat ka.

Kohustuslik lennujaamapost

Jah, ikka seesama lennujaam, ikka seesama kohvik, saapad pidin ka ära võtma - just nagu alati. Erinevus on selles, et varem pole ma kunagi pidanud pool viis üles tõusma, et lennule jõuda. Ja see ärkamine on ikka parajalt jõle.

Ees ootab Norra - lendame Trondheimi ja sealt edasi rongiga Falstadi. Viimane oli muuseas II maailmasõja ajal Sakasa koonduslaager. Mitte küll ahjudega, aga metsaga, kus inimesi maha lasti.

Kaasas on mul suusapüksid (isiklikud, kuid siiani kordagi kandmata) ja suusajope (õelt laenatud), kaks raamatut ja mõned üksikud riietusesemed. Ja no arvuti MUIDUGI ka. Võrreldes reisikaaslastega polegi mul asju, kuigi neil pole isegi mitte suusapükse kaasas.

No eks vaatab, mis saab. Väidetavalt loojub päike seal kell pool kolm päeval, nii et mis iganes ka ei toimuks, kõik jääb pimeduse varju.

Ma ostsin täna endale maailma kõige ilusama rahakoti.  Vaat sellise:

Lisaks ostsin ka sama firma tinteka ja olen ülimalt rahul.

Tegelikult oleksin ma pidanud endale kohvri ostma, aga ma tõesti ei raatsi. Sest mulle tundub, et ma reisin nii harva ja ma saan ju ometi hakkama oma reisukotiga. Nii et pühapäeval lendan jälle ema-isa kohvriga. Sest me läheme Norra, kuhu ma peaks kaasa võtma oma suusapüksid ja need ei mahu kotti ära. Samuti peaks üles otsima oma passi, kuigi välisministeeriumi andmetel saab Norra siseneda ka ID-kaardiga, aga ma alati muretsen, kas ikka saab. Ja stressi vältimiseks võiks ju passi kaasa võtta. Nagunii olen ma Norra pärast stressis, sest ma peame "tänu" Estonian Airi kokkuhoiupoliitikale seal oluliselt pikemalt passima, kui on ette nähtud. Ja mulle tõesti ei meeldi kodust lihtsalt niisama eemal olla, eriti kuna mul on laps, kel on niigi tugevad emotsionaalsed häired. Eks paistab, mis saab. Reisida iseenesest on lahe ja lahe on ka see, et esiteks säilib mu palk ja teiseks makstakse ka päevarahasid nende "üleliigsete" päevade eest, mis on väga hea, sest sööma peame sel ajal omal käel. Tõeliselt kahju on ainult sellest, et meie koolituskeskus on ühes Norra väikelinnas, kus ainsaks meelelahutuseks on suusatamine. Sestap ka suusapüksid minuga kaasa tulevad.

Ruudi oli kahel viimasel päeval lasteaias täiesti tavaline laps, ei mingit andeka lapse sündroomi, mis on vahelduseks väga tore. Täna oli ta küll endast välja läinud, aga see on teataval määral arusaadav (küll mitte heaks kiidetav). Lugu oli selles, et neil käis täna külas prl Kadrisant, kes tegi mänge, ja Ruudi läks pisut hoogu. Mille peale ta taheti saata kapi taha (?) rahunema, aga mis tõi kaasa selle, et ta läks lihtsalt endast välja, sest ta ei tahtnud kapi taga rahuneda, kui teised lõbutsesid. Oeh, ma tegelikult IKKAGI ei tea, mis selle olukorraga peale hakata. Lisaks olen viimastel päevadel saanud ärevaks tegevalt palju tagasisidet selle nõustaja kohta, kellega ka meie koostööd alustasime... ja kahjuks pole saanud ma ühtki lugu, mis oleks olnud õnneliku lahendusega. Ma saan aru, et lapse murede puhul tuleb alustada emast ja isast, aga mulle siiski näib, et minu ja õpetaja variant (töö Ruudiga) annab ka siiski tulemusi. Kusjuures selliseid, mida on ka näha. Täna võtsin poisi igatahes ennetavalt poolest päevast koju ja ta käitus väga kenasti, isegi pangas, kus me veetsime kolmveerand tundi.

Pangas olime nii pikalt sellepärast, et mul oli mure: mulle näis, et pank on minult võtnud liiga vähe raha :D Niiviisi kirja pandult kõlab naljakalt, aga tegelikult oli mure suur. Korra on see Eestis väga levinud krediidiastus keeranud meile sellise käki kokku, et hr H keeldub siiani selle panga nime suhu võtmast. Rääkimata väiksematest segadustest, mida nad seal asutuses lahendada pole suutnud. Üldiselt olen ma selgeks saanud, et nad oskavad tegeleda ainult igapäevaste olukordadega, iga vähegi kõrvalekalle tähendab täielikku k***i (vabandage minu vulgaarust, aga tõsiselt närvi ajab iga kord, kui ma mõtlen, mida ma olen pidanud läbi elama nende pärast). Kuigi seda tuleb tunnistada, et tellerid on neil väga viisakad. Aga asutusesisene info liigub kehvemini kui meil koolis ja meil on sellega SUURI probleem.

Nii et Ruudi rindel on lisaks murele vahel ka positiivsemaid noote näha, loodame, et minu reis algavat süsteemi päris ära ei riku.

Esimest korda nõustaja juures

Kõik loomulikult ootavad kannatamatult ülevaadet sellest, kuidas läks minu vestlus nõustajaga. Palun, siit see tuleb.

Kui ma õigeks ajaks kohale jõudsin, oli kabinetis keegi noor naine, kes ei tahtnud sealt üldse ära tulla. Istusin siis koridori ja hakkas ootama. Väga kaua ei pidanud seina vahtima, kui ta juba nuttes välja tuli. Ütleme nii, et ei olnud just maailma parim algus :D

Aga sisulise poole pealt oli esialgu ikka väga veider. Mulle tehti kohe selgeks, et lapse probleemid tulenevad sellest, et tema vanematel on omavahel suhted sassi. Seega pidin vastama mitmetele küsimustele stiilis "kui tihti te tülitsete", "millal viimati tülitsesite" ja "mitme palli vääriliseks hindate oma suhet". Ja kui viimase küsimuse vastuse peale tuli VÄGA suurt uskumatust väljendav "no võtame siis eelduseks, et see suhe TÕESTI toimib", mõtlesin tõsiselt püsti tõusta ja minema kõndida. Aga siis mõtlesin, et äkki on temaga ka nii, et ta ei oska täiskasvanutele hästi läheneda, kuid lastega saab hästi hakkama...et annaks ikka inimesele võimaluse.

Siis rääkisime Ruudist, aga ega midagi väga uut ja põrutavat välja ei tulnud. Eks see esimene kohtumine oligi planeeritud situatsiooni kaardistamiseks (ehk minu ja hr H suhteprobleemide kaardistamiseks?) ja mingisugust nõksu või arusaamist, kuidas olukorrale läheneda, ei tekkinud. Nõustaja läheb lasteaeda ka vaatlust tegema, mis on väga hea, aga kahjuks toimub alles detsembri keskpaigas.

Ruudi muuseas on leidnud endale lasteaias varjupaiga logopeedi juures, kellel ta nüüd külas käib, kui ta ei ole nõus nt hommikuringis olema, sest ''seal on nii igav."

Ma arvan, et kogu see situatsioon on õpetuseks mulle selle eest, et ma viis aastat veensin ennast, et ma ei tohi olla pettunud, kui selgub, et Ruudil ei ole minu (andke andeks mu ennasttäis olek) teravat mõistust, sest oluline on see, et laps oleks hea suhtleja ja naudiks ennast ja keskkonda, kus ta viibib.

Igasuguste universumisse saadetud soovidega tuleb väga ettevaatlik olla, mitte kunagi ei tohi neid sõnastada tagurpidi.

Ja päeva küsimus on tegelikult selles, mis teeb Fantast Fanta? Et miks on kiivi ja maasika maitseline Fanta, aga mitte Coca-Cola? Ja miks pole olemas arbuusimaitselist Sprite´i?

Eh-hee, avastasin tänasel päeval, et tõepoolest, seltsimehed saavad tagasisidet anda ja ma saan seda juba praegu jälgida. Väga cool.

Aga tänane absurdihuumori annus:

homme on see päev, mil ma lõpuks ometi saan minna nõustaja jutule. Viimase kahe nädala jooksul palusin õpetajatel Ruudi kohta märkmeid teha, et meil oleks nõustajaga rohkem infot. Täna saatis õpetaja mulle pika kirja, kus oli üksipulgi lahti kirjutatud, mida see tegelane lasteaias korraldab. Ma ei hakka seda päris avalikult  siinkohal lahkama, ütleme nii, et ma olen kurb ja tunnen ennast üsna läbikukkununa. 

Absurdihuumori koht oli see, kus pärast mitut lehekülge kirjeldusi nt selle kohta, kuidas Ruudi röögib, keeldub osalemast, häälitseb liikumismängude ajal (ok, see ajas mind lugedes korraks muigama), tuli lause:

Rühmaõpetajate, muusikaõpetaja, logopeedi vaatluste ja internetist loetu põhjal oleme jõudnud järeldusele, et tegu on erivajadusliku- andeka lapsega.

Ma olen alati arvanud, et ma saan hakkama millegi erilisega.

"Seenelkäik"

Eks mul ole nüüd natuke häbi kirjutada ka järgnevat postitust, aga ma mõtlesin, et ehk on kellelgi sellest abi. Noh leiab, et ta pole ainus friik või miskit.

Lugu siis selles, et käisin Tartus. Preili Luisa Lotta sai aasta vanemaks ja sellise tähtsa sündmuse puhul olin ka mina kohal. Enne seda käisime aga hr H-ga kinos. Kuna me käime VÄGA harva kinos (ma arvan, et koos käisime viimati vaatamas nt "Malevat". Või vähemalt midagi sinnakanti, ma omaette olen paar korda vahepeal  ka sattunud. Film pole päris meie meedium.), siis oli sügavalt ükskõik, mida vaadata. Ja pärast mõningaid edutuid katseid minna vaatama Bondi, ostsime piletid "Seenelkäigule". Tundus selline kindla peale minek, kuna kriitika on selle filmi suhtes ju suisa ülistav olnud.

Kahjuks pean ma tunnistama, et ma ei saa absoluutselt aru, miks seda filmi kiidetakse. Päriselt ka. Ma mõtlesin täitsa tõsiselt, et oleks võinud Twilighti vaatama minna, oleks vähemalt selge sott olnud :D Hr H oli oma hinnangutes leebem, kuigi leidis sarnaselt minuga, et tegemist on väga lahja variandiga filmist "Ristumine peateega" ehk siis (minu meelest) on kõik see, mis teeb "Ristumisest peateega" ülikõva filmi, välja võetud ja sellest siis midagi kokku klopsitud. Ma tunnistan, et äkki lihtsalt mina ei saanud muidugi aru, sest noh... nii paljud inimesed ju on tulnud kinost superelamusega. Aga ma ei saanud aru, mida selle filmiga näidata taheti - ... probleem on selles, et ma ei suuda siia praegu isegi välja mõelda, mida oleks võinud tahta selle filmiga näidata. Minu jaoks täiesti arusaamatu. Ja mind kohutavalt häiris see koht, kus nad tolle mehe maja ära läbustasid. See ei olnud naljakas, see ei olnud loogiline, see oli täiesti mõttetu. Ja kui see oligi selle stseeni mõte, siis oli see minu meelest lihtsalt nõme.

Ja filmi lõpust, kus too poliitik "kõne" peab pressikal, ei saanud ma üldse aru. Kas see oli huumor (millena mina seda nägin, aga miskipärast olin ma ainus inimene kinos, kes naeris) või PÄRISELT? See oli ju nii läilalt  ma-ei-tea-mis-asi, et seda ei saanud ju tõsiselt või pühalikult võtta?!?! Või sai?!?!?

Issand, lugesin praegu arvustusi veel ja olen eriti hämmingus. Jääme selle juurde, et ma ei saanud filmist aru. Ja vaatan "Ristumist peateega" ja olen rahul.

Ma pean oma tänase igapäevaelu absurdihuumori valdkonda kuuluva loo ka ajalukku raiuma :D

Olin tööl. Kui keegi pole veel aru saanud, siis minu tööks on olla inimeste ees ja rääkida. Minu ruum, kus ma pärast mõningast võitlust suurema osa ajast viibida saan, on mööblipaigutuselt nõnda, et on minu laud ja selle laua vastas on kohe esimene pingirida õpilastele. Nii et laua taga istudes on minu ja esimese rea inimeste vahel distantsiks äkki meeter maad? Midagi sellist. Tavaliselt jääb see rida tühjaks, sest minu anda on valikkursused, mis tähendab, et grupid on väiksed ja üldiselt inimesed ei taha minuga väga intiimsesse kontakti astuda. Ühes grupis on siiski kaks noormeest, kes optimistlikult otse mu silme all istuvad. Täna oligi siis just nendega tund ja minu istusin ja rääkisin lahti oma esitlust. Ja sedasi silmanurgast näen, et üks tüüpidest esimeses reas vaatab sirgjooneliselt mind. Rääkisin edasi ja silmanurgast näen, et ta ikka vahib. No ausalt, see oli juba jõllitamine, üldse pead ei keera. Ja siis, täiesti masendav, aga ma tundsin, et mina, täiskasvanud naine, ilmas nii mõndagi kogenud, nii mõnegi põletava pilgu vastu pidanud, jah, mina hakkasin vaikselt, aga järjekindlalt punastama. Ja noh, kui punastamine juba tulema hakkab, ega seda siis enam tagasi ei hoia. Jumal tänatud, et klass vähemalt hämar oli :D Järgmine kord, kui nad kirjalikku tööd teevad, jõllitan vastu.

Raamatud, mis on teinust minust minu

Õeke lõi oma listi letti ja tekitas himu ka ise samasugune loetelu kokku seada. Uskumatult raske oli. Püüdsin leida just selliseid raamtuid, mis pole mulle lihtsalt meeldinud, vaid just ... midagi erilisemat. Midagi, mis tekitab tugeva tunde või meenutab eriti tugevat mälestust. Sestap on raamatud ka "vana aja omad". Ma vist olen praeguseks nii palju mina, et uuemast ajast selliseid tohutult mõjutanud raamatuid enam pole. Või on tähtede seis viimased viis aastat selline olnud :D

Igatahes list koos kommentaaridega

• Kitzberg "Libahunt" - esimest korda loetud põhikoolis, siis kui see oli kohustuslik, ja juba siis mõjus väga tugevalt. Neljandas vaatuses olev vanaema monoloog on siiani üks karmimaid ja ahastama ajavamaid kirjanduslikke tekste minu jaoks. 
• Hesse "Stepihunt"- selles raamatus on mõningad supertsitaadid. Aga ma ei jaksa neid praegu välja otsida. 
• Fowles "Maag" - lihtsalt jumalik idee. Miks keegi MULLE sellist asja pole korraldanud?
• Bulgakov "Meister ja Margarita" - ma ei teagi, mis mind selle raamatu juures kõige rohkem võlub - maailma kõige kaunim armastuslugu (kui ma mõtlen naine, siis pean silmas selle all Margaritat); kuratlik absurdihuumor (ootamatu "väljasõit" Jaltasse nt); Ješua lugu. Ma ei tea, aga igatahes maailmatu hea romaan. 
• "Kaks armastajat tormis pagesid" - juba varasemast ajast kirjutatud :)
• Juhan Viidingu luule (mingid osad) - lihtsalt .... ilus.
• "Harry Potterid" - olen hellitanud mõtet kirjutada ka üks postitus, mis sisaldab endas minu lemmikkohti neist raamatutest. nt "Asi on rohkem selles, et ta lihtsalt on." :D Ja no loomulikult on see uskumatult hea eskapisimiraamat oma suurepärase tõlkega.
• Camus "Sisyphose müüt" - see raamat on arvatavasti põhjuseks, miks ma üldse abielus olen.
• Gailit "Toomas Nipernaadi" - mulle nii meeletult meeldib see mõte, et jumal on inimesele andnud fantaasia, et halli argipäeva viletusest üle saada. Sõnastatud on see küll tegelikult "Ekke Mooris", aga mõte on ju "Nipernaadis" sama. See on lihtsalt nii ilus raamat. 
• Lindgren "Vennad Lõvisüdamed" - esimene raamat, millest ma sõltuvuses olin. Ma ei tea siiani, miks. Aga ka näiteks Ruudi armastab seda raamatut väga-väga. 
• Bruštein "Tee viib kaugusse" ja "Kevad" - siit algas minu armastus inimeste vastu, kes armstavad inimesi. Head ja ilusad inimesed, head ja ilusad lood. 
• Kaugver "Disko" - "jõnglastest ei ole võimalik jagu saada, nendega on võimalik kokkuleppeid sõlmida, aga mitte jagu saada." Idealistlik mõte ehk õpetajale, aga usun sellesse siiani. Loodan, et kui lõpetan uskumise, on mul piisavalt tarkust uus amet valida. 
• Iljina "Neljas kõrgus" - juba kribatud.
• Marquez "Sada aastat üksildust" - absurdi tipp. Ideid, mida imetleda, on lõpmata palju. Alustades nt sellest, et mehed on kõik Jose Arcadiod ja Aurelianod. Ja kõigil on nimele vastav iseloom, välja arvatud kaksikud, kes vahetasid end ära.
• Alliksaare luule (ja elulugu) - väga rebel :D
• Helbemäe "Ohvrilaev" - mulle meeldib see mõte, et on hetk, mil lükatakse surma edasi. Jah, ma olen kindel, et Isebel oleks ennast niiehknaa maha lasknud.
• Kross "Keisri hull" ja "Wikmani poisid" - jumaldan Krossi keelekasutust. 
• Heinsaare novellid (mõningad) - taas absurdi ja maagia kaunis näide
• Tšehhov "Kolm õde" ja novellid - "Kolm õde" on lihtsalt nii inimlikult valus, et kohutav. Nii tõsi. Novellid on lihtsalt geniaalsed :D
• "Viimases pingis" - vanaema juures olemise raamat. Kusjuures nüüd enam nii väga enam ei pakugi midagi.
• Rannamaa "Kadri" ja "Kasuema" - raske öelda, mis selles nii head on. See päris elu, mis on raamatus tuntav?
• Truu "Peidus pool" - loe eelnevat kommentaari:)
• Fielding "Bridget Jonesi päevik" - minu meelest on Bridget lihtsalt lahe :D Päriselt ka. 
• Salinger "Franny ja Zooey" - ohh... raske sõnadesse panna. Franny mõtted edust ja aplausist on vist kõige rohkem (ja otsesemalt) mind mõjutanud kirjandustekst. 
• Fynn "Armas jumal, siin Anna" - teistsuguse maailma manifest. Kummaline, et seda nii vähe loetakse. 
• Raud "Tuli pimendatud linnas" - kuidas igaüks saab midagi ära teha, et parem oleks. Kui sul on piisavalt julgust.
• Unt "Hüvasti, kollane kass" - ma arvan, et selle raamatu juures on kõige lahedam see, et Mati Unt oli 18aastane, kui ta selle kirjutas :D
• Durell "Minu pere ja muud loomad" - siit saab alguse minu armastus igapäevaelu absurdihuumori vastu.
• Orwell "1984" - miski, mis aitab taaskord mõista, miks ajaloos on mõnikord olnud lood just sellised, nagu nad olid.
• Remarque "Kolm sõpra" - tükk aega mõtlesin, mida Remarque´ilt siia panna, on ju tema teosed kokkuvõttes üsna ühetaolised. Aga "Kolme sõpra" lugesin vist noorena ikka kõige rohkem. Alkoholi tarbimine on tal nii kaunilt romantiline alati. 
• Preussler "Krabat" - kindlasti kõige õudsem raamat, mida ma lugenud olen. Praegugi ei julge seda kätte võtta, kui üksi kodus olen öösel. 
• Luts "Vaadeldes rändavaid pilvi" - jällegi raske sõnastada, miks see nii oluline raamat on. Oma lüürilisusega? 
• Woolfe "Rock´n´roll ja ridamaja" - see on lihtsalt nii paganama pätt raamat.
• Shakespeare "Hamlet" - mitte et see sisuliselt mulle nüüd niiii meeletult meeldiks. Pigem on see "mõjutamise" kategooriast - ma usun siiralt, et vägivallaga ei saa õiglust jalule seada. Jah, ajad olid teised, aga ikkagi ei pea ma seda heaks kiitma. Mulle ei meeldi see ka, et USA viib sõjaga demokraatiat massidesse. 
• Lumivalgeke - juba enne kooli loetud raamat, millest sa alguse minu paaniline hirm, et mind maetakse elusalt.

Praegu ei tule rohkem meelde, olete lahkesti palutud mu mälu värskendama. Kindlasti olen rohkematest raamatutest rääkinud :D

Lugemised II maailmasõja kohta

Ma pole viimasel ajal üldse kirjutanud, mida ma lugenud olen. Üritasin oma listigi täiendada, aga mul on karvane tunne, et midagi olen unustanud. Aga sellest pole ka hullu, sest midagi uut ja põnevat ei ole ma nagunii ära unustanud, pigem a la "Peotäis tolmu" või muu ajaviitekirjanduse klassika. Ma loen nagunii nii palju meelelahutuslikku kirjandust, et kui sealt ka midagi puudu on, siis pole hullu. Ainult minu enda statistika läheb sassi, muud midagi.

Aga siis...mõningatest raamatutest võiks ikkagi pajatada. Preili Kirke on viimased pool aastat minu meelest olnud (oi ei, kangesti tahaks siia kirjutada sõna obsessed, sest eestikeelset head väljendit pole?!? Midagi tuleks ju ometi leida?!?) obsessitud raamatutest, mis räägivad II maailmasõja aegsetest sündmustest (kas panete ikka tähele, kui kavalasti ma hiilin mööda sellest, et uue reegli järgi peaks kirjutama II maailmasõda väikese tähega :muheleb rahulolevalt: ). Ja nagu ikka, eeskuju on nakkav, nii et jõudsin lõpuks sellesse punkti, et ostsin endalegi ühe selle temaatikaga raamatu - "Poiss triibulises pidžaamas". Praegu küll mõtlen, et peaks kellelegi selle kinkima, sest uuesti lugemiseks on see liiga kurb, mulle piisab ühest ööstki, kus ma stabiilselt üritan Auschwitzist välja murda.

Lugesin siis "Anne Franki päevikut", "Raamatuvarast", "Poissi triiblilises pidžaamas" ning seejärel ka ühe soojaga "Neljandat kõrgust" ja "Jutustust Zojast ja Šurast". Kaks viimast on mu lemmikud olnud rohkem kui viisteist aastat, eriti "Neljas kõrgus", aga ega "Zojal ja Šural" ka midagi häda pole.

Miks need raamatud mulle nii meeldinud on? Ma olen aastaid selle peale mõelnud. Nii palju räägitakse ju, kui õudne kirjandus oli nõukogude ajal, kui idealistlik-poliitiline ja ebareaalne ja mõeldud inimese kasvatamiseks ja ... Ja mulle siiralt meeldivad need teosed :)

Mulle meeldib see maailm, mis neis raamatutes on. Mulle meeldib see, et peategelased on nii andekad, mulle meeldib, et nad suudavad ennast niiviisi kokku võtta. Mulle meeldib, et nad armastavad oma kodumaad nii palju. Jaa, ma saan aru, et need on teosed, mis on kirjutatudki sellises võtmes, aga ma ei saa aru, miks see halb peaks olema. Miks on halb, kui noored inimesed saavad innustust tegeleda heade ja ilusate asjadega, suhtuda oma kohustustesse täie tõsidusega? Nt Rakke prntsessi-raamatute maailma oleks minu meelest kuritegelik noortele peale suruda. Aga selline meeldivalt headeks ja halbadeks jagunev maailm, kus inimesed teevad tööd, et uut maailma üles ehitada... Ja-jaa, ma tean, et Nõukogude Liit oli jõle monstrum, inimõigusi piirav ja üldse üks haige ettevõtmine, aga need kaks konkreetset raamatut väärivad minu meelest küll lugemist.

Sinna kõrvale siis juuditemaatika - kõik kolm esimesena mainitud teost sellest mingi nurga alt räägivad. Anne Franki nukrat lugu teavad ehk kõik; "Raamatuvaras" on lugu Saksa perest, kes varjab oma majas üht juuti - miks nad seda teevad; mis see nende jaoks kaasa toob, et nad seda teevad; mida nad tunnevad, kui nad seda teevad; mida nad tunnevad, kui selgub, et nad enam ei saa seda teha; ja mida nad tunnevad kogu selle süsteemi vastu, mis sunnib juute keldris elama, kui nad üldse elada tahavad.

Huvitav ja kurb raamat, nagu võikski arvata, ega Nendest Sündmustest pajatav raamat ei saagi ju lõpuni lõbus lugemine olla. Mind küll pisut häiris hauakõnet meenutav stiil selle raamatu juures (jutustajaks muuseas on Surm, nii et äkki sellest tulenev), aga see on minu probleem. Mulle tundub, et sellest oleks saanud veel lihtsamate sõnade ja lausetaga kirjutada ja siis oleks minu jaoks veel mõjusam olnud. Igatahes soovituslik lugemine, kel on pisutki tahtmist mõelda neile koledustele, mis on toimunud. Ilukirjandus annab teinekord oluliselt parema selgituse küsimusel "Miks ometi???" kui ajalooraamatud. Nagu "Puhastust", eksole. ("Miks te siis politseid ei kutsunud?")
Kaks väga ilusat videot selle raamatu kohta:

"Poiss triibulises pidžaamas" oli minu jaoks painavam. Keeleliselt küll ... khmmm... arenguruumi oleks, ei olnud kuigi veenev kõneviis kohati. Aga lugu ise oli vastik. See rääkis nüüd veel natuke teise nurga alt ehk sellest perekonnast, kelle isa määrati "Vüüreli" poolt "Ausvitsa" komandandiks. Ja kuigi mingit erilist süžeed keerukate psühholoogiliste tagamaadega selles raamatus pole, andis see kuidagi nii täpselt ja julmalt edasi maailma, mis Nende Sündmuste ajal oli. See väike Saksa poiss ei osanud mõelda ka, mis tegelikult toimub. Ta sõi südame rahus ära toidu, mille ta oli plaaninud oma juudist sõbrale viia, sest tal läks jalutades kõht tühjaks. Ta lobises südame rahus, kui kohutav on elada majas, millel on ainult kolm korrust. Ta tahtis kangesti oma sõbrale külla minna - laagrisse. Kutsus teda puhkama Berliini. Ja samal ajal siis juudi sõber rääkis, et tema vanaisa pole ammu nähtud. Ja isa on kadunud.

Ja kuigi lõpp oli melodramaatiline ja minu jaoks ikka väga ilukirjanduslik ega tekitanud tahtmist valada puhastavaid pisaraid, oli see vastik ja viha tekitavalt kurb. Jällegi, mõistmise seisukohalt kena lugemine.

Selle raamatu põhjal on tehtud ka film, mille treiler tekitas mul klombi kurku...
Link treilerile

Sel nädalal käisime lastega teatris, Tallinna Draamateatris ja vaatasime etendust "Kaevuritest kunstnikud". Kuna ma jätkuvalt häid arvustusi kirjutada ei oska, panen kohe heaga lingid ritta, kust saab lugeda selle ettevõtmise kohta.
Tutvustus teatri kodulehelt
Danzumees

Otsisin isegi veel, aga miskipärast väga põnevaid arvamusi ei leidnud, rohkem ikka sisuülevaated, aga neid pole ju mõtet linkida. Teil tuleb leppida sellega, mis on.

Et siis minu tagasihoidlik arvamus selle kohta on ... selline, et ma polnud tükk aega niiviisi naernud, et tõepoolest enam ei suuda rahuneda. No ikka paar nädalat, kui järele mõelda. Seda viimast siis südamest naermise kohta öelduna, mitte rahunemise kohta :D Kusjuures ka naerda ei lastud mul täiesti pingevabalt, sest nädala alguses olime käinud naistega kohvikus ühe kolleegi sünnipäeva tähistama ja seal jutustas pr Inspiraator lugu sellest, kuidas ta käis lastega teatris ja kuidas kaks tüdrukut olevat NIIVIISI kõva häälega naernud, et oi-oi. Et kas tõesti keegi polnud neile siis öelnud, et teatris ei naerda nii kõva häälega. Ja siis ma istusin seal Draamateatris ja naersin nagu hull, samal ajal kuklas tagumas mõte "nüüd nad räägivad minu kohta samamoodi." Aga vabandagu mind see, et teised naersid ka.

Teiseks on ikka lahe vaadata Selliseid Suuri Näitlejaid päriselt ka paari meetri kauguselt. Mitte et ma oleksin suurem asi näitlejameisterlikkuse asjatundja, aga isegi mina sain aru, et näitlejad mängisid suurepäraselt. Isegi Tõnu Oja, kelle suhtes on mul Pätu-aegadest kerge tõrge.

Ja eks lugu ise oli ju täitsa südamlik, kuigi minu meelest on jutt sellest, et lugu on muuhulgas ka klasside vahelisest võitlusest jne pisut üle pakutud. Tähendab, see teema on loos sees küll, aga suurt rõhku sellele ei panda. Ma isegi ei oska öelda, millele seal rõhku pannakse. Minu jaoks jäi ta pigem olustikuliseks pildiks ühest ajast, ühest keskkonnast, millega paratamatult käib kaasas teatav hulk sotsiaalkriitikat, aga mis oma olemuselt jääb pigem meelelahutuseks, mitte ei muuda kellegi maailmavaadet. Mis ei tähenda, et ma ei hindaks seda teatriskäiku väga kõrgelt. Mulle tõesti meeldis.

Järgmine pilet on mul Ugala "Idioodile" ja silm on peal ka "Helesinisel vagunil", sest ilmnes, et detsembris seda veel mängitakse ja ma pole seda näinud. Peaks laste hulgas ka reklaami tegema, sotsiaali omadele läheb see suht teemasse.

Mr USA õppis eile uusi omadussõnu: noor, vana, erinev, imelik. Viimase sõna juures palusin ta olla ettevaatlik, on olukordi, kus seda on üsna ebaviisakas kasutada (nt öelda hostmamale, et söök oli imelik, eksole). Ta rahustas mind maha, ärgu ma üldse muretsegu, ta saab aru küll, millises olukorras seda sõna kasutada, ja tõi ka kohe näite, kus ta näiteks seda teeks (oma armsas eesti-inglise segukeeles): "The President of the United States is imelik."

oh, ei, ma olen vabariiklast oma rinnal soojendanud.

Tänase päeva lõpp saabub ikka peaga vastu lauda tagudes. Mitte niiviisi hüsteeriliselt, vaid vaikse meeleheitega: "Miks, kallis sõber, miks?" Hoia oma suu kinni (sõrmed klaviatuurist eemal) ja aja lihtsalt oma asja rahulikult edasi. Nalja tehakse seltskonnas, mida tuntakse. Eriti nalja, mis polegi nali, vaid mis on pigem irooniline mõtisklus maailma ja selles toimuva üle. Miks võtavad inimesed ometi kõike nii tõsiselt. Äkki peaks ikkagi igasugusest kirjalikust suhtlusest loobuma. Sest no ei viiiiitsi iga oma sõna ja väljendit kommenteerida. Või peaks välja valima teatud kindla hulga väljendeid, mis on selgelt neutraalsed, ja edasipidi nendega läbi ajama.

Olen pool päeva mõelnud, kas ja (kui jah) kuidas järgnevat postitust siia kirjutada. Ühelt poolt oleks lihtsam teha seda privaatselt, aga sama tundub mulle ahvatlev teha seda just siin, sest nende kirjutiste järgi, mis ma siia üles riputanud olen, küsimus ju tekkiski.

Ehk siis ... järgneb postitus teemal "Mina ja depressiiv-maniakaalne sündroom"

Ma pean tunnistama, et mulle on depressiivne maailmavaade alati mõnevõrra imponeerinud. Kahtlustan, et selle taga on õrnas eas loetud vene kirjandus. No pagan, Onegin on ju cool kirjanduskangelane, või mis? Lisades sinna juurde suurtes kogustes Vennaskonda, mida ma olen armastanud alates 11. eluaastast ja nt see laul ---> http://www.youtube.com/watch?v=oppqjn1voWo , jällegi, kuidas mitte pidada seda ägedaks?!? Õndsas teismeeas läbitud eneselõikumine, (kujuteldav) vaimne ebastabiilsus, igatsus selle järele, et ma oleksin sündinud sügavalt usklikuna - eeee...njah, kohati läks asi ikka käest ära tõesti. Ma pean tunnistama, et mul siiralt kahju nendest noormeestest, kellel oli õnnetus minuga tol ajal kohtuda :D Samas, mis ei tapa, teeb tugevaks, eksole.

Praeguseks on sellest kõigest ilus mälestus, mida mulle teinekord meeldib uuesti läbi elada. VÄGA sügavalt egoistlik suhtumine, miski mida ma endale praegu lubada ei saa. Ja kui aus olla, siis suurema osa ajast ei tahakski. Ma käin nagunii suurema osa ajast maailmas ringi oluliselt isekamalt kui inimesed, keda ma näen enda kõrval. Samas kohati see ikkagi lööb ikka veel välja, arvatavasti on see seotud minu põhimõttelise vastumeelsusega tunnistada oma vanust. Nii palju olen ma siis täiskasvanuks saanud, et luban endale sellist suhtumist ühiskonnas aktsepteeritud moel. Nt siis kui ma olen üksi kodus. Kui ma olen täiesti võõras seltskonnas, mille kohta ma tean, et me ei kohtu enam iial. Siinsamas blogis kirjutades.

Nii et pika sissejuhatuse lõpuks olen jõudnud selleni, millest kirjutama hakkasin. See, kui ma kirjutan siin, et ma olen sügavalt asendustegevuste lainel, kui ma ütlen, et ei taha, ei oska, ei viitsi - see ei tähenda, et ma tegelikult ei tahaks või ei oskaks. Viitsime osa on pahatihti tõsi, sest ma olen üks laisemaid inimesi, keda mul on olnud au kohata. Samas kui ma midagi tegema hakkan, siis teen tõelise innu ja naudinguga. Mulle kangesti meeldib, et nüüd lõpuks on võimalik tegeleda teemadega, mis ei ole riiklikus õppekavas kivvi raiutud, vaid mis jätavad mulle vabaduse valida see, mis mulle endale meeldib. Mulle meeldib elada paigas, kus mind ei peeta ülbeks linnatšikiks, lihtsalt sellepärast et mul on juhtumisi hea haridus, korralik töökoht ja teatavad tingimused eluasemele (pesemisvõimalus peab ometi majas sees olemas olema, see ei ole ju utoopiline soov?!?!)

Kui ma olen kurb (mõtlen siinkohal päriselt kurb), siis on see alati kellegi teise pärast. Nende inimeste pärast, kellest ma näen, et nad ise ei suuda enda eest seista, kes ei suuda ise oma probleeme lahendada. Nt nagu praegu Ruudiga. Või varasügisel selle teise teema pärast, millest ma kirjutada ikka veel ei söanda. Kui ma näen, et hr H on kurb. Sest ma tean, et kui mina olen õnnetu, siis ma olen võimeline kõike muutma, mina olen kasvanud "Tee viib kaugusse" najal, ma tean, et kui kukkuda, siis tuleb üles tõusta, sest tee viib edasi, tee viib kaugusse. Ja ma tean, et minus on just nii palju jõudu, et seda, mida ma TAHAN, seda ma saan. Universumi direktoriks ma tegelikult ei taha saada :D

Lõpetuseks siis, jah, ma kasutan oma blogi selleks, et elada välja oma väsimust, nördimust - kõike seda, mis paratamatult tekib inimesel, kes üritab korraga käia täiskohaga tööl, olla toetav lapsevanem ja hea abikaasa. Tegelikult juhtub minuga jätkuvalt igasuguseid naljakaid lugusid. Nt täna avastasin pärast kolmandat tundi, et mul on särk pahupidi seljas. Raamatukogutädil oli ka pool päeva hea tuju veel :D Juhtub ka lihtsalt häid lugusid, nt täna pidin kaheksanda tunni lõpus lastele vabandavalt ütlema: "Mul on kahju, aga meil said tunnid läbi." Ja meil kõigil oligi kahju, ma oleks võinud kauemaks ka jääda, aga armsad kolleegid ootasid mind juba viimased tund aega, et ometi ühe sünnipäevaga pihta hakata ja ma olin lubanud, et ma tulen võimalikult kiiresti. Aga kõigest sellest ma räägin, nii et pole karjuvat vajadust kirjutada.

Nii et päriselt ka - asi pole üldse nii hull kui paistab :)

Täna jälle...

...me joome bensiini, peaks siin lõpus nüüd olema, aga mitte seda ei tahtnud ma kirjutada :D Tegelikult peaks kirjutama "Täna jälle mul tuju on kurb." Aga kui tavaliselt on mul lihtsalt irratsionaalne spliin, siis täna on ... põhjust. Mitte otseselt täna, aga täna kuidagi mõjub rohkem.

Järjest enam tekib mul endal küsimusi, kas otsus kolida oli õige. Mul endal pole häda kedagi, töö on töö. Kuigi mulle laias laastus meeldiks teha tööd inimestega, keda ma tunnen, kelle nimesid, eelistusi, tugevusi ja nõrkusi ka vähemalt aiman. Praeguse süsteemi juures, kus iga seitsme nädala tagant tulevad uued inimesed, uued näod, uued mõtted ... ei suuda aru saada. Tõesõna, mulle ei meeldi, kui ma tsükli viimasel nädalal leian end mõtisklemas "Kes, jumal küll, see inimene on?!?!" Mulle meeldib olla inimestega keskmise astmega lähedussuhtes (liiga lähedane pole jällegi kuigi minu teema, kuigi keegi sinna kunagi üldse satub, siis on see... segane kõigi jaoks :D), ses osas nõustun GJS-iga, et "mitteformaalne keskkond nagu tänapäeval kool on" võiks inimeste vahel olla normaalne, üksteist äratundev suhtlus. Aga see võõraste maailmade mass, mis mind pidevalt ründab, et lase sel "mitteformaalsusel" tekkida. See siiski pole suurem asi probleem, mul tuleb lihtsalt ümber orienteeruda ja tegelikult - ega ei olegi ju normaalne, kui õpetajal on stabiilselt kahju, et mingisuguse klassiga on tema koostöö lõppenud. Nagu mul praegu täiesti juhuslikult on :D

Et jah, kui välja arvata minu mõningased orienteerumisraskused, siis on minul kõik hästi. Mulle meeldib mu uus kodu, mulle meeldib elada siin linnas (kui ma parajasti muidugi ametiasutustega kokku ei pea puutuma). Kõrvalt näen aga, et hr H on väsinud ja morn. Hüva, see tuleb paljuski sellest, et ta on kogu aeg tööl. Meie kolimise üheks suureks põhjuseks oli ju ka see, et tal oleks tööd, meie varasemas elus oli see osa üsna kaootline. Kuigi jah, vaikselt hakkan isegi mõtlema, mida selle rahaga peale hakata, kui me kohtume ainult nädalavahetuste öödel. Hea loomulikult et siiski, aga .... Probleem on rohkem selles, et kui me kõik kodus oleme, siis me ikkagi ei mahu siia ära. Tähendab, mina mahun ja Ruudi mahub, aga hr H ei mahu. Eks meil kolmel on tegelikult ka üle keskmise suur ruumivajadus, mis tähendab, et kui mina olen magamistoas ja tegelen oma asjadega, siis sinna ei mahugi mitte kedagi rohkem. Aga hr H on (vähemalt sünniaasta järgi -.-) täiskasvanud inimene ja peaks enam-vähem omadega toime tulema. Nii et tegelik probleem on ....

.... Ruudis. Ja see on suur probleem. Ma poleks eluski uskunud, et temaga võiksid nii suured mured tekkida. Ta on ikka olnud lärmakas, aktiivne, enda õigust nõudev, aga kõige selle juures väga hästi seltsiv, sõbralik ja loov. Nüüd aga ... on tema käitumine lasteaias täiesti kohutav. Meeletu tähelepanuvajadus kombineerituna täieliku allumatusega. Ma saan aru, ta ei taha siin lasteaias käia. See on tal küll sünnist saati olnud - talle ei meeldi lõplikud muutused. Talle on alati meeldinud külas käia, aga mitte kunagi kuskile ööseks jääda. Kodu on tema jaoks püha paik ja praegune koht on küll üsna tore, aga siin pole tal oma tuba, pole oma kassi ja pole oma aeda. Ja eelmises kohas olid tal sõbrad, poisid, kellega mõisteti teineteist poolelt sõnalt (neil oli rühmas vähe poisse ja nad kõik olid üksteisega väga tihedalt seotud), oli tüdruk, keda Ruudi tõepoolest vist armastas. Kes mind teab, see teab ka seda, et ma suhtun sellesse a-sõnasse väga skeptiliselt. Aga kui viieaastane poiss räägib veel viis kuud pärast viimast kohtumist, kuidas ta üht tüdrukut igatseb ... siis see vist ikka on armastus :D

Igatahes oleme jõudnud punkti, kus ei mina ega õpetajad oska enam midagi teha. See pole enam see poiss, kes suve lõpus lasteaeda läks. Pole enam see, kelle kohta öeldi "täielik lasteaiapoiss", "kõigi sõber", "igas grupis oodatud". Nüüd on väike poiss, kes on õnnetu ega oska seda ühiskonnale vastuvõetaval viisil väljendada. Uuel nädalal läheme ja proovime psühholoogi abil sellest sasipuntrast mingisugustki otsa kätte saada.

Kõik see paneb mind aga mõtlema, kas kolimine just nii ja just sel hetkel ... oli ikka õige. Kas ma tõesti unustasin ära selle, et laste tunded ja soovid on sama olulised kui täiskasvanute omad. Ja nemad ei saa aru mõistuspärastest selgitustest. Ma tean ju seda. Ja ikka ... ei hoolinud. Ei pidanud piisavalt tähtsaks. Ei teinud piisavalt palju, et seda olukorda vältida.

Ja nüüd olengi kurb.